Tähelepanelikkus aitab teenida tuhandeid

FOTO: AFP / Scanpix

Kadunud.ee on portaal, mis vahendab kadunud vara, tagaotsitavate ja teadmata kadunute otsingukuulutusi, mis pakuvad tõese teabe andjaile vaevatasu.

Täpsemalt on see portaal, kust tellija saab temalt kadunud või varastatud vara kohta teavet osta. Kadunud asjade ja vara kuulutuste vahendamise ja reklaamiga tegeleb OÜ Losttreasure. Portaali hoiavad töös SA Kadunud nõukogu liikmed, endised politseinikud Aare Rüütel ja Peeter Kaaret.

Esmalt tuleb pöörduda politseisse
Nende selgitust mööda on süsteem selline, et kui inimesel midagi ära varastatakse ja ta seda kiiresti üles leida soovib, on tal võimalik kadunud asjani viiva teabe andjale välja panna vaevatasu.

Rüütel ütles, et kuigi inimene võib-olla teab midagi kadunud inimesest või asjast, pole tal küllalt motivatsiooni, et teavet jagada. Aga kui tal on võimalik teavet raha eest müüa, võib tekkida huvi seda edastada. Teine rühm on inimesed, kes küll ei tea veel midagi, ent tahaksid sel moel raha teenida. «Kui ikka ühe kopplaaduri leidmiseni viivate vihjete eest pakutakse  80 000 krooni, motiveerib see inimesi tähelepanelikum olema,» lausus Rüütel.

Just niisugune ongi suurim summa, mida portaalis Kadunud.ee pakutakse Paides Pärnuvälja tänavast veebruari algul varastatud uue kopplaaduri eest. «Jah, meil on tellija, kes on välja pannud 80 000 krooni vihje eest, mis viiks kopplaaduri asukoha ja kopa varastanud isikuteni,» kinnitas Peeter Kaaret.

Kui keegi on koppa kuskil näinud või teab midagi selle asukohast või kopplaaduri  varastanud inimestest, annab portaal kontaktandmed, millele teavet edastada.
Kaaret lisas, et inimene, kes annab vihje, mis viib kopplaaduri asukohani, saab raha endale.

Kadunud vara otsingu  puhul sõlmib portaal tellijaga lepingu ja  kirjutab garantiikiri, kus tellija kinnitab, et tal on pakutav raha olemas.

Enne kui portaali kuulutust sisestama hakata, tuleb inimesel, kellel midagi ära varastakse, esimese asjana pöörduda siiski politseisse ja avaldus kirjutada. «Avaldus politseile näitab, et tegemist on tõsise asjaga,» põhjendas Kaaret.

Kui politseile on avaldus tehtud, on Kaareti ütlust mööda iseenesestmõistetav, et politseinikud ka uurimisega tegelevad.
Kõik tellijale saadetud vihjed tuleks samuti edastada politseisse. «Muidu oleks ju tegemist kuriteost mitteteatamise või kuriteo asjaolude varjamisega,» põhjendas Kaaret.

Küsimusele, miks siis üldse preemia välja panna, vastas Kaaret, et see kiirendab oluliselt tulemuseni jõudmist. «Iga juhtumi puhul on politseil teatud kitsas hulk inimesi, keda küsitleda, aga kui nemad ei tea, pole politseinikel ka rohkem suurt midagi peale hakata,» selgitas ta.
Kui kadunud vara eest pakutakse preemiat, on lootust, et tunnistajaid tekib juurde ja kadunud asi saadakse kiiremini kätte. «Asjade kulgu kiirendad see, et raha pakkumisega tekib lisainfot ja on, mida uurida,» ütles Kaaret.

Muidugi ei taga preemia kadunud asja tagasisaamist, ent lootus sellele, et keegi on tähelepanelikum, on kindlasti suurem. «Raha paneb asjad liikuma,» lisas Kaaret.
Vihje andjatel on seadusest tulenevalt ka võimalik soovi korral anonüümseks jääda.

Üle Eesti on otsijatest loodud pearahaküttide võrgustik, keda huvitab asjade ülesleidmine. Pearahakütiks on võimalik ennast portaalis kirja panna. «Tuleb meile endast kirjutada ja anda märku, et tahetakse midagi otsida,» selgitas Rüütel. «Siis saame meie anda kadunud esemete või tagaotsitavate isikute kohta pearahakütile taustainfot.»
Edasi kulgeb otsing omaalgatuslikult nii, nagu inimene oskab. «Otsimine peab muidugi kindlasti jääma seaduse piiridesse,» lisas Kaaret.

