Missioon Afganistanis maksab ränka hinda

Riho Terras (paremal) kõnelemas eesti kaitseväelastega. Kaitseväe juhataja sõnul on meie sõdurid tuntud tasakaalukuse ja läbimõeldud tegevuse poolest.

FOTO: Kaitsevägi

Eesti kaitseväelasi on Afganistani sõjas hukkunud üheksa, lahingutegevuses haavata saanuid on kümme korda rohkem. Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase meelest on see olnud kallis hind, mida maksta.

Kaitseväe juhatajana on märtsikuine reis teil kolmas Afganistani-visiit. Milliseid muutusi olete seal oma seniste käikude ajal täheldanud?

Olukord on muutumas rahulikumaks. Seda kinnitavad mulle nii Eesti sõdurid ja ohvitserid kui ka suured juhid Kabulis.

Kui veel paar aastat tagasi levis arusaam, et Afganistani armee on kõvasti arenenud ja seisab oma ülesannete kõrgusel, kuid kohaliku politseiga on suured probleemid, siis praegu on ka politsei jõudnud korralikule tasemele.

Küla- või vallapõhise politsei loomine on end väga hästi ära tasunud. Oma kodu lähiümbrust kaitstes on inimestel ikka tava asju isiklikumalt võtta. Ka on neil palju lihtsam selgitada välja, kes on kohalik ja kes mitte.

Isegi kui sõdur on korduva missioonipagasiga, on Talibani võitlejal ja kohalikul põllumehel vahet teha väga keeruline.

Mulle kinnitatakse, et kohalikud elanikud tunnevad end turvalisemalt kui varem. Nende esmamure pole seotud enam ellujäämise, vaid teatud sotsiaalsete tagatistega. Oluline on leida tööd, saada arstiabi. See on tõsine samm edasi.

Afganistani kui riigi poolelt on kõige olulisem, et nad suudaksid tagada oma riigi toimimise ehk rahavood tuleks Kabulist provintsi tasemele käima panna.

ISAFi (rahvusvaheliste julgeoleku tagamise jõudude – toim) juhtkond on välja kuulutanud, et afgaanid peavad suutma ise oma asjade eest vastutada ning koalitsiooni roll on pealtvaatajana leida need kitsaskohad, kus nad ei saa veel päris hästi hakkama.

Rõhk läheb üha enam väljaõppele. Lahingut pidada oskavad afgaanid juba praegu päris hästi, kuid suur probleem on veel logistilise toetuse, käimasolevate tegevuste jätkusuutlikkuse tagamine.

Vestlusest kultuurinõunikuga tuli välja, et ühelt poolt on afgaanid tuleviku suhtes murelikud, teisalt jälle ootusärevad. Mis on teie hinnang? Mida lähitulevik võiks riigile tuua?

Mida rohkem kohalikud inimesed selliselt mõtlevad, seda parem. Suhtumine, et keegi teine võiks tulla ja probleemid ära lahendada, ei vii kuhugi.

Afgaanide tuleviku mõttes on olulise tähtsusega 2014. aasta presidendivalimised. Valimise tulemiks võiks olla afgaanide tunnustatud riiklik juhtkond.

Pole vähem oluline, et riigid, mis on Tokyo konverentsil lubanud panustada Afganistani ülesehitamisse, tunnustaksid valitud riigipead legitiimse juhina.

Kuigi sada protsenti demokraatlikku riiki viie või kümne aastaga üles ei ehita, peaks suundumus olema sellise eesmärgi suunas. Siis on riigil kindlasti tulevikku. Minu hinnangul oleks natuke kõrgema struktuuriga föderaalne ülesehitus parem kui keskselt tsentraalselt juhitud ülesehitus.

Praegune olukord on selline, et iga kord, kui kohalikus provintsis vahetub kuberner, vahetub ka ülejäänud juhtkond. Kohapeal kehtib endiselt klannipõhine mõtlemine.

Sõda on kestnud 30 aastat, ja seda on palju. Inimesed on väsinud ning võib loota, et ühel hetkel minnakse ikkagi üle koostööle. Seda, et kohalikud hõimud omavahelise kemplemise täielikult lõpetaks, oleks palju tahta.

Kas Afganistan suudab tõesti jätkata riigivalitsemises demokraatlikku liini? Mis juhtub siis, kui ei suuda?

Liitlased ei jäta Afganistani omapäi, sest ka pärast lahinguoperatsioonide lõpetamist jääb hulk liitlasriikide kaitseväelasi kohapeale, et toetada riigi julgeolekujõudude arengut ning neid välja õpetada.

Liitlased ja doonorriigid on otsustanud toetada Afganistani järgnevatel aastatel 16 miljardi dollariga. Siin on ka Eesti osa 500 000 dollarit aastas.

