E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Maavanem taunis aastapäevakõnes maakondade lõhkumist

Maavanem taunis aastapäevakõnes maakondade lõhkumist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kontsert-aktus Paide Kultuurikeskuses.
DMITRI KOTJUH, JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kontsert-aktus Paide Kultuurikeskuses. DMITRI KOTJUH, JÄRVA TEATAJA/SCANPIX Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Järva maavanem Tiina Oraste kõne eile Paide Kultuurikeskuses toimunud vabariigi aastapäeval.

Kallid järvamaalased, head külalised!

Lugupeetud daamid ja härrad!

Õnnitlen teid kogu südamest meie riigi sünnipäeva puhul!

Meil teiega on õnn ja rõõm tähistada vaba ja iseseisva Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Peagi möödub sajand sellest ajaloolisest hetkest, kui eesti rahvas sai võimaluse rajada oma riik. Väärib veel kord meenutamist, kuidas see kõik võimalikuks osutus.

Sajandi eest oli Eestimaa väike provints suure Vene keisririigi koosseisus. 1917. a teisel poolel, kui Venemaa nõrgenemine ja Saksa okupatsioonioht said ilmselgeks, hakkas siinmail küpsema iseseisvumise mõte. Eesti rahvuslikud jõud asusid otsima võimalusi maa ja rahva tuleviku kindlustamiseks ja nii tekkiski idee lüüa Venemaast lahku. Oktoobripööre ainult kinnitas selle mõtte õigsust. 15. novembril kuulutas kubermangu maanõukogu end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks ning otsustas, et Eesti tuleviku määramiseks kutsutakse kokku Eesti Asutav Kogu. Need otsused tähistasid Eesti lahkulöömist Vene impeeriumist.

Kuna tegelik võim oli ikka veel enamlaste käes ning samas suurenes Saksa sõjaväe uue pealetungi oht, tuli tabada õige hetk iseseisvuse väljakuulutamiseks. 19. veebruaril algas sakslaste pealetung. Samal päeval moodustati Eestimaa Päästmise Komitee (Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms) ning alustati iseseisvusmanifesti koostamist. 23. veebruaril loeti iseseisvusmanifest Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette – iseseisev Eesti Vabariik oli välja kuulutatud.

Paides võeti ööl vastu 24. veebruari võim enamlastelt üle. Trükiti 10 000 eksemplari iseseisvusmanifesti, mis käskjalgadega valdadesse laiali saadeti. 25. veebruari keskpäeval luges kapten Maide linna turuplatsil iseseisvusmanifesti kokkutulnuile ette. Rahvas laulis Paide pataljoni orkestri saatel „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, kõikide meeleolu oli ülev… Sama päeva õhtuks jõudis Paidesse Saksa vägi. Algas Saksa okupatsioon, millele tegi lõpu 1918. a novembris Saksamaal puhkenud revolutsioon. Eestlased ei jõudnud veel oma kodumaa valitsemist sakslastelt täielikult üle võtta, kui algas enamliku Venemaa pealetung läände. 28. novembril 1918 tungis Punaarmee Eestisse, algas Vabadussõda.

Need faktid näitavad, milliseid õhkõrnu võimalusi on ajaloo keerdkäigud eesti rahvale pakkunud ja kuidas neist osati kinni haarata. Kui keeruline oli tabada õige hetk tegemaks kogu maa ja rahva saatust puudutavaid otsuseid – kuidas selles võimalike lahenduste labürindis riigi ja rahvana püsima jääda. Raske oli teha valikuid, sest valikud õieti puudusid – ees terendas vaid suur tundmatus. Oma riigi rajamiseks puudusid justkui igasugused eeldused. Ja ometi suudeti üles leida just need õiged teeotsad, teha need valikud, mille eest saame täna oma esivanemaid tänada.

Täpselt sama kordus ka Eesti taasiseseisvumisel – jälle tekkis ainulaadne võimalus, taas oli ajalugu äkki siinsamas, kogu oma lihtsuse ja suurusega – meie teha, meie muuta, meie otsustada. Taas kord tuli kiiresti otsustada ja targalt tegutseda. Eesti rahvas väljus sellestki ajaloo pöördepunktist taas võitjana.

