Maatöö teeb süstlaorjad vabaks

Aleksander (ees) tuli aastate eest keskusesse abi saama, nüüd püüab ta vabatahtliku töötajana aidata teistel narkoorjusest välja tulla. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Narkootikumide ja alkoholi võrku langenud rabelevad usu, distsipliini, füüsilise töö ja endiste sõltlaste abiga sellest välja, näitab Albu vallas asuva taastuskeskuse Taastõusmine kogemus.

Kuuskede vahelt jooksva metsasihi lõpus tervitab tulijaid suur kollaste vintskappidega talumaja. Soe kevadpäike on pannud õunapuuaia sumisema – mesilased teevad tarude ümber esimesi tiire.

Kaks majavalvurit, üks neist puhastverd inglise buldog, lontsivad külg külje kõrval külalisi tervitama. Miski ei viita sellele, et talu perekond koosneb peamiselt uimasti- ja alkoholisõltlastest, kes püüavad siin uut elu alustada.
Lisaks 14 mehele ja neljale naisele, kes on vabatahtlikult liitunud üheksa kuu pikkuse rehabilitatsiooniprogrammiga, elab talus ka üheksa töötajat ja kolm töötajate last. Kõik töötajad on aastate eest läbinud siinsamas sama elujärgu, milles nad nüüd teistele toeks on.

Asutaja keeldub metadoonist ja riigi abist
Avarast köögist kostab valju piiksumist – lampide all soojendavad end pisikesed vutitibud.
Naised koristavad laudu, 30pealine perekond on just hommikusöögilauast tõusnud.

Oksana (22) hakkab lõunasöögiks kartuleid koorima. Tema käsivars meenutab elu, mida ta elas alles paar nädalat tagasi: veeni kohal on näha mitut sinist süstimisjälge.
Ta tõstab pilgu, naeratab ja ütleb, et talle meeldib siin väga. Ja et ta kavatseb kindlasti üheksaks kuuks siia jäädagi.

Lapseootel Nataša (29) abiellus pool aastat tagasi, oma mehega kohtus ta selles talus. Nüüd on neil oma kodu ja mehel töökoht, oma tööst narkomaanidega ei taha kolm aastat tagasi rehabiliteeritud Nataša loobuda. «Minust sai narkomaan seitsmeaastaselt. Sattusin tänavale, halba kampa ja hakkasin tarvitama...,» ütleb ta.
Nelja aasta eest vanglast vabanedes kuulis Nataša taastuskeskusest kuskil Järvamaa metsade vahel. «Kui siia jõudsin, tundsin kohe, et siin ma saan muutuda,» sõnab ta.

Aprilli lõpul täitub seitse aastat päevast, mil toona poollagunenud talumajja kolisid esimesed viis narkomaani. Keskuse Taastõusmine asutaja Jarl (35) teab täpselt, mida selle talu ajutised asukad on läbi elanud. Narkootikume hakkas Jarl tarvitama 19aastaselt. «Ma ei märganudki, kuidas ma võrku sattusin,» tunnistab ta. «Arvad, et oled nutikas, et proovid paar-kolm korda ja kõik, aga satud orjusesse ega saagi enam välja.»
Kolm korda tegi Jarl võõrutusravi, aga tulutult. Tee orjusest välja leidis ta 12 aastat tagasi samasuguses kristlikus rehabilitatsioonikeskuses Venemaal. «Tahtsin iga hinnaga vabaks saada, selleks ajaks olin kõigest juba nii väsinud...,» meenutab ta.

Venemaal Uue Elu keskuses olles sai Jarl aru, et Eestisse on samasugust asutust tarvis. Maailma statistika näitavat, et psühholoogidelt saab abi vaid kolm kuni viis protsenti narkomaanidest, kristlikes keskustes on see protsent 60–80.
Oma kogemusele toetudes ja uskudes, et Jumala abiga suudab inimene muutuda ja välja tulla ka narkoorjusest, on Jarl riigi abist keeldunud.

Toetusrahaga käivad kaasas nõuded, näiteks metadooni­võõrutusravi. Metadoon on Jarli meelest heroiinistki hullem mürk. «Meie tahame, et inimeses toimuks täielik muutus – ta on rehabilitatsiooni edukalt läbinud, kui ta ei joo, ei suitseta, ei riku seadust,» selgitab ta.
Köögiseinal rippuv reeglistik keelab suitsetada, alkoholi ja ravimeid tarvitada, varastada, vanduda ja ropendada, intiimsuhteid ja talu maa-alalt väljuda.