Kindlasti jätkatakse kõikide elualade toetamist, nagu haridus, majandus. Afganistani riigi arengut vaadates peame kindlasti arvestama selle keeruka minevikuga ja teadvustama, et kõik protsessid võtavad oma aja.

Oleme Afganistanis 2003. aastast alates. Mida annab Eestile rahvusvahelistes missioonides osalemine?

Väikeriigina on meile oluline, et Eestit võetaks võrdse partnerina. Peame näitama, et suudame võtta kohustusi ja neid võrdväärselt teisega ka täita.

Nagu vestluspartnerid mulle kinnitavad, on ka väikeriigil võimalik eeskujulike tulemustega silma paista.

Riigina, mille julgeolek sõltub väga palju NATO toimimisest, on meile väga oluline asjaolu, et NATOsse kuuluvad riigid suudavad koos tegutseda, planeerida ja operatsioone läbi viia.

Taktikaliselt on oluline, et meie sõdurid suudaksid lahingutingimustes võtta vastu otsuseid ja neid täita. Seda oskust võib õpetada aastakümneid, kuid inimese puhul, kes pole tule all olles otsuseid vastu võtnud, pole kunagi teada, kas õpitu ekstreem­olukorras ka toimib. Sellise kogemuse on Afganistanist saanud paljud mehed.

Millisena tuntakse maailmas Eesti sõdurit?

Kui mitte parem, siis vähemalt tasemelt on Eesti sõdur võrdne ükskõik millise teise riigi sõduriga.

Veelgi olulisem on, et Eesti sõdur suudab panna end kohaliku rahva kingadesse. Afgaanidega vesteldes tuleb tihti välja, et eestlased saavad neist aru ning püüavad neid igati toetada.

Minu eelmisel visiidil küsiti kohalike käest, mida nad sooviksid, et koalitsioonijõud teeksid. Vastuses sooviti, et eestlased ei läheks oma vastutusalast ära. See oli kohalike külaelanike selge tunnustus.

Sellistel visiitidel tunnen end vahel isegi ebamugavalt, sest liigne kiitmine sunnib siiruses kahtlema. Kontrollküsimustega olen siiski jõudnud arusaamisele, et Eesti sõdur on ka teiste silmis väga hea sõdur ning riigina ei pea me ühegi oma sõduri pärast häbi tundma.

Meil on see ka lihtsam, sest meid on niivõrd vähe. Nõuda 5000 inimeselt sama kvaliteeti kui 170-lt (Eesti kontingendi lubatud hulk – toim) on raske.

Mille vastu üldse annab missioonipiirkonnas eksida ja millised võivad olla eksisammude tagajärjed?

Sõduril on tänastes sõdades tunduvalt mitmekülgsem roll, kui see oli näiteks viimase maailmasõja ajal. Tänapäeva sõduri edukust ei mõõdeta mitte ärakulutatud laskemoona järgi, vaid selle järgi, kui turvalise ja usaldusliku keskkonna ta loonud on.

Eksida saab kindlasti, kui ei tunta kohalikku eluolu, ajalugu, religiooni. Eesti kaitseväelased läbivad enne välisoperatsioonile minekut põhjaliku väljaõppe, mille hulka kuuluvad ka jõukasutuse reeglite selgekstegemine ning kohaliku kultuuri ja kombestiku tundmaõppimine.

Eesti sõdurid on tuntud tasakaalukuse ja läbimõeldud tegevuse poolest, nad suudavad ka kriisisituatsioonides olukorda kainelt hinnata.

Afganistanis on hukkunud üheksa Eesti sõdurit. Kuivõrd ränk on see hind, mida oleme maksnud?

See on väga kallis hind! Iga langenu või haavata saanu on liiga palju. Lahingus kahjuks sõdurid langevad, see on sõduriks olemise üks osa.

Tuleb toetada sõdureid, kes on jätnud siia oma tervise (lahingutegevuses on haavata saanud 92 kaitseväelast – toim), ja nende peresid. Võtan neid asju väga isiklikult ja püüan teha kõik, et selliseid juhtumeid oleks vähem ja et inimesed saaksid toetatud.

Kuivõrd hästi on Eesti vigastatud kaitseväelaste temaatikaga hakkama saanud?

Eks seda oskavad nad ise kõige paremini hinnata.

Eesti riik on teinud väga palju selleks, et vigastatud sõdurite hilisemas elus hakkamasaamine oleks võimalikult lihtne.

Maarja Magdaleena haiglasse on tulemas taastusravikompleks, mis saab sisustatud vastava tipptehnoloogiaga, et meie sõdur ei peaks oma proteesimuredega alati Inglismaal käima.

