Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aardeleidude rohkus kõneleb järvalaste kurvast saatusest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

Aardeleiud paljastavad muinasaja järvalaste rahapottides leidunud nii Araabia kalifaadi kui ka Rootsi kuninga vermitud münte. Eestile ühel õudsemail ajal maeti Järvamaal maha hulk ehteid.

Suure tõenäosusega elas 1400-1500 aastat tagasi praeguses Türi vallas Villevere külas tubli ettevõtlik mees. Ta tegi kaupa võõramaalastega, kes purjetasid mööda Loode-Venemaa jõgesid ning jõudsid otsaga Peipsi järvele ja sisemaalegi.

Ostjad viisid siit kaasa arvatavasti karusloomanahku, moekaup oli tollal sitke ja tugev kopranahk. Eestlane sai vastu hõbeehteid.

Villevere mehe hõbe pärines Transilvaaniast

Nüüd on needsamad asjad Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi nii-öelda aardekambri vitriinis koos teiste Eestist leitud varandustega kõigile vaadata.
Välja on tulnud V sajandi teisest poolest pärit ehted 1920. aastal, kui üks Villevere mees põldu kündis. See on üks vanemaid Järvamaalt leitud aardeid.

On mitu põhjust, miks muistsed eestlased väärtusliku hõbeda maha matsid. Eesti aardeid uurinud arheoloog Mauri Kiudsoo lausus, et Villeveres asunud leiukohta kutsus vanarahvas Kabeli taluks, mistõttu on põhjust arvata, et seal oli kunagi kalme, mis vihjab kalmeaardele.
On võimalik, et inimene kaevas varakult enne oma surma tulevase haua kohal ehted maasse, et ka teispoolsuses oleks üht-teist võtta. «Mis on ka loogiline, sest kes siis raatsib oma esivanematele sellist hõbedahunnikut kaasa panna,» ütles Kiudsoo.

Muidugi võis olla ka nii, et aarde omanik mattis ehted hädaohu pärast, hukkus ja sinna need sadadeks aastateks jäidki.

Kiudsoo ütlust mööda on kindlalt välistatud, et eestlased ehted valmis nikerdasid. Teada on, et need olid tehtud Ülem-Dnepri aladel ja ka Loode-Leedus või Edela-Lätis (Semgalite aladel). «Läti aladelt on palju selliseid kaelavõrusid leitud,» lisas ta.

Kiudsoo märkis, et hõbedat on analüüsitud ja on selge, et see saab pärineda vaid Transilvaaniast. «See on kõva sõna!» tunnistas ta.

See näitab, et muistsed eestlased ei elanud siinmail sugugi eraldatud ega metsikult, vaid olid loonud teiste rahvastega üsna tihedaid kaubandussidemeid.
Alates IX sajandist on Eesti aaretes olulised koostisosad hõbevermingud, eriti Araabia dirhemid ehk kuufa mündid.

See on seotud asjaoluga, et Araabia kalifaat vermis esimese aastatuhande teisel poolel oma kiiresti kasvavate vajaduste katteks miljoneid hõbemünte, mis ujutasid üle Läänemeremaad.

Ei jäänud sellest puutumata ka Järvamaa. Mõni münt pudenes Koigi mõisa maa-alale, kust need leiti 1885. aastal. Järvamaa muuseumi inventariraamatus on kirjas, et aare oli potis ja koosnes enamjaolt müntidest.
Kiudsoo lisas, et selle aarde hiliseim münt pärines 10. sajandi keskpaigast (954/955. aastast) ja on teada, et sealt leiti neid umbes 150.

Palju rohkem leiust teada polegi, osa sellest sattus tollal mõisniku kätte, mille saatuse kohta Kiudsoo ütlust mööda teated puuduvad.

Jalgsema külas tuli välja muistne kaal

Kiudsoo lausus, et üks kuulsamaid Järvamaa aardeid on leitud 1966. aastal Vaolt. Selle viikingiaegse aarde 610 mündi hulgas oli haruldane Anund Jakobi (valitses Rootsit umbes 1022.–1050. aastal) münt, mis on hoiul Järvamaa muuseumis.

Järvamaa muuseumi endine teadur-pedagoog Helve Huttunen on kirjutanud, et esimesed Rootsi mündid kuningate nimedega vermiti Sigtunas umbes aastatel 995–1030 ja kuuluvad sellest ajastust Euroopa haruldasimate hulka.

