Ma ei ole tänast sõnavõttu kellegagi kooskõlastanud, ka mitte oma fraktsioonikaaslastega. 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus, seisnes minu ülim rõõm selles, et lõpuks ometi saan rääkida tõtt. Ei peagi hukka mõistma inimesi, keda kästi, ja kiitma neid, keda kästi.
Põhjus, miks ma avatud mikrofoni palusin, on see, et saaksin ära rääkida, mis mul hingel on. Ma pole kunagi talunud valetamist, olen püüdnud elada ilma valetamata ja olen oma lastele õpetanud üht elutarkust: kui ei saa rääkida tõtt, jätke rääkimata, aga ärge valetage.
See, mis tänaseks on toimunud Paides, on elavat vastukaja leidnud meedias. Keskerakond on patuoinaks ning kogu sündmuste vallandajaks ja süüdlaseks tehtud.
Natuke on kriitikat imbunud ka IRLi aadressil, kuid tähelepanuta on jäetud asjade tegelikud käivitajad ja hallid kardinalid, intriigipunujad – eeskätt Reformierakond.
Poliitikuna võiksin neid isegi mõista. Olla kaks hooaega opositsioonis ja arvestada, mis selle erakonna ümber toimub riigis tervikuna (Silvergate ja VEB fondi skandaal), võib see juhtuda ka kolmandat korda. Siin ei saa ju enam vahendeid valida. Inimesena ma seda ei mõista.
Pole kellelegi siin saalis teadmata fakt, kui raskelt sündis koalitsioon IRLi ja Keskerakonna vahel pärast viimaseid valimisi, sest riigis olid võimul Reformierakond ja IRL.
Sama püüti teha ka omavalitsustes, isegi jõumeetoditega. Seda kõike juhiti parteide peakontoritest. Sõideti Tallinnast kohale ja tõmmati liistule siinsed liikmed. Me ju teame, et IRLi Res Publica tiib Paides püüdis sellele igati kaasa aidata ja käsku täita, ainult et Isamaa tiival oli julgust vastu seista.
Linna legendiks on muutunud Mihhail Feštšini lausutud sõnad nende peakontori bossidele: «Tehke riigis, mis tahate, meid jätke rahule! Kui see teile ei meeldi, võime IRLi Paide kontori uksed sulgeda ja sildi maha kruvida.»
Tänan selle kindlameelsuse eest Isamaa tiiba ja olen teadlik, kui raske on teil olnud nendel aastatel seda kindlameelsust säilitada.
Meil on teada ka need hallid kardinalid Paides, kes kihutustööd juhtisid. Meie koalitsioon on olnud hea, tehtud tööde nimekiri on pikk. Kui on olnud vastuolusid, siis pigem isikute, mitte fraktsioonide vahel.
Pean ütlema, et IRLi koostatud umbusaldusavaldusse Kersti Sarapuule ja Elena Sapile on pehmelt öeldes kirja pandud sulepeast välja imetud süüdistused. Sellise süüdistuse oskaks koostada igaüks igaühe kohta – ka sinu kohta, Kaido!
Ma ei hakka siin neid ümber lükkama, sest sellel pole lihtsalt mõtet. Ainult ühe süüdistuse tagamaa lahtiseletamiseks tahan märkida, et haridusreform ei ole pooleli Elena Sapi pärast, siin on peapõhjus selles, et Järvamaale antakse riigilt raha ainult ühe riigigümnaasiumi avamiseks ja et Türi on ka vastavad läbirääkimised haridusministeeriumiga käima lükanud, ei suuda haridusminister Aaviksoo (IRL), Türi eestkõneleja riigikogulane Kaia Iva (IRL) ja Paide linnapea Kaido Ivask (IRL) jõuda kokkuleppele, kas selle saab Türi või Paide.
Elena Sapp teatavasti ei juhi protsessi. Loodan väga, et Kaido Ivask suudab veenvalt kaitsta Paide linna huve.
Nüüd aga Reformierakonna rollist. Just Reformierakond oli see, kes Keskerakonnale külje alla puges ja andis teada Keskerakonna juhile, et neil on soov kokku saada.
Just nimelt nii väljendatigi: kokku saada ja juttu rääkida. Võibolla tegi Kersti Sarapuu siin vea, kui ütles, kuulame nad ära, tagantjärele on raske hinnangut anda.
Kui meie kaks saadikut olid nad ära kuulanud, kutsuti kokku meie fraktsioon, kus ülejäänud liikmed esimest korda sellest kuulsid. Ma ei hakka kirjeldama emotsioone, sest te ei pruugi seda uskuda.
Meie koosviibimise ajal helistas Reformierakonna saadik ja küsis, mis on meie otsus. Võin peaaegu sõna-sõnalt tsiteerida Kersti Sarapuu vastust: «Me ei ütle täna midagi, peame aastavahetuse oma peredega ära, siis tuleme uuesti kokku ja siis vastame.»
Uue aasta esimesel nädalal saime kokku ja formuleerisime oma vastuse. Meie sõnum oli ühemõtteline «ei». Et iseenda ja oma partnerite väärikust austada, tahame jääda lõpuni ausaks.
Me elame Paides edasi, tahame käia püstipäi ja mitte langetatud silmil ning pole sellega nõus.
Kui meie saadikud selle sõnumi Reformierakonnale edastasid, oli nende reaktsioon: andke ometi komprat IRLi kohta, no kas tõesti ei leia komprat, millele Elena Sapp vastas, et ei, seestpoolt kindlasti mitte.
Kui Reformierakonnale ära ütlesime, ei jäänud loomulikult nemad istuma, käed süles, vaid läksid ja kandsid IRLile info edasi. Ja mitte lihtsalt info, vaid oma kasuks moonutatud info.
Nii lihtsalt see asi sündiski. Poliitikas on selline käitumismuster paraku vist tavapärane. Inimesena nimetan seda kaabaklikkuseks.
Sündis see, mida kaua sepitseti: IRLi ja Reformierakonna peakontor said lõpuks kohalikest inimestest jagu. Võib õnnitleda ka Reformierakonna ja IRLi Paide-poolseid halle kardinale.
Ma mäletan, et omal ajal, kui Nõukogude Liidus riigipööret ehk augusti putši kavandati, oodati sellega, kuni Gorbatšov Krimmi puhkama läks – vanad nipid siingi. Kohaliku tähtsusega võimupööre kavandati Kersti Sarapuu Ameerika-puhkuse ajale. Eks seegi näita enesekindluse puudust ja argust.
Kes teab, milleks see hea on, seda näitab aeg. Meie jäime oma koalitsioonipartneritele truuks. Reetjaiks osutusid hoopis IRLikad. Teie peaksite käima, silmad maas!
*Kõne Paide linnavolikogu eelmise nädala istungilt
Kai Kimmel
Paide linnavolikogu liige
Keskerakond