Ideaalmaastikke pakkunud pöörane suvi

Urmas Glase Foto: Erakogu

«Ujuma lähme?» küsis Kuku, viidates mu jalgrattale. Kümnesel poisiklutil oli mugavam suure meesteka pulgal kõlkuda, kui altpulga ise sõita vänderdada.

Urmas Glase

kolumnist

Pakkumine sobilikku kasvu pedaalitallajalt, kes viitsis kohaliku põngerjaga lusti pärast ringi kihutada, oli igati teretulnud.

1980. aasta suvel kihas minu koduses Esnas teistmoodi elu. Alevi mõõtu hiljutise väikekodanliku raudteeasula südames sagisid kümned inimesed alates näitlejatest kuni tehnilise toe töötajateni, kes olid tegevad filmi «Ideaalmaastik» võtteplatsil.

«Naabriplika» seriaali tõttu on näitlejate saalimine tänapäeva Esnas tavaline ega tekita kohalikes ammu erilist imestust, kuid toona oli kinotegemist oma õuel näha erakordne sündmus.

Ühel päeval olid meie koduukse taga võõrad inimesed. Nad rääkisid emale, et Tallinnast rolli kaubeldud haigestunud poisi asemel on kohapealt vaja kiiresti leida asendaja. Filmiinimesed käinud Esna poes uurimas, kust ilmselt poe-Silvi juhatas lähima kandidaadini. Nii jooksis magavale kassile hiir ise suhu.

Pool tundi hiljem istusin kostümeerijalt saadud lühikestes traksipükstes ja ruudulises särgis, jalas paar numbrit suuremad kotad, Aaviku veski hoovil liivahunniku otsas ülesandega end räämaseks teha. Selline pidi välja nägema sõjajärgse Nõukogude Eesti kehval järjel ja maapere vanim orvuks jäänud laps.

Olin isaga samas veskis onu Endli juures jahu jahvatamas käinud küll ja küll, kuid ühtäkki olin tuttavas kohas keset võhivõõraid inimesi. Minust pea poole vanem Arvo Kukumägi märkas mu kimbatust ja tegi juttu, mis aitas kohaneda.

Minu filminäitleja debüüdi esimene stseen oli filmiema Helle Kuninga käekõrval kitse talutades trehvata veski nurga tagant külgkorviga mootorrattal välja kihutanud kevadkülvivoliniku rollis Kukuga, kes nõutas inimestelt kolhoosi tarbeks seemnevilja.

Seda juppi filmiti kordi: küll ei tahtnud kits õigel ajal paigast liikuda, siis tõrkus Kukumäe motikas ega läinud käima. Vahel raputas režissöör pead talle teadaoleval põhjusel: «Stopp, teeme uuesti!»

Vaev sai tasutud kuid hiljem, kui samast võttest tehtud pilt filmi tutvustavas kinoajakirjas Ekraan ära trükiti. Sain koolikaaslaste ees rinna kummi ajada! Selgus, et sattusin osalema filmi, mida seniajani peetakse Eesti kõigi aegade parimaks.

Kolm aastat varem oli Arvo Kukumägi samuti Esnas režissöör Peeter Simmi käe all teinud oma filmidebüüdi. Kolmest novellist koosneva «Karikakramängu» osas, mis kandis nime «Tätoveering,» pügati Kuku Friida Eesti-aegse hõnguga juuksurisalongis kiilakaks.

Arvan, et üks põhjus, miks Eesti filmi tõusvad tähed nii tihti toona Esnasse sattusid ja ta ennast meil nii koduselt tundis, oli see, et Kuku õde töötas sel ajal üle tee tegutsenud apteegis. Aga võta sa täpselt kinni.

Võttemeeskond pani oma killavoori Esnasse üles mitmeks nädalaks. Päeval filmiti episoode, õhtul käis laagris seltsielu. Ühel sõjaväemasina väljanägemisega veoautole ehitatud jõujaamal oli kõlaritega varustatud helisüsteem.

Pagan teab, kes see naljamees oli, kuid ühel õhtul kostis üle alevi ruuporist vaheldumisi kangesti füürerit meenutav haukuv saksakeelne kõne. Mõni aeg hiljem kaikus ümbruskonna majadelt vastu Brežnevi pudisuine pöördumine. Ega kohalikud täpselt teadnud, mis sisuga filmi üles võeti, seega võisid kuuljad arvata, et see käis asja juurde.

Minul kui kogemata filmi võlumaailma sattunud kohalikul jõmpsikal oli põnev näha oma silmaga tuntud näitlejaid ja tulevasi kuulsusi, saada vahetult osa filmitegemisest ja kiigata köögipoolt, mis nägi kulisside taga välja hoopis argisem, kui suurelt ekraanilt vaadatuna võiks arvata.

Filmimeeskonna elu tundus mulle muretu: kord mäng kaameta ees, siis kaamera taga, ei mingit kondi murdmist, vaid suures koguses nalja ja naeru. Jõudeajal pakkus võtete ajal toredaks semuks saanud Kuku, et väntame ujuma või tiirutame niisama rattaga ümbruskonnas.

Kõige krooniks loeti päeva lõpuks mõne etüüdi eest hunnik rublasid veel peo peale. Küllap oli tegelikkus palju tõsisem, kui lapse silmad tabasid. Seda elurütmi ei andnud töö- ja puhkelaagri peedikõplamisega kuidagi võrrelda.

Minu järgmises etteastes tõi linnast maale tädi juurde kupatatud Asser väikestele filmisugulastele kuivikuid ja keerutas grammofoni. Asserit mänginud Priit Adamson oli teine, kellega ma võtteplatsil rohkem seltsisin ja mõnegi krutski koos tegin.

Keegi asjameestest hõikas: «Ära võtte ajal kaamerasse vaata!» Parem, kui ta poleks öelnud, sest filmis näevad kõik, kuidas ma objektiivi jõllitan. Ise ma vaevalt osanuks kaamerasilmale nii suurt tähelepanu pöörata.

Kui omal parasjagu tööd polnud, sain privileegi piiluda, mida teised teevad. Näiteks stseenis, kus kaamera jälitab tühjas Aaviku veski villas uitavat Kukumäge, kükitasin koos oma filmiõdedest Peeter Simmi tütardega hinge kinni pidades ukse taga, et hiljem kinopublik midagi ei aimaks.

Filmistaari põlve jätkus mul veel pärast võttegrupi Esnast lahkumist. Mitmel päeval aeti varahommikul auto treppi ja mind sõidutati privaatselt Vihula mõisasse, kus filmiti kooli lõpupidu. Ühes stseenis pidas kolhoosi esimeest mänginud Tõnu Kark lauas minu vastas lõpupeo kõnet. Ühes duublis oli jutt, nagu pidi, teises ajas sama tõsisel ilmel lora, kuid naerda ei tohtinud, ikkagi Stalini aeg.

Pärast teab mitmendat duublit sai kringel otsa, keedetud munad asendati toorestega ja sõstramahla morss toiduvärviga tembitud veega. Eks filmiväntamises ole paratamatult suur ports silmamoonutavat maagiat.

Minu ajasambla alla vajunud lapsepõlve pööraseim suveseiklus meenus jälle, kui möödunud nädalal tuli teade, et selles olulist kohta täitnud Kuku lahkus igavesele Ideaalmaastikule ja mälestustesse.