Linnasüda kujundab omalinnatunnet

Linn on meile elamiseks ja linnasüdant ei tohi muuta eksponaadiks, arvab Mirko Traks.

Astusin Paide linnavalitsuse teise korruse koosolekusaali. Tulin kaugelt ja jäin veidi hiljaks. Oli 20. oktoober ja Keskväljaku ning selle lähiümbruse ümberehituse projekti arutelu piirkonna majaomanike ja ettevõtjatega.

Eeldanud koosolekul näha huvitatute soliidset hulka ja põnevat arutelu (oli ju projekti elluviimise vastu koostatud rohkem kui 30 allkirjaga kiri), tuli mul pettuda: vaid 12 entusiasti seal istuski.

Oli see tingitud elanike leigest suhtumisest oma linna või linnavõimu vähene teavitustöö – mine võta kinni. Selge on, et keskkond peab arenema osalusdemokraatia vaimus. Kõigil on õigus avaldada arvamust ja rääkida kaasa linnapildi kujundamisel täpselt nii nagu oma korteri tapeedivalikul.

Ilus olnuks seda õigust kasutada.

Jalakäija olgu peremees

Kohalviibijatel küsimusi oli. Igasuguseid. Nii asjalikke kui vähem mõttekaid. Ettevõtjate põhimure paistis olevat Pika tänava Keskväljaku-poolse ligipääsu sulgemine ja parklakohtade kadumine.

Loogiline, sest paljude väljakuäärsete äride edu sõltub väikelinlikust mentaliteedist autoga treppi.

Kesklinnas maja ette parkimise trend on ammu ajale jalgu jäänud. Amsterdamis saadi sellest aru 1930ndatel, Tartus sajandivahetusel.

Ilmselt mõistaksid paljud elanikud pärast mõningast selgitustööd ja muudest riikidest näidete toomist, et kesklinnades autoliiklust piirata on pidurdamatu tegevus ja pikema aja mõttes kõigile kasulik.

Tore, et projekt püüab leida tasakaalu jalakäijate ja parkijate vahel kummagi huve oluliselt kahjustamata. Parkimise korraldust tuleks siiski veel kriitilise pilguga vaadata: põhimõte on hea ja aus, kuid peab arvestama väikelinnale omaste arengusuundadega, kus tuleb äridesse ettevaatlikult suhtuda.

Ilmselgelt pole Paide südalinna tulemas just palju tõmbekeskusi, mis päästaksid halva stsenaariumi korral kesklinna väljasuremist, aga jalakäija olgu siiski peremees ja auto külaline.

Kontseptsioon, kompositsioon, professioon

Kui Jumal sulgeb ukse, avab ta kusagil akna, ütleb vanasõna. Ehk siis: kui midagi võtad, pead kusagilt vastu andma. Kahjuks näitab projekt kindlalt seda, mida ja kust võtta. Andmise koha pealt oli koosolekulgi lõbus häma.

Hea küll. Rekonstrueerimisprojekti kohaselt tulevad uued sillutised, tuleb graniiti ja paekivi. Tuleb muru ja lilli, pinke ja lampe. Samuti kõlasid sõnad «välikohvikud», «erinevad üritused», kuid arutelul ei viibinud projekti autoreid ja nii jääbki selgusetuks, kuhu mis mõeldud on.

Kes oskaks paremini kui professionaalid analüüsist lähtudes (liikumissuunad, päike, tuulekoridorid) leida tegevustele parimat võimalikku kohta.

Ürituste korraldamiseks tundub plaanil olev keskväljak liialt fragmenteeritud. Ruum pole ju nii suur, et nõuaks monofunktsionaalsete alakestega liigendust.

Antud juhul tundub see rohkem platsi lõhkumisena. Jääb ka arusaamatuks väljaku kujunduse kontseptsioon nii esteetilisest kui funktsionaalsest algpunktist lähtudes.

Maastikuarhitektuur on ju koha tõlkimine teistele kodanikele arusaadavasse keelde – keskkonna tõlgendamine vastavalt eriharidusele.

Praegusel juhul jääb mulje, et projekti kujunduspool kasutab sellest keelest vaid põhilisi käibefraase, millega sügavamat vestlust arendada on võimatu. Või kuidas muidu seletada arusaamatult munajat, keset väljakut laiutavat «peenart», mis millegagi ei haaku?

Kujundatud ovaalid ja serpentiinid jagavad platsi mitmeks raskesti kasutatavaks osaks ning loovad kasutuid soppe.