Pearahaküttideks on ennast kirja pannud inimesi mitmesugustelt elualadelt: abipolitseinikke, kaitseliitlasi, postiljone, arhivaare. «Postiljon või bensiinijaama müüja näevad ju nagunii kõike, miks mitte siis proovida tähelepanelikkuse eest raha teenida,» julgustas Rüütel.
Lisaks kadunud varale pakutakse pearaha ka tagaotsitavate inimeste eest. Rüütel selgitas, et näiteks võib võlausaldaja oma võlgniku eest, kes ei taha ennast näole anda, samuti pearaha välja pakkuda.

Süsteemi arenedes tekib olukord, kus tagaotsitaval on keeruline ennast peita. Kaaret oletas näiteks, et Paides on keegi kellelegi kolmsada tuhat võlgu ja teda otsitakse. Ta ei saa siin enam elada, sest kõik tunnevad teda, ja ta hangib endale majapidamise kaugel  Võrumaa metsade vahel.

Otsitakse teadmata kadunuid
Seal jälle ei saa ta minna poodi piima ostma, sest poemüüja osutub pearahakütiks ja tunneb ta ära. Võib-olla mõtleb see inimene nüüd kolida näiteks Jõgevamaale, aga kui ka seal märkab teda pearahakütt, on ta lõpuks ikkagi sunnitud ennast üles andma.
«Lihtsam on tulla välja, koostada maksegraafikud, elada normaalset elu ja maksta Eesti riigile makse,» soovitas ka Rüütel.

Kui portaal jõudsalt areneb, sulgeb see tagaotsitavate tee ja neil läheb üha raskemaks ennast peita. Juba on domeenid registreeritud ka Lätis ja Soomes, aga tulevikus tahavad Rüütel ja Kaaret hõivata kõik Euroopa Liidu riigid. «Päris suur protsent tagaotsitavatest läheb praegu tööle näiteks Iirimaale, siis seda enam juhtuda ei saaks,» loodab Rüütel.

Aare Rüütel ja Peeter Kaaret on endised politseinikud, kellele teeb muret tõsiasi, et teadmata kadunud inimestega nii vähe tegeletakse.
Nüüd on nad asja käsile võtnud ja loonud sellepärast ka OÜ Losttreasure, mille tulust rahastavad SA Kadunud tööd.

SA Kadunud ehk Rüütel ja Kaaret tahavad otsida teadmata kadunud inimesi. Seda tööd teevad nad vabatahtlikult ja omastelt raha ei küsi.

SA Kadunud on tegutsenud eelmise aasta novembrist. Seni on avalikkusele kõige rohkem kõneainet pakkunud Läänemaalt kadunud Kaido Sireli lugu, kelle leidmiseni viivate vihjete eest pani Kadunud.ee välja 15 000 krooni.
Teadmata kadunud inimeste otsing algab samamoodi. Kui inimene on mitte omal tahtel ära kadunud ja selle kohta on tehtud politseile avaldus, annab SA  Kadunud esimese vihje eest, mis tulemuseni viib, kuulutuses nimetatud summa.

Tähele tasub panna, et SA Kadunud ei anna raha mitte ainult teadmata kadunud inimese leidmise, vaid teabe eest, mis viib ka teadmata kadunud isiku kadumisega seotud isiku tabamiseni.

Raha makstakse välja teabeandjale, kelle antud vihjest hakkab hargnema tee, mis viib lõpuks tulemuseni.
Ühel päeval, kui kadunud vara ja tagaotsitavate inimeste kuulutusi on juba nii palju, et portaal ennast ära majandab ja raha hakkab ülegi jääma, loodavad Kaaret ja Rüütel investeerida varustusse, mida läheb tarvis teadmata kadunud inimeste otsinguteks, aga mida praegu on Eestis puudu.

«Tahaksime jõuda riikidevahelise ühtse tundemärkide registrini ja selleni, et meil võtaks politsei iga teadmata kadunuks jäänud inimese kodust tema DNA-proovi ja et ei maetaks tundmatuid inimesi maha enne, kui neilt on samuti võetud DNA-proov,» lausus Kaaret.

Tagasi üles