Juhtkiri: Metsakaamera pakub rohkem kui seebikas

Foto: Andrus Eesmaa

Väikese liialdusega võib väita, et maailma on tabanud tõsielusarjade hullus. Küll filmitakse aastaid mõne kuulsa perekonna elu, küll pannakse seltskond inimesi ühte majja elama ja siis jälgitakse, kuidas nad riidu kisuvad.

Inimesi paelub, et tegemist pole näitlejatega, kellel on tekst ette kirjutatud, vaid televisiooni vahendusel saabki piiluda teiste inimeste kõige intiimsematesse teemadesse.

Tundub, et nüüd, kui inimeste eraelu on juba tüdimuseni lahatud, on uueks moeasjaks kujunemas metsas loomi jälgida.

Meie metsadesse on üles seatud ohtrasti kaameraid, mis jälgivad metssigade, kakkude, kotkaste, toonekurgede, hüljeste ning paljude teiste loomade ja lindude eluolu.

Interneti vahendusel on võimalik nüüd kas või mõnes maailma suurlinna pilvelõhkujas elades igal öösel uudistada, kuidas samal ajal laanesügavustest metsloomad asjatoimetavad.

Järva Teataja soovitab inimestel telerist jooksvate seebikate asemel eelistada metsaelu jälgimist. Kaamerad aitavad hoida sidet loodusega. Võib-olla on paremgi, kui kõik inimesed rappa ja metsa ei lähe, vaid naudivad loomade askeldusi kodunt, sest ka loomad vajavad oma asjatoiminguteks privaatsust.

Kaameratest võib olla palju kasu just noortes loodushuvi äratamisel. Seda teemat võiks käsitleda ka loodusõpetuse tundides ja miks mitte innustada lapsi sellest mõnda uurimustööd kirjutama.

Tehnika arengust lõikavad kasu ka jahimehed, kes on söötmiskohtadesse metsakaamerad üles seadnud.

Nii on küttidel hea ülevaade loomadest, kes nende metsades elutsevad, ja ka jahipidamise teeb see laisale mehele tuntavalt lihtsamaks.

Kui juhtub, et leiate metsas posti otsa üles seatud kaadervärgi, siis mingil juhul ärge seda näppima hakake, pole tarvis sellest ka politseinikke  ega päästeameti töötajaid teavitada. Kui kaamerast mööda lähete, lihtsalt lehvitage.