Keskmine vigastada saanu on noor füüsiliselt tugev mees, kel on elus veel palju saavutada. Puuet ei tohi näha asjaoluna, mis peletaks nad ühiskonnast eemale.

Püüame teha koostööd sportlastega, et meie vigastatud sõjamehed saaksid huvi korral leida paraspordis rakendust, teha kõike selleks, et neid üha tugevamalt ühiskonnaga taassiduda.

Soovime probleeme lahendada inimestega individuaalselt suheldes, mitte mingite üldiste bürokraatlike formaalsuste alusel. Kõigil neil on koht kaitseväes olemas. Tähtis on, et nende inimestega säiliks kontakt ka pärast kaitseväest äraminekut.

Kõik need asjaolud on uue veteranipoliitika dokumendiga ühtede kaante vahele saanud.

Ütlete, et kaitsevägi ei tohiks kaotada veteranidega kontakti ka pärast nende süsteemist lahkumist. Eestiski on tuua näiteid, kus perevägivalla- või enesetapujuhtumeid seostatakse kasvõi kaudselt post­traumaatilise stressiga. Kuivõrd oluline on missioonil käijaid psühholoogiliselt toetada?

Kaitseväele on kõik inimesed olulised ja me toetame oma veterane. Viimase kümne aastaga, mil oleme osalenud konfliktides nii Iraagis kui ka Afganistanis, oleme loonud ja arendanud tugisüsteeme, et kaitseväelased, kes vajavad abi, saaksid parima võimaliku toe ja ravi.

Psühholoogiline tugi on oluline ka füüsiliselt viga saanutele, samuti välisoperatsiooniks valmistumisel ja sõdurite peredele.

Hingeliste traumade ravi on sama oluline kui füüsiliste vigastuste ravi. Kaitseväes on kvalifitseeritud psühholoogid, samuti on meil tihe koostöö tsiviilhaiglatega, kus kaitseväelased ning vajadusel ka nende pere liikmed saavad abi. Viimase tarvis võeti möödunud aastal vastu seadusemuudatus.

Kõige olulisem ongi, et sõdurid, kes tunnevad, et vajavad hingeabi, seda küsiksid.

Brittidel pidavat Küprosel olema lõõgastuslaager, kus võitlejad saavad enne kodumaale jõudmist nii-öelda auru välja lasta. On meilgi midagi sellist mõeldav korraldada?

Tõsi, oma Vahemere saart meil ei ole, aga veteranipoliitika käigus saadame välisoperatsioonilt naasnud kaitseväelased koos perega puhkekeskustesse lõõgastuma.

Näiteks said eelmise aasta novembris koju tulnud veteranid ja nende pered valida viie Eesti spaa vahel.

Kuidas puudutab veteranipoliitika neid, kes elavad juba tsiviil­elu? Kuidas saavad veteranid teada, et nad on veteranid?

Kõik Eesti riigi eest sõjalisel välisoperatsioonil teeninud praegused ja endised kaitseväelased on veteranid. Neid on üle 2500, kellele lisandub paarsada praegust ja endist kaitseväelast ning kaitseliitlast, kes on Eestis teenistuses vigastada saanud.

Paljude veteranide kontaktid on meil olemas, samas kutsun eelkõige neid veterane, kes enam kaitseväes ei teeni, oma kontaktandmeid värskendama, et saaksime neid edaspidi veterane puudutavate küsimustega kursis hoida.

Veteranipoliitikast tulenevad toetused ja tagatised laienevad kõigile veteranidele, nii neile, kes on veel teenistuses, kui ka reservis olevatele.

Püüame veteranide rolli ühiskonnas tähtsustada. 23. aprillil on tulemas esimene veteranipäev. Veteranipäevaga tahame tänada ja tunnustada mehi ja naisi, kes on sõjalistel operatsioonidel kodust kaugel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust. Samuti nende perekondi ja lähedasi. Püüame sellest teha lipupäeva, korraldada erinevates formaatides veteranidega kohtumisi. Algatatud on toetusmärgi konkurss.

Veteranid on suur jõud, kelle üle meil on põhjust uhkust tunda ning kelle elu- ja töökogemust peaksime senisest rohkem tunnustama ja ka rakendama.

Kaitseväele on veteranide kogemus hindamatu. Kasutame seda sõdurite õpetamisest rahvusvahelise koostööni, kuid hinnatav on ka reservis jätkajate usaldusväärsus, motiveeritus, meeskonnatöö oskus.

Loodan, et Eesti rahvas tuleb veteranide tunnustamise traditsiooniga kaasa.

