Aravete keskkooli üheksanda klassi tüdruk Siret Niinepuul on kodus karbike, kus peitub üle saja kassivurrukarva. Kogumistööd on ta teinud mitu aastat.
Tüdruk unistab tuhandest vurrukarvast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siret on tavaline koolitüdruk, tal on head hinded, ta käib mitmes trennis ja üheksandat aastat muusikakoolis. Kuid tal on üks huvitav hobi – kassivurrude kogumine.
Vurre koguda Siretil erilist põhjust pole, lihtsalt tuli mõni aasta tagasi selline mõte, kui ta leidis maast ühe väikse vurrukarva. Varsti pärast seda andis vanaisa Siretile karbikese, kuhu neid koguda.
Õige pea hakkas kogunema ka pikemaid vurre ja karp jäi väikseks. Praeguse karbi lasi Siret tuua emal. Sisse vaadates pole isegi aru saada, et see sisaldab üle saja erinevas pikkuses vurrukarva, millest lühim on 2,7 ja pikim 12,2 sentimeetri pikkune.
Kõik pole sugugi valged, on ka musti. Üks on isegi kohati must ja kohati valge. «Vurre leian kassipesast, vaibalt, voodilt või hoopis mõnelt kampsunilt,» selgitas ta. «Siiani ma kassilt lõiganud pole, kahju hakkaks, pealegi ei tohikski.»
Siret lausus, et mõnel hommikul tuleb ka üks klassiõdedest kavala näoga tema juurde ja laseb arvata, mis tal märkmiku vahel on. «Eks need ikka needsamad kassivurrud ole, ta on toonud mulle niimoodi kolm või neli tükki,» ütles ta. «Ülejäänud sõbrannadele olen ainult maininud, et sellise erilise kogumikuga tegelen, aga ma ei usu, et nad seda tõsiselt võtavad.»
Sireti ema-isa annavad oma leiud samuti tütrele. Alles mõni päev tagasi tõmbas ema kogemata ühe vurrukarva tolmuimejasse.
Siret ütles, et vahepeal soovitab isa naljaga pooleks, et kui kogusse juurde tarvis, siis ta tõmbaks kassilt. «Kord läks isa autosse toidukotti võtma ja leidis sealt ühe vurrukarva,» meenutas ta. «Kassid meil autos ei käi ja nii ei tea me siiani, kuidas see sinna sattus.»
Vurre pole Siret siiski pidevalt kogunud, vahepeal jäi paus sisse, kuid nüüd on need jälle kogumisel ja helesinine unistus on kunagi saada kokku tuhat vurrukarva.
Kasse on Siretil kaks: kaheksa-aastane Saatan ja kolmeaastane Luisa, kes teistel pereliikmetel süles magab, aga Siretil kukil nii, et ta vurrud puudutavad põski.
Kassivurrud on tegelikult tavalised karvad, mis vahetuvad nagu karvkategi ja nii võib neid aja jooksul päris palju koguneda.