Aleksandri (32) meelest on see, kuidas pool elu vangimajas veetnud bandiidid vabatahtlikult reegleid järgivad, ime. «14 meest, igaüks surmale sent võlgu, kamba peale paarsada aastat kinni istunud... Nüüd tunnevad, et nad kõik on samasuguses hädas. Ja aitavad, toetavad üksteist,» lausub ta.

Toit ja peavari tuleb tööga välja teenida
Aleksander on samuti pärast rehabilitatsiooni otsustanud keskusse tööle jääda. Ilma palgata muidugi. Kunagine elu kodutuna, trepikodades magamine, vargused, sõltuvus – see on ammune minevik. «Mul on siin huvitav – saan aidata teisi nii, nagu omal ajal aidati mind,» põhjendab ta.
Jarl noogutab nõusoleku märgiks. «Kui aitad teisi, oled ise õnnelik,» sõnab ta.

Keskusse tulija peab kaasa tooma arstitõendi, et ta ei põe nakkushaigusi, näiteks tuberkuloosi.
Igale «noorele» määratakse «vanem», kes esimestel kuudel oma hoolealust silmist ei lase.
Keskusse pääseda tahtjatest puudust pole. Kuigi mõni lööb nädala-paari pärast käega ja lahkub, on talus kõik kohad kogu aeg täis. «Narkomaania on suur probleem ja abiotsijaid on palju, ise neid otsida pole vaja,» selgitab Jarl.

Keskusest on sõltlased kuulnud koguduste kaudu. Jarl toob näiteks äsja edukalt rehabilitatsiooni lõpetanud 74aastase mehe, kes põhjajoonuna ja igasuguse lootuse kaotanuna vedas end kirikusse ja ütles: «Aidake mind, ma suren!»

Talus kehtib kaks olulist nõuet: rangelt päevakavast kinni pidada ja oma vastutust kanda. Kes tegeleb kitsede ja lammaste, kes kanade, hanede, partide ja kalkunite, kes küülikute, kes vuttidega, kes toimetab garaažis, kes ehitab, kes teeb puutööd, kes koristab, kes toimetab köögis.

«Et need, kes on olnud ühiskonna põhjakiht, kellele pole kunagi midagi usaldatud, tunneksid end vajaliku ja tähtsana,» põhjendab Jarl. «Samas kasvatab füüsiline töö iseloomu ja aitab sõltuvusest vabanemise ajal tekkivaid pingeid maandada.»

Täpselt kell kaheksa hommikul on äratus, pool tundi on aega end pesta ja riietuda, siis kogunevad kõik kööki. Enne hommikusööki on pooletunnine koosolek, kus loetakse piiblit ja julgustatakse üksteist.

Pärast sööki läheb igaüks oma tööle. Aleksandri ütlust mööda on tähtis, et kõik teeksid midagi. «Käiks kas või ümber maja, peaasi, et ei jääks kuskile istuma ja vana elu peale mõtlema,» lisab Jarl.

Pärast kell 14.45 algavat lõunasööki läheb tööpäev edasi, pärast õhtusööki kell 21 kõlab «atboi».
Niisama logeleda ei saa ka nädalavahetusel, siis on jalgpallilahinguid ja saunaskäik. Et liha­karaam ja munad on omast käest, kartul, köögiviljad, tomatid, kurgid kasvavad omas aias, 35 mesitaru annavad aastas tuhat liitrit mett, kulub raha talus õige vähe.

Ehitusmaterjali on annetanud ettevõtted, rõivad, mööbel ja sanitaartehnika on tulnud humanitaarabina. «Meil kõigil on humanitaar seljas,» ütleb Aleksander naerdes. «Enamikul, kes siia satuvad, pole mitte midagi, aga üheksa kuud on vaja siin elada. Neile on kohe vaja midagi selga ja jalga leida.»

Niimoodi, kaks kätt taskus, tuli Haapsalu varjupaigast siia kaheksa kuud tagasi Meelis (36), kes alles hiljuti oli töötanud Inglismaal ja USAs. «Asi läks täitsa käest, ma jõin palju. Kui raha oli, siis ostsin narkootikume,» lausub ta.

Eestisse tagasi tulles oli Meelise trots maailma vastu kasvanud nii suureks, et ta keeldus koju minemast. «Varjupaika minnes mõtlesin, mis siis ikka, proovin siis selle elu ka järele,» meenutab ta.

Sealsete töötajate šokiteraapia – Meelisele näidati varjupaigas ööbivaid kõige hullemaid joodikuid ja öeldi: «See on sinu tulevik!» – teda ei aidanud.
Kustumatu mulje jättis Meelisele hoopis varjupaigas ööbinud Urmas, äsja Jarli juurest keskusest tulnud rehabiliteeritu, kes otsis sellal tööd ja korterit. «Urmas oli ainus, kes pakkus abi, teised ainult hirmutasid,» sõnab Meelis.