Eelmistes sõdades võidelnud Eesti mehed ei tohi arvata, et neid kuidagi alaväärtustataks. Lihtsalt praegu on veteranipoliitika subjektiks Eesti kaitseväe vormis võidelnud.

Sügisel missioonile suunduv jalaväekompanii Estcoy-17 jääb seniste plaanide järgi viimaseks Eesti lahingukompaniiks Lõuna-Afganistanis. Milline võiks olla Eesti sõdurite järgmine missioonipiirkond?

See, kuhu Eesti sõdurid sõtta saadetakse, on riigikogu otsustada. Kui vaja, täidame oma ülesande kus iganes. Meid on selleks ette valmistatud, meil on sõdurid, kes on valmis täitma erinevaid ülesandeid.

Kui veel kümme aastat tagasi olid teatud piirangud kriisikolletes osalemiseks, siis praegu ei julgeks ma välistada ühtegi maakera piirkonda, olgu selleks siis Kaug-Põhi või Aafrika.

Ütleksin, et tõenäosus, et Eesti sõduri saabas ühel või teisel kujul Aafrika pinnale satub, on pigem reaalne kui vastupidi – Malisse on juba saadetud kaks kaitseväelast.

Kui kõik eelnev on riigikogu mandaadi küsimus, siis see, kuidas oma sõdureid kodus treenime, on minu küsimus.

Sõduri teenistus on vahelduv ning sõdimine vaheldub alati ettevalmistava perioodiga. Selleks et Eesti sõdurid leiaksid endale tegevust, me sõdu välja mõtlema ei hakka. Teeme nende elu huvitavaks ja leiame neile koduski rakendust.

ISAF esindaja: terrorivõrgustik on hävitatud

ISAFi (rahvusvaheliste julgeoleku tagamise jõudude) pressiesindaja brigaadikindral Günter Katz ütles, et Afganistani endine terrorivõrgustik on hävitatud ja riigi turvaolukord on viimastel aastatel märgatavalt paranenud. «Küll võib riigist leida endistest võrgustikest pärit üksikisikuid tegutsemas,» märkis ta.

Katzi ütlust mööda ei näita vastane end enam avalikult, vaid keskendub oma tegevuses üha rohkem tsiviilelanikkonna kahjustamisele. «Suure osa hukkumistest põhjustavad improviseeritud lõhkekehad, IED-d,» sõnas ta.

Afganistani rahvuslikud julgeolekujõud (eesmärk oli 352 000 võitlejat ja see on täidetud) võitlevad Katzi teadmist mööda vastasega edukalt. «Kui alles eelmisel suvel planeeris ja juhtis ANSF (Afganistani julgeolekujõud – toim) 50 protsenti kõikidest operatsioonidest, siis nüüd, üheksa kuud hiljem, on nende osalus üle 80 protsendi,» täpsustas ta.

Katz kinnitas, et eestlasedki võivad olla oma sõdurite üle uhked, sest nende panus rahulikuma Afganistani riigi kujunemisse on olnud suur.

NATO esindaja: järgmine missioon pole lahinguülesannetes

NATO kõrgema tsiviilesindaja Afganistanis kõneisik Dominic Medley tõi Afganistani viimaste aastate muudatustest välja afgaanide üha suurema osaluse riigi turvalisuse tagamises. «Kui 2014. aastal ISAFi missioon lõpeb, saavad afgaanid täieliku kontrolli oma maa üle,» selgitas ta. «Tähtis on, et ANSF suurendab oma jõudu, need kaks asja käivad käsikäes.»

Medley ütlust mööda on oluline, et rahvusvaheline kogukond on leppinud kokku toetada afgaane oma riigi ülesehitamisel. «Afgaanid kutsuvad 2014. aastale järgnevat kümnendit ümberkorralduste kümnendiks,» lausus ta. «Meie järgmine missioon pole olla siin lahinguülesannetes, vaid otseselt treeningu-, juhendamis- ja nõustamismissioonil. Riigi tulevik on afgaanide endi kätes, kuid rahvusvaheline koostöö on vajalik, et viimase kümnendiga saavutatud edusammud poleks asjatud,» selgitas ta.

Medley märkis, et afgaanid on riigi tuleviku suhtes tihti optimistlikumadki kui keskmine lääne inimene.

JÄRELSÕNA

Selle intervjuuga lõpeb rubriik «Järva Teataja Afganistanis».

Loe ka eelmistes lehenumbrites ilmunud lugusid «Lihtne afgaan soovib rahu» (23.03), «Vastuoluline argipäev saab omaseks kiiresti» (30.03), «Saatuse keerdkäigud viivad mehi missioonile» (06.04), «Missioonitarkus tuleb kogemustega» (09.04) ning repliiki «Valge varese seiklused» (30.03).

Tagasi üles