Mitmekordne Eesti künnimeister pääses surmasuust

J Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Üheksakordne Eesti meister kündmises ja kaheksa korda  maailmameistrivõistlustel Eestit esindanud Türi vallas elav Jüri Lai teab elu väärtust, eriti pärast neli aastat tagasi 28. detsembril tehtud operatsiooni.

Kohtume Jüri Laiga tema kodus Türi vallas Tännassilma külas. «See on minu ema maja,» ütleb ta avaras köögis kohviaparaadist kohvi oodates. «Isa tuli siia koduväiks kümne kilomeetri kauguselt Laupalt, mina tõin Pireti (abikaasa – toim) majja 1978. aastal vaid mõne kilomeetri kauguselt naaberkülast Taiksest. Loodan, et kunagi tuleb siia elama meie ainuke poeg Kristjan.»

Jüri on kodulembene mees, koolihariduse sai kodulähedasest Retla koolist ja pärast seda õppis Järva-Jaanis isa eeskujul traktoristiks. Loogilise jätkuna hakkas  1957. aastal sündinud Jüri 18aastaselt Estonia kolhoosis traktoristina tööle. «Viieaastaselt olin juba kodus liivakastis lusikaga põldu kündnud ja mulle tõesti meeldis tööd teha, nooruses olid 12–14tunnised päevad tavalised. Tööd meeldib teha siiani, kuid nüüd tervist säästvalt ehk sõna otsese mõttes südant kuulavalt,» lausub ta.

Neli aastat tagasi halvenes Jüri enesetunne äkitselt sedavõrd, et muidu arstidest eemale hoidnud mees sattus kiirabisse. Selgus, et väga õigel hetkel, sest kolm neljandikku aordi klapist oli hävinud. «Mu süda oli väsinud töötamast, nii et palju poleks enam vaja olnud, kui oleks lõplikult seiskunud. 28. detsembril olnud operatsiooni, kus mulle paigaldati metallklapp, pean oma teiseks sünnipäevaks. Tulin kui surmasuust tagasi,» meenutab ta.

Kuigi nüüd tunneb Jüri oma südame lööke sama kõvasti nagu autoga sõites naastrehve, kuid klapi kõlksumine kõrvus on pigem rahustav. «Kui kõlksub ilusti, on kõik hästi, kui kõla läheb tumedamaks, on veri paksem ja tuleb ravimeid võtta,» ütleb ta muhedalt.

Tõsinedes lisab, et muidugi muudab selline läbielamine vaateid elule ja oskad väärtustada igat päeva.  «Kas künnivõistluste ärevuski tervisele just kõige parem on, aga kus sa saad nüüd siis kohe kõike lõpetada. Künnivõistlused käivad kuidagi kohe meie pereelu juurde. Kes teeb mida, meie Piretiga käime 2003. aastast künnivõistlustel ja 2007. aastast esindame Eestit ka maailmameistrivõistlustel (MM). Nii on õnnestunud koos maailma näha,» lausub ta.

Selleski, et künnivõistlustel käib ta koos naisega, ei tasu Jüri meelest näha midagi erakordset. Selles maailmas asjad nii käivadki. Näiteks mitmekordsel maailmameistril Andrew B Mitshellil Inglismaalt teeb naine võistlustel kõik tema eest ära, mees keskendub vaid võistlustele. Naine puhastab adra mullast ja ka õlitab. «Mul peab ka naine kaasas olema, sest saan tema peale kindel olla. Ta mõistab mind poolelt sõnalt ja ka põllul on meil omad märguanded, kuid traktoriga saan ikka ise hakkama,» ütleb ta. 

Jüri meelest on naiste asi ilus olla ja nagu tema Piret, hoolitseb üks endast lugupidav naine enda ja pere eest ning võtab mehe muredki enda kanda.  «Kui mehe pilk saab puhata oma naisel kui oma kuningannal ja tunda end tema kõrval kui kuningas, ei otsi ta kedagi teist,» kinnitab ta.

Nii püüab Jüri pingutada, et pääseda veel Keeniasse järgmisele künni MMile. Selleks tuleb järgmisel nädalavahetusel hästi võistelda Kehtnas Eesti meistrivõistlustel, milleks ta praegu harjutab.

Kuigi sellised kord aastas tehtavad väljasõidud MMidele maksvad perele kuni kahenädalase turismireisi raha, tasuvad need end ära. Peale võistlemise saab seal käia maad tutvustavatel huvisõitudel, äkki õnnestub neil Keenias kohata vabas looduses nende pere talismani – elevanti.

Elevandid on  peres aukohal, sest Piretile nad meeldivad. Just sellised, lont püsti, need toovat õnne. «Ühe elevandi andis Piret mulle talismanina esimesele võistlusele minnes. Panen ta siiani traktorisse, kui hakkan kodus trenni tegema, ja kui võistluse lõpetame, siis toon magamistuppa kardinapuu külge rippuma,» ütleb Jüri.

Iga aasta läheb konkurents Eestiski aina tugevamaks, kuigi nõukaajal oli võistlejaid rohkem, küll sunnina igast majandist ja vaid parimad pääsesid üle-eestilistele. Neist 1975. aastast traktoristileiba teenima hakanud Jüri osa ei võtnud. Kündis lihtsalt põldu ja teenis raha. «Ka 2003. aastal saatsid mind võistlustele Estonia mehed, sest neile oli seda vaja,» selgitab ta. «Sellest ajast jäingi käima, esimesele MMile läksin 2007. aastal Leetu.»

Leedust jäi Jürile pisik külge ja kuigi kahest järgmisest MMist jäi ta veel rahapuudusel eemale, on ta alates 2010. aastast osalenud kõikidel. Parimad kohad on olnud kuuendad nii rohumaa- kui ka kõrrepõllukünnis, seda 30 maailma parima seas.

Jüri ütleb, et MMil oleneb palju õnnest, et mis platsi künniks loosiga tõmbad, kodusest harjutamisest pole nii suurt kasugi. «Maailma parimad selguvad  nende seast, kel on raha vähemalt kaks nädalat kohalikes oludes harjutada, need on tavaliselt farmerid või elukutselised kündjad,» lausub ta.

Jüri Lai ei saa endale niisugust luksust lubada, ta peab olema õnnelik, et 2008. aastast tööandja Stokker Agri toetab teda nii, et harjutamiseks jääb võistluspaigas neli päeva.

Jüri on müügiesindaja ja käib klientidele traktoreid tutvustamas. Harva möödub esitlus künnijuttudeta, eriti pärast seda, kui ta sõidab ringi tööbussiga, millel on teda kui Eesti künnimeistrit tutvustavad kleebised.

Jüri teekonda maailmameistrivõistlustele toetab veel Estonia osaühing sellega, et lubab tal oma põldudel harjutada. «Ma ju oma künniga sorts siin, sort seal  songin põlde, kuid nad on olnud mõistvad,» sõnab ta.

Nii on Jürile parima MMina meeles eelmise aasta Taani ja halvimana tänavune Inglismaa. See vasakpoolne maa, kohe kuidagi ei sobinud talle. Luksust armastava mehena sattus Jüri järsku eluolu poolest justkui nõukaaega ja sai seekordselt MMilt üldkokkuvõttes 13. koha. «Esipoole sekka jäädes tuleb vaid  rahul olla, sest esimene kümme meest on kõik poodiumil käinud ning aastast aastasse ühed ja samad näod,» ütleb ta.

Kui Jüri ei künna, siis ta ehitab, sest ei oska lihtsalt niisama olla. Saja-aastaseks saavas majas on alati midagi teha. Kuigi nad Piretiga kahekesi majja elama jäänuna ei vaja nelja tubagi, valmib Jüril varsti viies tuba. «Küll poeg majja elama tulles neid vajab. Ühe lapselapse on ta meile juba andnud ja ruumipuudust pole karta järgmistelegi,» ütleb ta.

Kui Jüri 35 aastat tagasi isaks sai, arvas ta, et see on üks tore amet, aga nüüd, neli aastat vanaisa olnud, peab ta seda seisu veel paremaks. «Lapselapsega tegelemiseks on rohkem aega. Loora on meil kui tütreke väike, kes tahab igal pool koos vanaisaga käed külge panna. Isegi katusele tahtis mulle järele ronida,» lausub ta heldimusega hääles.

Nii ongi Jüril mõttes, et kui veel Keenias saab ära käia, siis võib rahuliku südamega kohtunikuks hakata küll. Paar korda on teda juba teisi hindama kutsutud, selgi nädalavahetusel teeb ta kohtunikutööd Olustveres noorte künnivõistlustel.

Vanasõnagi ütleb, et kes ei viitsi enam tööd teha, see hakaku juhendama, ja kes ei viitsi juhendada, hakaku kontrollima. Jürile meeldiks veel juhendajana oma teadmisi edasi anda.

ÜLES

Piret Lai

Jüri on rahulik, töökas ja kindel tugi, kes arvestab oma perega. Tunnen end tema kõrval tõeliselt armastatud ja hoitud naisena – seda liigsete sõnadeta.

JÜRI LAI

Sündinud 14. detsembril 1957.

1974 lõpetas Retla 8klassilise kooli.

1975 lõpetas Järva-Jaani kutsekeskkooli.

1975 alustas tööd traktoristina Estonia kolhoosis.

1978 abiellus Piret Laiga.

1980 sündis poeg Kristjan.

2003 osales esimesel künnimeistrivõistlusel.

2007 osales esimesel künni MMil.

2008 algusest töötab Stokker Agri müügiesindajana.

Üheksakordne Eesti künnimeister

Kaheksa korda esindanud künni MMidel Eestit.

Pildi alla

Türi vallas Tännasilmas elav Jüri Lai on tagasihoidliku loomuga mees, kelle meeldib suurema kärata ajada oma asja, on see siis kündmine või kodumajas nokitsemine. Kodus hoiab tema tegemistel truult silma peal pere kümneaastane koer Richard.