Keskusse jõudes tekkis Meelisel lootus. «Minule oli see siis elu ja surma küsimus, olin kaotanud oma elu üle kontrolli, ei suutnud ise enam midagi otsustada ja teha,» tunnistab ta.

Meelis meenutab, et esimesed nädalad olid rasked, aga kõik julgustasid ja toetasid. «Kontrast maailmaga, kus keegi sinust ei hooli, oli tohutu,» märgib ta.
Kuu aja pärast läheb Meelis tagasi vanematekoju. «Katsun tulevikus ainult kohviga piirduda,» lubab ta muiates.

Kahele keskusele peaks lisanduma veel kaks
Neli aastat tagasi pani Jarl samasuguse keskuse käima Ida-Virumaal Aseris. Nüüd otsib ta kohta Lätis veel ühe keskuse avamiseks. «Lätti on seda hädasti vaja,» ütleb kärjeraame valmistav lätlane Stas (35).

Tema kodumaal veel sellist keskust pole. Riiklikes tasulistes rehabilitatsioonikeskustes on 17 aastat narkootikume tarvitanud Stas olnud mitu korda, aga puhtaks jääda pole suutnud.

Jarli meelest on kahe nädala eest nendega liitunud Stas üldse veel elus tänu vanglale. «Olen 15,5 aastat kinni istunud, eriti ohtlik retsidivist,» teatab Stas pilku tõstes.
Siin, range distsipliiniga keskuses, mis on küll tasuta, aga kus tuleb mehemoodi maatööd teha, loodab Stas vanale elule lõplikult kriipsu peale tõmmata.

Et aidata rehabilitatsiooniaja läbinutel eluga kohaneda, pakkuda neile kaheks-kolmeks kuuks elukohta, aidata neil korterit ja tööd otsida, dokumente teha, tahab Jarl avada Tallinnas kohanemiskeskuse ja on palunud linnavalitsusel sobivad ruumid leida.

Ükskõik, mis seisus, sest remonditööd on tasapisi talumaja kõpitsedes hästi käppa tulnud. Mehed näitavad uhkusega maja ülemist korrust, kus endise räämas pööningu asemel nüüd on roosades toonides vannituba ja naistetuba. «Näe, naistel on siin oma sport!» hüüatab Aleksander shapingu-CDd nähes.

Ta lisab, et sporti peab tegema, sest kõik nad võtavad talus elades kaalus korralikult juurde.
Sportijaid ootab ka lume alt välja sulav jalgpalliväljak. Suvel käib «talupere» lähedal suvas järves ujumas.
Roma, kes on samuti tallu vabatahtlikuks töötajaks jäänud, meenutab muiates ühe järve ääres elava mehe juttu. «Esimest korda vaatas ta meid suure imestusega: paarkümmend meest ronib autodest välja, pooled neist tätoveeritud... Ujuvad, ei suitseta, ei ropenda, ise veel venelased – no need peavad küll mingid sõdurid olema...» öelnud too.

KOMMENTAAR

Margus Vaas
Paide politseijaoskonna komissar
See rehabilitatsioonitalu on tänuväärt ettevõtmine. Hea, et neil on asjad korraldatud nii, et politseiga pole olnud ühtegi probleemi. Ma väga loodan, et see nii jääbki.

Claire Miljukova
Albu valla sotsiaalnõunik
Taastuskeskusega pole meil küll absoluutselt mingisugust muret olnud, nad tegutsevad vaikselt omaette. Kui ma vallavalitsusse tööle tulin, uurisin teiste käest selle keskuse kohta, aga paljud polnud kuulnudki, et selline koht meie vallas on.

Nelli Kalikova
MTÜ Aidsi Tugikeskus kahjude vähendamise projektijuht
Kirikud on igal pool oma keskusi teinud ja ilmselt ka tulemusi saavutanud. Kõigile see variant ei sobi, sest usumoment on neil tugev.
Meie süsteemi 12 punkti hulgas on ka kõrgema võimu uskumise punkt, aga meil pöördub igaüks jumala poole nii, nagu ise arvab, kui on taarausuline, siis pöördubki oma jumala poole.
Metadooni nad ei kasuta ilmselt selle pärast, et Venemaal on metadoon keelatud. Nad usuvad, et kui on põranda all, järelikult teeb halba.
Aga tööd nad teevad ja ühiskonnale on nende töö kasulik, isegi kui üks narkootikum asendataks teise, hingelisega. Aga parem olgu usklikud, kui et varastavad ja end süstivad.