Juhtkiri: Erilised lapsed vajavad erilist hoolt

Kristo Kivisoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andrus Eesmaa

Türi toimetulekukooli kohta võib öelda, et see on eriline kool, nii õpilaste kui ka õpetajate poolest.

«Need inimesed (töötajad – toim) on hoopis teistsugused. Nad on suure hingega inimesed! Õpetajad ja kasvatajad peavad olema fantastiliselt tugeva närvikavaga, sest nad on ju rasked lapsed. Väga suur kummardus neile!» iseloomustab tänases lehes toimetulekukooli õpetajaid kooli vilistlase ema Sirje Kips.


Järva Teatajal ei jää üle muud, kui sellega nõustuda. Need inimesed on teinud pikka aega tänuväärset tööd, kuid see ei paista välja, mistõttu on nad jäänud ka väljateenitud tänuta.


Toimetulekukoolist  on nende aastate jooksul abi saanud suur hulk inimesi. Neile, kes on olnud võimelised õppima õpikutarkust, on seda võimaldatud ja õpetajad on andnud endast parima.


Kuid toimetulekukooli kõige suurem väärtus on, et laps pääseb nelja seina vahelt välja ja talle õpetatakse eluks vajalikke asju, näiteks poeskäimist ja toiduvalmistamist. Sirje Kips ütles, et tema võib muretult minna pojaga teatrisse, sest poeg oskab seal käituda. Pigem on tal õpetajana olnud probleeme tavalaste käitumisega.



Kuid koolitee lõpeb ja siis tuleb puudega inimese aega hakata muudmoodi sisustama. Kipski märkis, et tekib olukord, kus puudega inimest surutakse taas nelja seina vahele, mis võib tuua taandarengu.


Toimetulekukooli lõpetanud on tegelikult täiesti tavalised, oma soovide ja unistustega  inimesed, kes tahavad näiteks endale päris kodu. Probleem on, et neil pole selleks palju võimalusi, sest nad vajavad iga päev abistajat. Eestis peaks olema rohkem Maarja küla suguseid elukohti, kus niisugused inimesed võiksid luua oma kodu.


Nii vaimse või füüsilise puudega laste vanemad vajavad kogu ühiskonna tuge, sest sageli on neil tööl käia lausa võimatu, oma hobidest ja meelelahutusest ei tasu rääkidagi.


Tuleb siiski tunnistada, et meie ühiskond on puudega inimeste kaasamises teinud suure arengu. Veel paarkümmend aastat tagasi vaadati ratastoolis inimest nagu imelooma, aga nüüd arvestatakse nendega ka uute hoonete ehitamisel ja kaldteid tuleb järjest juurde. Võrreldes meie põhjanaabritega on meil siin arenguruumi siiski küllaga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles