Kirjad emale

Urmas Glase Foto: Erakogu

Kolmekuningapäeva hommikul ärkasin ilma äratuskellata. Ometi olin kindel, et pean tõusma, aga kell näitas 4.52. Pugesin sooja teki alla tagasi.

Urmas Glase

kolumnist

Mõne tunni pärast sain teada, et hetkel, kui voodist välja kargasin, lõppes siin ilmas minu ema maine teekond. Ka vend oli samal ajal silmad lahti teinud ja kella vaadanud. Lähedaste inimeste vahel on side, mis ei tunnista pikki vahemaid ega loodusseadusi.

Sama päeva pärastlõunal maakonnalinna ametiasutustes asju ajades päris ametnik ebalevalt: «Oot, kes te talle olite?» Õige küll. Oma tööd korrektselt teinud ametniku küsimuse peale pole põhjust kulmu kergitada.

Dokumendilahtrid registris ju ei näita, et ema Ilse oli suure südamega lahke inimene, kes hetkegi ei kõhelnud 1969. aasta sügisel võtta kahekuuselt emata jäänud orvust vennapoega enda kasvatada ja olla talle armastavaks emaks. Seda kõike oma kulude ja kirjadega. Ükski riik pole vist välja mõelnud sellist autasu, mis sellist suuremeelsust piisavalt tunnustaks.

Tagantjärele imestan, et nõukogude bürokraatia ei teinud teist nägugi ja lasi mudilasel kasvada teises peres ilma, et selleks oleks pidanud pabereid määrima või midagi võimudega kooskõlastama. Kogukond teadis, et asjad lihtsalt nii on.

Minu saatust mõjutanud traagikat olen teadnud senikaua, kuni mäletan. Perealbumeid sirvides olin näinud lihase ema Maie matusepilte ja pidanud teda fotodel nähtud lumivalge kleidi tõttu ingliks.

Teadsin, et Türil on mul isa ja vend, kellel ma aeg-ajalt külas käisin, ja nemad meil. Veel olin kuulnud lugusid ühest Esna lahkest naisest, kes mulle imikueas oma lapse kõrvalt emalikult rinnapiima jagas.

See kõik kumas kuskil foonil, sest Esnas oli mul iga päev ema, kes õhtuti teki peale pani, hommikuti mannapudrule ja klaasile piimale kutsus või sülle võttis, kui rattaga põlve marraskile kukkusin, ning isa, kelle süles õhtuti tööautot garaaži ajada.

Lapsena tundsin pigem rõõmu sellest, et mul on kaks isa või kolm vanaema, rohkem vendi ja hulgem lahedaid sugulasi.

Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanemad kinkisid mulle stressivaba koduse lapsepõlve. Ma ei tea, milline inimene kasvanuks minust teistes tingimustes. Mina olen rahul.

Kui tahtsin, nihverdasin endale sae, haamri ja naelad ning lippasin omaette nagu Mowgli kodumetsa onni ehitama. Teisel päeval väänasin traadist pihlakapüssi või proovisin kadakast painutada vibu. Ema luges üksnes sõnad peale, et ärgu ma naelu ega traadijuppe karjamaal rohu sisse pillaku – väike rauatükk lehma maos teeb loomale paha.

Nüüd tuli ametnikule seletada, et minu ema on kulli ja pitseritega paberite keeles ja vereliini ajades hoopis isa õde. Üsna raskelt paindus mu keel seda ütlema. Olen aastate eest varemgi pidanud võõrale inimesele oma eraelulisi nüansse ametnike keeles seletama. Ema kuulis sellest toona ja oli solvunud.

Ma usun, et kirjutamine on mul ikka hästi välja tulnud. Olin viiene, kui ema mulle tähed selgeks tegi ja lugemishuvi tekitas. Tänutäheks maalisin telelehest ETV saatepäeva kava trükitähtedega vihikulehele ja kinnitasin töölt tulnud vanematele elutoa seinale näha.

Peetri koolis oli naistepäeva eel tava kirjutada emast kirju, mille poetasin õigel hetkel kodus köögilauale. Ema hoidis neid tallel esivanematelt päritud piibli vahel kõrvuti koolist tubli poja kasvatuse eest antud tänukirjade ja vanavanaema 160 aastat vana koltunud leeritunnistusega.

Esimesed päris kirjad emale lasin postkasti 1981. aasta novembris Krimmist. Kuu üleliidulist pioneerilaagrit oli mu esimene iseseisev pikem eemalolek kodust, mida lähedastega jagada.

Oma arhiivimärkmeid sirvides avastasin, et Kaukaasias aastatel 1987.–89 sõjaväes olles olin kirjutanud emale 86 kirja. Need olid enamasti lustakad ja mahlakad reportaažid päikeselisest Aserbaidžaanist, mis ulja muretusega paberile visatuna pidid kodustele olema rahustavad, et minuga on kõik hästi.

Juhtumisi olen viimase kolme aasta jooksul Järva Teatajas avaldatud samuti 86 kolumni. Endamisi olen neidki nimetanud kirjadeks emale.

Kaasaja kiire elutempo juures ei jõudnud ma maale emaga juttu puhuma nii tihti ja pikalt, kui ta soovinuks. Lohutasin teda, et kui mul jääb mahti väheks läbi astuda, saadan teateid oma tegemistest, mõtetest ja arvamustest talle üle nädala ajalehega.

Paberile trükitud kirjasõna ei pühi kosmiliseks tähetolmuks otsad andnud kõvaketas ega pange lennanud e-kirjakast. Ehk on saja aasta pärast mu järglastelgi vanu lehti huvitav sirvida ja vaarisa mõttemaailma aimata.

Viimased kaheksa kuud raskelt tõvevoodis olnud mu hea ema on nüüd, loodan, et paremas paigas. Ilmselt hoiab ta poja tegemistel silma peal teisiti, kui lehesaba kirjatükke luubiga uurides. Kirjad tulevad muudkui edasi.