Linnaväljak on koostegutsemise koht ja peaks sisaldama mõtestatud, kasutatavaid ruume (nii füüsilist, sotsiaalselt kui ka mentaalset).

Praegune kujundus hakib koostegutsemispinna paljudeks juppideks, mis üksteisele selja pööravad (Pika tänava pikendus pinkidega versus Keskväljaku keskel istujad; linnavalitsuse hoone versus väljaku keskel istujad; Paide kirik versus keskel istujad).

Tegemist on arusaamatul põhjusel muust keskkonnast välja valgustatud mulliga, millest jäävad üle need, kes sinna sisse ei mahu ja igast punktist istujate kuklaid imetlevad.

Jääb vaid loota, et väljaku munakujuline roheala pole saanud inspiratsiooni sõnast «munakivi» või valemist: väikelinn + hubane = looklevad vormid. Kõlab nagu «vana kool» või kujunduse aabits kaugest ajast. Tähestikus on juba ammu uued tähed ja neid võib kasutada.

Tõsi, väljaku kujunduspõhimõttena on mainitud voolavust, kuid jääb selgusetuks, mil moel selleni jõutud on. Platsi ääristavad hooned ja tänavad on ju selgelt korrapärased: Keskväljak moodustub perimetraalselt hoonestatud tänavate südame, mis tekitavad oma erinevalt lõikuvate mõtteliste ja tegelike joontega ruumis tajutavaid süsteeme.

Ristuvate lineaarsuste ignoreerimine lame-ümara vormi tekitamisega tundub juba linnulennult silma riivavat, tegelikus ruumis liikujal võib veel hoopis veider mulje jääda.

Igal konstrueeritud keskkonnal, millel pole loogilist idu ja mis ei kasva välja kontekstist, on tema juurtetus otsekohe tunnetatav: temast saab monument (ümberringi käimise, mitte imetlemise mõttes).

Sellised ülepeakaelalahendused ei toimi, sest igasugusteks õnnestumisteks tuleb lähtuda eelkõige kohast.

Taimestiku valik on veelgi mõistatuslikum. Kas on vihje keskaegsele ürdiaiale (metssalvei) või lakoonilise, vähest hooldust nõudva linnaväljaku taotlemisega (lausistutused ja kõrrelised)?

Veelgi hullem, kui on proovitud saavutada vandaalikindlust silmatorkamatute taimede ja primitiivsete vormidega – kurjamid ei tohiks olla ühegi kesklinna kujundajad.

Samuti on linnaruumi ülekülvamine uuskeskaegsete väikevormidega vanalinna miljöö taastamisel esmamõte, ehk siis liiga lihtne vastupanu ja tulemus kisub kitšiks.

Sellistesse äärmustesse ei maksaks langeda. Äärmusi on hea turistil korra tajuda, mitte kohalikel kogu aeg kannatada.

Linnasüda võrdub linna süda

Munakivi sõiduteedel on hea ja vajalik, sest piirab kiirust ning on ajaloolises linnakeskkonnas ka ajastutruu miljöö tekke hõlbustaja.

Jääb vaid loota, et selline sillutis väljakul ei peleta kontsadel kõndijaid, pallimängijaid ega kummikeksijaid.

Linn on meile elamiseks ja linnasüdant ei tohi muuta eksponaadiks.

Selleks, et tekiks tugev oma linnast hooliv kodanikkond, peab tekkima kõigepealt omalinnatunne. Inimesi Keskväljakul lahterdades ja sõõridesse jagades ei teki see tunne küll kuidagi.

Peab olema nii silmsidet, avarust kui ka kindlustunnet – seda kõige kombineerida ongi keerukas töö, mida nädalavahetusega välja ei mõtle.

Paljas taimemuster ei tekita ei visuaalset ega füüsilist ruumi, rääkimata sotsiaalsest. Linnamustrid kasvagu ikka loogiliselt seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi.

Pika jutu lühikokkuvõtteks olgu vana tõde: mitu pead on ikka mitu pead. Edasi ei vii mitte omaette kirumine, vaid viljakas arutelu.

Praegu ollakse piiratud teabe olukorras amatöörlikult paindlik ja tagasihoidlik. Seesama varem mainitud omalinnatunne tekibki vaid siis, kui leida üheskoos mis tahes küsimusele parim lahend ja anda nii linnale osake endast. Ükskõik, mis kujul ja nii, nagu keegi oskab.

Kujundage endale südalinn, kus oleksite valmis käima jalgsi või rattaga ja iga päev, mitte pelgalt muuseum või kohvikute kompleks, kus käia vaid nädalavahetustel.