Aarde hiliseim münt pärines 1089. aastast. «See on just aeg, kui mujal Läänemeremaades mündiaarete moodustumine lakkas, kuid Eestist teatakse sellest ajast rohkem mündiaardeid kui kõigis teistes Läänemeremaades kokku,» selgitas Kiudsoo.

Kiudsoo märkis, et eestlased ei saanud alguses hoogu sisse. «Arvatavasti vaatasid nad veel viikingiaja esimesel poolel (9. sajandil) tuimade nägudega pealt, kuidas Soome lahe hõbedalaevad mööda seilasid, aga pärast ei saanud enam pidama,» lausus ta.

Kiudsoo lisas, et Eestist on leitud selle aja aardeid ja münte rohkem kui Taanist, Norrast, Soomest, Lätist ja Leedust.

Viikingiaja aarete rohkust võib selgitada ka asjaolu, et eestlastel lihtsalt polnud müntidega midagi peale hakata, sest omade vahel arveldasid nad teistmoodi. Nii jäigi varandus kasutamata.

Kiudsoo hinnangul oli Vao aarde puhul veel oluline, et kui muidu oli varandus pandud lihtsalt savinõusse, kasetohust torbikusse või mõnel juhul isegi metallkarpi, siis see aare leiti kaanega savinõust, mis on tervikuna säilinud.

Hoiul on nõu Järvamaa muuseumis ja esmapilgul meenutab ligi tuhande aasta vanune rahakassa lihtsalt väiksemat mõõtu lillepotti.

Kui tänapäeval loeme münte ja igal on oma väärtus, siis tollal polnud see nii. Asja ostes münte kaaluti, oluline oli hõbeda kogus, seetõttu on aaretes palju poolikuid rahasid ja ehteid, sest sobiva kaalu saamiseks tuli lihtsalt münt pooleks lüüa.

Järvalastelegi oli kaal oluline abivahend ja leidis kasutust. Üks muistne pronksist kaal tuli 1927. aastal välja Järva-Jaani vallast Jalgsema külast vana talumaja alusmüüri kaevates.

Mis asjaoludel oli tähtis tööriist sinna sattunud, pole Kiudsoole teada, kuid niisama tollal kaalusid minema ikkagi ei visatud ega ära ei kaotatud.
Et kaalu läks tihti tarvis, oli ta kaasaskantav. See tähendab, et kaalu sai kokku panna, asetada vutlarisse ja kinnitada vööle.

Keskaja aardeid on Eestist vähe leitud. «See ei viita mitte vaesusele, vaid pigem stabiilsusele,» selgitas Kiudsoo.

Aarded on rikkalikud ja koosnevad peamiselt müntidest. Olgu selle näide kas või Olustverest 1978. aastal juhuslikult avastatud aare, kus ühe münte täis poti all oli veel üks samasugune.

Liivi sõja ajal maeti maha ka kirves

Ega raha niisama tolmu koguma jäänud. «Varandus jääb maapõue siis, kui leiab aset suur katastroof,» selgitas Kiudsoo. «Järvamaalt on kõige õudsemast perioodist kõige rohkem aardeid.»

Kiudsoo pidas silmas Liivi sõda, mille tegi eriti hulluks, et järgnes Poola-Rootsi sõda, mis tähendas, et eestlased elasid poolsada aastat keset võitlustandrit. «Lisaks sellele olid sel ajal väikse jääaja kõige karmimad talved,» lisas ta.

Kiudsoo teada on arvatud, et pärast ränga aja lõppu oli iga neljas elusolev eestlane saarlane, sest saarlased pääsesid suurematest lahingutest ja rüüsteretkedest.
Sellele viitab ka aardeleidude vähesus, sest maapõue varjule pandud varandused kaevati jälle rahulike aegade saabudes üles.

Järvamaal nii hästi ei läinud. Näiteks 1615. aasta rahvaloenduse järgi ei elanud Koeru kihelkonnas ühtegi inimest.

Kiudsoo meelest on võimalik, et Järvamaa sai Liivi sõja ajal Eesti piirkondadest kõige rohkem kannatada, paljud inimesed kaotasid elu ja varandused kadusid silmist. «Järvamaalt on läbi aegade tulnud sellest perioodist välja kümneid ja kümneid aardeleide,» ütles ta.

