Miks panen Suur-Järvamaa rahvahääletusele?

Alo Aasma Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Sügisestel kohalikel omavalitsuste valimistel olen koos mõttekaaslastega otsustanud luua Suur-Järvamaa valimisliidu ning panna sellega Järvamaa kui ühe omavalitsuse loomise rahvahääletusele.

Alo Aasma

maavanem, valimisliidu Suur-Järvamaa eestvedaja

«Hilja, peremees!» ütlevad paljud, sest haldusreformi rong on läinud ja kolme omavalitsusega Järvamaa suure tõenäosusega sündinud, sest ilmselt sundliidab valitsus Koeru ikkagi Järva valla külge.

Nõus, ongi hilja, kuid mitte lootusetult. Kui see on ka tegelikult Järvamaa inimeste soov, ja mul pole möödunud rahvakoosolekut, kus ma poleks pidanud selgitama, miks see ei sündinud, siis maakonnasuuruse omavalitsuse loomine on aja küsimus.

Suur-Järvamaad on toetanud mõjukad ettevõtjad, ühiskonnategelased, kultuuri- ja spordiinimesed, külaliikumise eestvedajad, rääkimata  tavalistest inimestest, kes Järva Teataja veebigallupis üle 10 000 korra sellele toetust avaldasid.

Suur-Järvamaa jäi aga sündimata, sest ühest küljest surus haldusreform peale väga tiheda ajagraafiku, teisalt polnud erakonnad lihtsalt valmis kokku leppima. Miks? Sest kolmes omavalitsuses on alati rohkem jagada kui ühes. Kui ühes omavalitsuses üldse võimule ei pääse, äkki siis ülejäänud kahes ikka saad kuidagi jala ukse vahele.

Ka väga paljud volikogude liikmed on algusest peale olnud mõttega päri ning paljud on mulle tunnistanud, et nüüd, aasta hiljem, kui kogu liitumine on selja taga ja kogemustest õpitud, on kõik osalised vaatamas haldusreformi hoopis teise pilguga. Kui saaks uuesti alustada, et mindaks kindlasti  edasi enam nii, nagu välja on kukkunud. Ja hästi meil see välja ikka ei kukkunud küll.

Rõõmu võib tunda Türi toimepiirkonna suurenemise üle, kui Raplamaalt tuli Järvamaa koosseisu Käru vald, mille elanikud on paljuski oma igapäevatoimetustes Türiga seotud. Rõõmustab seegi, et  Paide ja Türi said ikkagi 11 000 elaniku piiri täis ning tõid maakonda lisaks miljon eurot investeeringutoetusi.

Väga kurb oli näha, kuidas haldusreformi käigus kiputi omavalitsusi liitma ikka mitte loogika ja terve mõistuse, vaid parteipoliitiliste traagelniitide kaudu. Väga valus oli vaadata volikogude «demokraatia» mängu külaelanikega, kes soovisid liikuda teises suunas, kui volikogu oli ette näinud. Neist sõideti lihtsalt üle olenemata sellest, kas toetusallkirja oli andnud 80 või 90 protsenti elanikest. Ei aidanud siin ei tuhatkond kogutud allkirja, kümneid tunde koosolekuid, meeleavaldused ega halduskohuski.

Nagu sellest veel vähe oleks, leidis detsembri keskel Koeru volikogu loodava Järva valla toimemudeli olevat ikka niivõrd vastumeelse, et otsustas läbirääkimised lõpetada ning hakata hoopis Lääne-Virumaal asuva Rakke vallaga läbi rääkima.

Suure tõenäosusega liidab valitsus Koeru sellele vaatamata Järva vallaga. Loodava Järva valla toimimine, mis esimest korda lagunes ära juba enne sündi, on  veelgi keerulisem, sest pingetele valab õli ka asjaolu, et sundliitmise korral ei anna valitsus Koerule kaasavaraks 300 000 euro suurust ühinemistoetust, mis saab osaks teistele vabatahtlikult liitunuile.

