/nginx/o/2017/07/26/6926197t1hf929.jpg)
On neid, kelle jaoks on põllumeeste pahameel vilja-ja rapsipõldudel tallumise pärast arusaamatu. Võõrastel põldudel käiakse aga muulgi eesmärgil.
Uus tase: heina pätsatakse põlluomaniku silme all
/nginx/o/2016/02/17/5055521t1h8a9a.jpg)
26. juuli 2017, 11:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Albu kandis on aga nahhaalsus tõusnud uuele tasemele - põldudelt viiakse ära heina ja seda omanike silme all.
Aare Kabel kirjeldas, kuidas nende oma silme all peatus põlluveerel sõiduauto, millest väljus nooremapoolne naisterahvas ja tõstis auto pagasnikusse neli sületäit heina. "Kogus polnud suur ja varguseks ma seda ei nimeta, pigem on probleem suhtumises," täpsustab ta.
Kabel rõhutas, et kuna neiu oli neist kuuldekaugusel, võinuks ta ka lihtsalt hüüda, "kas tohib?" ning heina poleks keelatud. "Mul on ka metsateel keelumärgid üleval, aga kui inimene tuleb ja küsib, ma olen alati lubanud." Ka sellest neljast sületäiest heinast poleks Kabelitel kahju olnud. Seevastu sellist luba küsimata tegutsemist võõral pinnal peavad nad taunimisväärseks.
Samas kandis elav Tiina Piirmets aga toob näiteks juhtumi, kus tema põllult viidi heina lausa veoautoga. "Põllu ääres elav tädi nägi, kuidas veok peatus, ruttu loobiti kasti heina ja siis pandi kaapekaga minema," kirjeldab ta juhtumit eelmisest suvest.
Ka Piirmetsa sõnul polnud kahju suur, kuid sisuliselt tegu samasuguse vargusega nagu võõral põllul herneste korjamine. "Mul on heina palju, ja osa jääb igal aastal maha, aga tule ja küsi. Siis ei ole vaja tolmupilves kihutada ja samasuguse tolmupilvega põgeneda kartuses vahele jääda," sõnas ta. Sellist käitumist peab ta lausa halenaljakaks, sest Eesti on väike ning tõenäosus vahele jääda üsna suur. Ka tema tuvastas heinavargad juba järgmisel päeval Instagramist. "Sain siis kah teada, milliseid pilte saab mu heina taustal teha," lausus Piirmets muiates.
Tema jaoks on kogu see juhtum jabur, kuid suhtumine, et põld pole justkui kellegi oma ning seal võib igaüks käia ja ükskõik, mida teha, lihtsalt ülbus. Ta ei näe ka võimalust, et see suhtumine muutuks. Vähemalt niikaua, kuni emad herneraksu ja rukkilille-moonipõldudele oma lapsed kaasa võtavad. Seega ei pruugi kaugel olla hetk, kus köögiviljapõllud omanike silme all saagist tühjenevad.