Ainuüksi Kabala külast on leitud kolm varandust, mis näitab, kuivõrd suurt laastamistööd siinkandis tehti.
Näiteks 1962. aastal leiti Kabala mõisa alalt hõbeaare, kuhu kuulus lisaks hõbeehte katketele vähemalt 189 münti. «Arvatavasti on suur osa kogutud enne aktiivset sõjategevust,» sõnas Kiudsoo.

Varandus oli asetatud Saksamaal Raerenis 16. sajandi esimesel poolel valmistatud kivikeraamilisse savinõusse.
Kabalast on leitud veel pärast 1600. aastat tinakannu peidetud aare, kannu kaanele oli lõigatud kiri «Knock Ann», mis võib viidata arvatavale omanikule.

Järvamaa muuseumi inventariraamatus on kirjas, et ka Kaalepist Lepa talu maadelt on 1907. aastal leitud aare, mis võib pärineda 14.–16. sajandist.
Kirjelduse põhjal oli tegemist peamiselt ehetega, mis ongi Liivi sõja ajast pärit varanduste üks iseloomulik tunnus.

Enam ei peidetud ega maetud maha ainult münte, vaid kõike, mis tundus olevat vähegi väärtuslik, mõnikord ka kirves või pulmamõõk. Aardeid on leitud ka soosaartelt, kuhu inimesed sõja eest põgenedes need peitsid.
Muuhulgas on maakonnast leitud aardeid, mille hulgas on kümneid kilosid rinnalehti. «See ei saa olla enam ühe naisterahva komplekt, see on isegi setule liig mis liig,» tunnistas Kiudsoo.

Järvamaa võis olla ehtemeistrite kants
Tema hinnangul võivad rikkalikud ehteleiud viidata sellele, et siin elasid ja töötasid ehtemeistrid, kes segaste aegade saabudes peitsid tööd ära, kuid pärast polnud enam kedagi, kes oleks need välja kaevanud.
Näiteks on üks niisugune leid tulnud välja Otiku külast Matsi talu põllult enne 1931. aastat. Kaks rinnakee küljes rippuvat münti annavad alust oletada, et leid on maapõue jäänud pärast 1568. aastat. Ühele graveeringuga rõngassõlele on kirjutatud «Kvnter Matz».
Kolm rinnalehte on erilised seetõttu, et neil on peal figuurid ja tähed. Kiudsoo sõnas, et nende kohta on öeldud, et kullassepatöö see siiski pole, pigem on maal elanud ehtemeistrite toode.

Ka Roosna-Alliku lähedalt 1972. aastal välja tulnud Kihme aarde sisaldas lisaks 326 mündile mitmesuguseid hõbeehteid. Mündid olid löödud 16. sajandil, hiliseim 1567. aastal.

Kui vaadata ehtemoodi, püsis see Kiudsoo ütlust mööda põhimõtteliselt 12.–16. sajandil muutumatu. «Võib-olla oleks ehtemood elanud tänapäevanigi, kuid paraku tapeti kõik ehtemeistrid ära,» ütles ta.

Enamik ehteaardeid koosneski tollal suurtest rinnalehtedest, mis kujunesid müntide eeskujul, mida naised armastasid kaelas kanda. Võrreldes muinasaja ehtega oli nende hõbe kehvema kvaliteediga.
Kiudsoo meelest näitavad aarded, et ega keskaeg nii pime, kõle ja vaene olnudki, sest inimestel varandust veidi hinge taga ikka oli.

Ajalookandidaat Evald Tõnisson kirjutab 1973. aasta Horisondis, et leitud varandused viitavad Järva talupoegade suhtelisele jõukusele 16. sajandil.
Tõnissoni märkust mööda kinnitavad ka teised allikad, et Järvamaal avaldus feodaalne surve tagasihoidlikumalt kui teistes Eesti piirkondades. «Allikatest leiame, et Järvas oli rohkem kui mujal Eestis talupoegi, kes olid suutnud säilitada enam vabadusi kui muu külarahvas. Just nende nn vabatalupoegade ja maavabade hulgast tulebki otsida Kihme ja teiste samalaadsete aarete omanikke,» kirjutab ta.

Viimased aardeleiud Eestist pärinevad Põhjasõja ajast. «Mitte, et hiljem poleks midagi peidetud, kuid et suuri sõdasid polnud, siis surivoodil ikka öeldi, kus varandus on,» lausus Mauri Kiudsoo.

Tagasi üles