Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Amatöörid ja profid kohtuvad rahvaliigas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Glase | FOTO: Erakogu

Eelmisel reedel jagati välja rinnanumbrid Eesti suurimal rahvaspordiüritusel osalejatele. Üle Eesti läheb rajale 10 292 võistlejat, kodusel Järvamaal 563 inimest. Veel täna-homme saab rinnanumbrist loobuda, edasi pääsevad võistlejad areenilt ära vaid surmatunnistuse esitamisel.

Urmas Glase

kolumnist

Heitluseks valmistuvad gladiaatorid on koondunud seitsmesse üleeestilisse profiklubisse ja 161 kohalikku harrastusseltskonda. Omaette tegid trenni 54 üksiküritajat. Järvamaal on esindatud viie profiklubide kõrval kaks amatöörsatsi.

Küllap aimate, et ma ei kirjuta Paide-Türi rahvajooksust ega Tartu maratonist, vaid eelolevatest kohalike omavalitsuste valimistest, mis nagu olümpiamängud on meil üle nelja aasta.

Kui klassikalise maratoni 42 195-meetrisel distantsil tahta end parimate sekka murda, tuleb pingutada pisut üle kahe tunni. Võidab see, kes kõige enne üle lõpujoone vaarub.

Kohalike omavalitsuste volikogude valimiste karussellil tiireldes pole füüsilisel pingutusel suuremat kaalu, sest võitja selgitab publik ning iga urni lastud sedelil on subjektiivne arvamus.

Nii võib sel distantsil konkureerija rahus ise oma pulsi sagedust seada või rivaalile mõne priskema kaika kodarasse heita. Selle võistluse viljad lõikab see, kes suudab oma näo, nime ja rinnanumbri kõige meeldejäävamaks tinistada. Eesmärgi saavutamiseks kulutatud kaloritel pole tähtsust.

Kuigi kõigil täisealistel omavalitsuse territooriumil elavatel kodanikel on võrdne õigus olla valitud, on valimisvõistlus ebavõrdne, sest dopingut on lubatud otsustusõigusega publiku peal kasutada peaaegu nii palju kui kellelgi rahakott kannatab.

Valijate kõrvade vahele pesa tegemisel seab piirid üksnes võistlejate fantaasia.  Rikkamate päralt on reklaamitulbad, tele-eeter, ajalehtede reklaamiküljed, kus lubada pesupulbrireklaamist laenatud snitiga pudrumägesid ja piimajõgesid.

Kel raha vähem kui julgust, tüütab möödakäijaid tänaval, koputab ukselt uksele, kleebib oma näopildi isikliku auto tagaaknale või toksib öösel helendava kuvari ees sõpradele sotsiaalmeediasse ja kosmosesse sõnumeid. Õnnelikumad on need, kel suurem toetav suguvõsa käepärast võtta.

Pragmaatilised võistlejad hoidvat end viimastele nädalatele, et vedada vähenõudlikumaid kaaskodanikke väikse pooliku eest valimisjaoskonda või tutvustavad nelja silma all ID-kaardi personaalseid kasutusvõimalusi. Muidugi on see keelatud, aga kes ikka tõestada suudab.

Profiklubid on sel võistlusel klass omaette – neil on stardi eel ja distantsi läbimise vältel maksumaksja abil kinni taotud toetusmeeskond. Kuni eelmise nädala lõpuni said nad oma staare üleelusuuruselt tulpadel ja majaseintel nagu jumalusi eksponeerida.

Väetimatel konkurentidel jääb võimalus perega jõukate pannkoogitelki dessant teha ja valijate eest kogu moos ära süüa või rahajõmmi plakati allservas häšštägi nähes kahjurõõmsalt sisistada: «Näe trellid – kinni minek!»

Koduste kirjakastid alles veavad oma pilud kõveraks, sest klantspiltidega postipaunad veel ootavad makulatuurist pungile laadimist. Enamasti ei sünni valimisbülletäänid tulehakatiseks ega tagumiku pühkimiseks.

Pastakad, helkurid ning hulk nummerdatud ja logodega kaunistatud vidinaid ootab alles lagedale toomist ning on oma praktilise otstarbe tõttu minevam kaup. Valija lubab andjale hääle, surub vidina tasku ja unustab öeldu haugi kombel kolme sekundi pärast.

Mõni lokaalne amatöörsats on selja taha saanud rahakaid ettevõtjaid ega jää lipsu värvikirevuselt ja Kölni vee hõngult alla üleeestilistele profiklubidele.

Teised saavad loota üksnes isiklikule rahakotile ja klapivad, et kamba peale mõni lendleht võistkonna näopiltidega ära trükkida. Postiljonile maksmiseks niikuinii raha enam ei jätku, aga noid hea ämmale näidata, poetrepil või naabrimehe juurde kiigates poetada.

Üksiküritajad loodavad enamasti imele, aga nagu näitavad varasemad võistlused, siis imesid eriti ei sünni ja Tuhkatriinud jäävad edasi oma nõgise paja taha ballikutsest unistama.

Andestage mulle liigne iroonilisus, sest omavalitsustes, eriti väiksemates, tunnevad inimesed üksteist ning loodetavasti suudavad kassikullakuhjast üles leida ka need näod, kes nende arvates on õigemast õigemad ajama nende nimel kohalikku asja.

Lõpeks pean kapist välja tulema ja tunnistama, et olen sel sügisel ise üks Järva vallavolikokku pürgivast rahvasportlasest ning tõmban seetõttu pea üle nelja aasta lehe arvamusküljel kuukese hinge.

Tagasi üles