Kindlasti mitte kõik, kuid valdav osa neist probleemidest oleks jäänud olemata, kui oleksime püüdnud liikuda osavaldadega Suur-Järvamaa omavalitsuse suunas. Jäänuks ära palju vaenu ja viha volikogude ja külaelanike vahel, me ei peaks muretsema Koeru lahkumise pärast Järvamaalt, ei peaks hakkama tehislikult ümber kujundama ühistranspordivõrku või asfalteerima teid, et mitte sõita vallakeskusse mööda kruusateed.

Hoopis vastupidi: oleksime saanud loogilise ülesehitusega suuruselt Eesti seitsmenda omavalitsuse, kus oleksid ühendatud kogu maakonna parimad teadmised, kogemused, ressursid ja inimesed.

Oleksime saanud omavalitsuse, kus  omavalitsused ei peaks omavahel rivaalitsema ja poliitilisi mänge mängima, vaid kus kogu jõud ja energia on ühendatud ühise eesmärgi nimel ning mille juhtide sõnadel oleks Tallinnas Järvamaa eest seistes kaalu, puudutagu see maakonnahaiglat, koolivõrku või ühistransporti.

Suur-Järvamaa oleks omavalitsus, mille üle võiksime tõsiselt uhkust tunda ja mis on Eestis omamoodi teerajaja nagu siis, kui sajandivahetusel asutasime Järvamaal omavalitsuste ühisasutusi, millega on meid eeskujuks toodud.

Toona oli meil üksmeelt ja ambitsioonikust, kuhu on see kadunud nüüd?

Olen olnud kriitiline Järvamaa kolme omavalitsusega haldusreformi lahenduse suhtes, sest kardan tõesti, et head nahka sellest ei tule. Poleks eales uskunud, et see võib viia olukorrani, kus enam ei räägita piiriäärsete külade, vaid juba põlise Järvamaa kantsi, terve Koeru valla lahkumisest Järvamaalt veel enne, kui see vald sündinud on.

Senikogetu pole andnud põhjust mitte karta seda, et ka kolme omavalitsuse vaheline maakondlik koostöö ei ole konsensuslik, vaid nagu poliitikas paraku  kombeks on, süveneb koalitsiooni-opositsiooni mäng, sest erakondade mõjuvõim võrreldes valimisliitudega suureneb oluliselt.

Kui vaadata  riigiametite aina hoogustuvat koondumist regioonidesse ja maakondade tähtsuse vähenemist, ei pruugi kaugel olla päev, kui Türi vald haaratakse ühes ametkonnas Lääne regiooni, piki Tallinna–Tartu maanteed kulgev Paide linn Põhja regiooni ning Järva vald hoopis Ida regiooni keskusega Jõhvis.

Seda, mis jäi haldusreformi käigus erakondadel tegemata, on võimalik Järvamaa inimestel ära teha. Kui Suur-Järvamaa valimisliiduga liitub piisavalt mõttekaaslasi ning pälvime järvakatelt valimispäeval ka jõulise toetuse, on võimalus liita kolm omavalitsust kasvõi juba järgmisel aastal.

Töö selle nimel Suur-Järvamaa tuumikrühmas igatahes käib, aga oodatud on iga abikäsi, et võtta Järvamaa saatus enda kätte ja olla teerajaja kogu Eestis.

Jah, eesmärk on ambitsioonikas ja seda saavutada pole kerge. Järvamaas peitub suur jõud, mida on nii põldudes kui ka metsades, nii paeses pinnases, kust sünnivad allikad, kui ka inimestes, kes on täis pühendumust teha kogu hingest seda, millesse nad usuvad.

Järvamaa on unistuste maa! See on maa, kus Anton Hansenist sai Tammsaare ja oma esimesed sammud astus Arvo Pärt, kus oma jälje Eestimaale on jätnud Paide arvamusfestival ja Türi lillelaat.

Kus veel kui mitte siin on võimalik ellu viia kõike seda, millesse usud ja mille nimel kogu hingest töötad. Järvamaa on alati olnud suur sisult, on vaid aja küsimus, mil ta saab  suureks ka vormilt.