Kas meil õnnestub nii ka jätkata? Kas õnnejumalanna on rahvuselt eestlane? Kes on see ajaloo pöörmeseadjana, kes meid jätkuvalt pääseteele juhib?

Iga päev ei ole Vabadussõda, kuid oma riigi iseseisvust peame taaslooma ja kindlustama iga päev. Omariiklus on rõõm ja paleus, aga see on ka kohustus ning koorem. Me vajame enese ümber tunduvalt rohkem riiki, kui seda on tänane reaalsus.

Vabariigi President tõstatas möödunud aastal vabariigi sünnipäevakõnes probleemi, et riik lahkub maakondadest. Jah, riik ei ole maakondadest veel lõplikult lahkunud, aga see tendents jätkub. Tsentraliseerimist algatatakse teatavasti majanduslikel kaalutlustel, mis peaks omakorda tagama efektiivsuse. Tegelikult saame juurde hulga suhteliselt kõrgepalgalisi ametnikke pealinnas või regioonikeskuses, kelle jaoks maakonnad tähendavad ainult numbreid, mitte inimesi ega sealset kogukonda. Ja nii joonistataksegi Eesti kaardile suvalisi piirkondi, kus ametnike arvates oleks justkui otstarbekas üht või teist riigi funktsiooni täita. Viimane näide sellest on kiirabireform, millega Järvamaa jagati lausa kolmeks tükiks. Tänan kõiki järvakaid, kes sellise kava vastu välja astusid. Samuti tänan neid, kes ütlesid julgelt välja oma seisukoha Järvamaa Muuseumi kaitseks. Need on näited kodanikuühiskonna üha kasvavast mõjust maakonnas.

Loodan, et meie inimeste sirgeselgsus on signaaliks neile, kes ikka veel sepitsevad maakondade lõhkumise ja nõrgendamise plaane. Järvakad sellega ei lepi. Lahinguväljal öeldakse: „Kedagi ei jäeta maha“. Eesti riigil oleks aeg võtta see meie üldiseks edasiliikumise põhimõtteks ja sihiks – „Kedagi ei jäeta maha!“

Õnneks on ka neid ametkondi, kes on mõistnud, et Eesti mingitesse regioonidesse jagamine on tupiktee. Nii on regionaalse juhtimistasandi tänaseks kaotanud Maksu- ja Tolliamet ning Keskkonnainspektsioon. Sellele peaksid aga mõtlema veel mitmed ametkonnad. Maakondades peavad inimestele kättesadavad olema kõik riigi teenused. Väga oluline on ka see, et nende ülesannete osas, mis oma olemuselt vajavad kogukonna toetust ja inimeste osalemist, oleks maakonna tasandil tegutsevatel riigiametnikel oluliselt rohkem otsustamisõigust ja vastutamiskohustust.

Ma ei mõista poliitikuid ega ametnikke, kes viimasel ajal üha sagedamini kordavad mõtet, et maakonnapiiridel ei ole enam mingit tähtsust. Tean, et meie inimesed nii ei arva. Seda näitas Tapa valla katse ühendada endaga Ambla vald ja seega viia üks osa Järvamaa kogukonnast teise, võõrasse kogukonda. Tänan neid inimesi, kes algatasid selle vastu allkirjade kogumise, ja Ambla Vallavolikogu, kes rahva tahet kuulda võttis. Lihtne on lõhkuda aastasadade jooksul väljakujunenud sidemeid ja traditsioone (teadaolevalt oli Järvamaa kui maakond olemas juba 13. sajandi alguses), aga kahju, mis sellest inimestele tekib, ei suudeta kunagi korvata.

Me peame tunnistama, et maakonna elanike arv väheneb jätkuvalt. Kuna tegemist ei ole vaid Järvamaa probleemiga, on raske seda tendentsi kohapealsete meetmetega peatada. Eestile tervikuna tuleks kindlasti kasuks pisut enam riigimehelikkust ja ausat aatelisust. Kui need, kellel on voli otsustada, ei näeks üksnes oma ukseesist…

Järvamaa elanike vähenedes peame seda enam hoidma oma inimesi, oma maakonda ja meie traditsioone. Peame tegutsema nende inimeste nimel, kes on otsustanud jääda, sest nemad hoiavad Järvamaad jätkuvalt tugevana. Hoiavad kõike seda, mis teeb Järvamaa parimaks paigaks, kus elada ja oma lapsi kasvatada.

