Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Good bye, Piibe!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Urmas Glase | FOTO: Erakogu

Elades meedia vahendusel juba neljandat kuud kaasa Koeru ja Rakke valla ühinemisläbirääkimistele Piibe valla loomiseks, on tunne, nagu vaataks sakslaste 2003. aastal valminud filmi «Good bye, Lenin.»

Urmas Glase

kolumnist

Omaaegse menuka komöödia ja draama sugemetega Saksa filmi tegevus hargneb Ida-Saksamaal, kus ideelisest kommunistist pereema saab 1989. aastal infarkti ega tea midagi raskest haigusest taastudes Berliini müüri langemisest, sotsialistliku vabariigi kadumisest ja kahe Saksamaa taasühinemisest.

Peale kuid kestnud koomast ärkamist ei tohi naine ärrituda, sest arstide hinnangul ta teist infarkti enam üle ei elaks. Lapsed otsustavad ema eest varjata tema maailma kadumist ja etendavad talle püüdlikult pseudomaailma sotsialistliku riigi edasist õitsengut, filmides sõprade abiga libauudiseid ja villides Läänes toodetud konservtomateid vanadesse purkidesse. Muutunud maailma muidugi ema eest lõpuni varjata ei õnnestu.

Samasuguse püüdlikkusega püüavad Koeru ja üleaedse Rakke valla juhid teha mitte märkama ammu möödunud haldusreformi seadusse kirjutatud vabatahtliku liitumise toimingute tähtaegu ja künnavad Tori hobuse jonnakusega vagu, mis ei paista kuhugi viivat.

Valitsuse liikmed on neile otsesõnu öelnud, et perspektiivi pole, aga peremees ei tee kuulmagi, surub adrakure sügavamini kämblasse ja rühib nina alla podisedes edasi.

Eks ole kummaline küll, kui jalgpallimatši lõpuvile kõlades läheb üks meeskond riietusruumi, publik koju, staadion tehakse pimedaks, aga üks mansa keeldub väljalt lahkumast ja taob omasoodu rõõmustades väravaid edasi.

Haldusreformi seadus ütleb selgelt, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlemiseks esitab asjaomane volikogu otsused ja andmed maavanemale hiljemalt 2017. aasta 1. jaanuaril, et too saaks omakorda lükata palli rahandusministeeriumi ja sealt 15. veebruariks valitsuse lauale. Nii et tule eile meile.

Ometi treivad lehed pärast kella kukkumist edasi uudiseid, kuidas Koeru pidas Rakkega uusi liitumisläbirääkimisi, kutsus kokku külakoosolekuid, korraldas rahvahääletust ja lihvis liitumislepingu punkte. Rong on mitu kuud tagasi läinud, aga reisijad tunglevad ja käratsevad jaamas edasi.

Meenutuseks, et millalgi vastu eelmist talve läks uppi Koeru plaan saada endale loodava Järva valla keskus. Sama nillisid nii Järva-Jaani kui ka pisuke Kareda ning esimene oli liitlaste leidmisel osavam kallutama teisi omavalitsusi oma paati.

Koeru pidas vallamaja saamist elu ja surma küsimuseks ja seni rahulikult arutusel olnud liitumisleping lennutati mõttetuks tembeldatuna prügikasti. Trumm läks ja takkapihta lendasid pulgad ehk solvuti nii sügavalt, et otsustati Järvamaa uks enda järel pauguga kinni lüüa.

Koerukate viimane õhkõrn lootus Järvamaalt põgeneda on rajatud usule, mida vähesed jagavad, et äkki valitsus sundliidab neid Rakkega Lääne-Virumaale Piibe vallaks, kuid ka see ajaaken on kohe sulgumas. Pealegi on neil kahe peale liiga vähe inimesi.

Minul põlise järvakana on oma tuhandeaastase ajalooga kodumaakonna hülgamist ilma kutseliste inimhingede insenerideta raske mõista. Olen pidanud meid enesestmõistetavana üheks pereks. Ma ei tea, kas esivanemate põrmud Koeru kalmistul keeravad hauas külge või mitte.

Olin seitsmene, kui sain enale esimese koera. Käisin väikest krantsi ise vanatädi juures valimas. Panin talle nimeks Nublu.

Meie õuelt sõitis mootorrattaga tihti läbi isa töökaaslane, kes mu silmarõõmu pidevalt õrritas, nii tundis kuts oma vaenlase juba kaugelt ära. Ühel päeval tegime maantee ääres heina.

Kaugelt kostis tuttav mootorrattapõrin ja Nublu tormas hambaid paljastades Pavlovi instinktist kantud otsustavusega oma narrijale vastu, käis külgkorvi alt näuhti läbi ja jäi asfaldile verise ninaga lebama.

Haarasin lõtvunud karvapalli sülle ega teinud kuulma ema sõnu, kes üritas mind reaalsusse tuua. «Aga ta on ju soe!» raiusin ma nutt kurgus vastu ja keeldusin uskumast äsja oma silmaga nähtud õnnetust.

Eredamate lapsepõlveemotsioonide esikümnesse kuuluva mälestuse tõttu tean maast madalast, kui suur on inimese tahe pöördumatut juhtumit tagasi keerata ja teha nägu, et kõik on nii, nagu tahaks. Koeru paistab praegu olevat samasuguse. Moodsas kõnepruugis liigitatakse selline reaktsioon posttraumaatilise stressi ilminguks.

Viie aasta eest paadiga Šveitsi ja Saksamaa piiril Schaffhauseni lähistel Reini jõel sõites näitas üks kohalik hea tuttav mulle kaldal olevat küla, mis ei erinenud silma järgi naaberkülast millegi poolest. Semu viipas, et need seal otsustasid aastakümneid tagasi hakata Saksamaaks.

Rahvas hääletas poolt, aga riik ei lasknud neid minna. Inimesed ei jätnud jonni, neid ei huvitanud maakaart. Külaelanikud hakkasid omavahel arveldama Saksa markades, hiljem eurodes ja käituma muudes elu tahkudes, nagu oleksid nad sakslased, mitte šveitslased.

Totaalkaitsele rajatud Šveitsi armee ei ole küla tagasi vallutanud. Kaks naaberriiki pole omavahel tülli pööranud, ja teise ilmasõja ajal jõe kaldale betooni valatud kaitserajatised pakuvad ennekõike huvi turistidele ja kohalikud noored hüppavad sealt peakat.

Toda külakest võetakse kui stabiilse Euroopa südame väikse inimkillu veidrust, mida möödujatele näidata. Nagu midagi meie Kilplala-sugust.

Samamoodi olla kuulu järgi talitanud osa meie oma Kareda valla Öötla ja Vodja ning Väätsa valla Reopalu elanikke, kel ei lubatud külade kaupa Paide uue omavalitsusega liituda.

Mulle on mitu inimest öelnud, et nad kirjutaid end Paidesse sisse, aga elavad linnakodanikena oma maakodus edasi.

Küllap saab Koeru katse elada paralleeluniversumis otsa hiljemalt kuu pärast, kui valitsusel kukub tähtaeg sundliitmisi vormistada. Küll on vahepeal krutitud üles hulk emotsioone ja aetud kohalikke inimesi segadusse ning lõigutud hinge arme. Sellest on kahju.

Ma ei usu, et Koerust saab uut Vaali vabariiki. Küllap nad harjuvad uuesti olema järvakad oma kodumaakonnas, mis siis, et esialgu ehk saba sorgus. Järva valla rüppe tagasitoomine võib olla valus, aga ausam, kui elada solvumises või alternatiivdimensioonis.

Tagasi üles