On inimesi, kelleta Järvamaa poleks selline, nagu ta täna on. Sellised inimesed teevad oma riigi, maakonna, valla või küla jaoks rohkem kui teised, on teerajajaks, eestvedajaks ja innustajaks.

Vabariigi President andis tänavu teenetemärgi ainult ühele järvakale – Prandi külaseltsi eestvedajale Õnne Põllumetsale, kes on oma tegevusega tõestanud, et vaatamata kõigile raskustele Eestimaa küla, Järvamaa küla elab ja tegutseb. Tänan Sind, Õnne, tehtu eest!

Tänan ka paljusid teisi tublisid maainimesi, kes hoiavad meie külaelu, hoiavad Eesti elu alles. Sel suvel avasid Järvamaa talud oma väravad tervele Eestile, et tutvustada oma tegevust ja näidata ka linnainimestele maal elamise võlusid. Külastades neid talusid, tundsin ma võõrustajate külalislahkust ja tagasihoidlikku uhkust oma tegemiste üle, nägin tublisid, oma kodu hoidvaid ja õnnelikke inimesi. Teie andsite julgust ja kinnitasite meie usku, et kuni elab veel Eesti küla, elab ka eesti rahvas. Aitäh teile!

Täna anname Järvamaa Vapimärgi mehele, kelle ütlus „Järvamaal on lihtne asju korraldada, ei ole vaja kirjalikke lepingud ja piisab vaid sõnast ja asjad laabuvad“ on muutunud meie maakonna hea koostöö parimaks iseloomustuseks. Järvamaa kõrgeima autasu pälvinud Kaitseliidu Järva Maleva pealik Arvi Niglas teab vast kõige paremini, mida on tulnud teha ja missuguseid raskusi ületada, et Järva Malevast ja tema eriorganisatsioonidest – Naiskodukaitsest, Kodutütardest ja Noortest Kotkastest on saanud tugevad ja järjest kasvava liikmeskonnaga organisatsioonid, mis ühendavad erinevaid põlvkondi oma kodu ja isamaad armastavaid ning hoidvaid järvakaid. Tänan Teid, härra Arvi Niglas!

Oma igapäevaste tööde-tegemiste juures on meil väga vaja usku homsesse. Peame lootma, et aeg pöördub taas meie kasuks. Meie usku peavad toetama konkreetsed teod. Oleme algatanud Järvamaa arenguleppe aastateks 2014–2020 koostamise. See dokument saab olema meie ühise tahte ja tegutsemise alus muutmaks Järvamaa veel paremaks paigaks. Arenguleppe koostamisele on oodatud kaasa lööma kõik järvakad.

Arenguleppe koostamise protsess on hea võimalus oma mõtete väljendamiseks kõigile kohalikele poliitikutele, kes on juba alustanud valimiskampaaniat. Loodan väga, et sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel saavad valiku aluseks eelkõige kandideerijate ideed ja nende elluviimise kavad, mitte aga tühjad lubadused ja oskused oma oponente poriga loopida. Kõigi poliitiliste jõudude eesmärk peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil võimalikult hästi oma inimeste huvides tegutseda. Ootan kohalikelt poliitikutelt väga uusi koostöömõtteid, sest ainult üheskoos suudame maakonna elu edendada.

Koos loome sellise riigi, nagu me oma unistustes näha soovime. See on meie tarkuse, ühtehoidmise ja kokkulepete küsimus. Meie oma kirjanik Anton Hansen Tammsaare on öelnud: „Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, peab unistama, kuni unistused reaalsuseks muutuvad.“

Unistame Eesti suureks, tugevaks ja ühtehoidvaks! Tunneme uhkust selle üle, et suutsime sadade võõrvõimu aastate jooksul säilitada oma keele ja kultuuri, rajada ja hiljem taastada omariikluse. Eesti Vabariigi olemasolu eesmärk on eesti rahva püsimine ja eestluse säilitamine. Miljonilisel rahval ei saa olla sellest suuremat eesmärki.

Teie kõigi kaasabil, head järvamaalased, loome ja kindlustame Eesti Vabariiki iga päev.

Soovin meile kõigile ÕNNELIKKU EESTIT!

Märksõnad
Tagasi üles