Juhtkiri: Latti tuleb kõrgel hoida

Foto: Andrus Eesmaa

Ütlust «Raha paneb rattad käima» võib mõista mitmeti. Näiteks et kui üht või teist mutrikest mõne tähtsa asutuse aparaadis veidi määrida, hakkavad asjad kiiremini ja määrijale vajalikus suunas liikuma.

Aga ka nii, et vahel läheb tarvis ergutust, tunnustust, et töö- või ka õpihimu tagasi tuleks või kasvaks.
Kellel ei lööks silm särama, kui ülemus märkab ja kiidab ning ühtlasi teatab, et oled välja teeninud preemia (mitte nagu jõulupreemia, mida jagatakse kõigile võrdselt).  
Lapse töö on õppida. Selle üle, kas peaks oma lapsele iga hea hinde eest raha andma, on palju vaieldud. Kui seda võtta kui palka, siis miks mitte – iga töö vajab tasustamist.

Õpilase tasu on ju hinded. Võib tõsta latti ja boonust maksta vaid väga heade hinnete eest, kuid lapsed on erinevad: üks kogub viisi eriti pingutamata, teine õpib tunde, tulemuseks tugev kolm. Kumb on rohkem preemiat või ka siis lihtsalt head sõna väärt, jääb lapsevanema otsustada.
Kindlasti ei tasu häid hindeid nõuda, nui neljaks, et lastes mitte asjatult veelgi suuremat stressi tekitada.
Järva Teataja on siiski seda meelt, et eriliste saavutuste eest vajab ka laps preemiat ehk ladina keeles praemium’i – eelist, tasu. Peaasi, et laps mõistaks, mille eest teda tunnustati. Olgu see siis võit aineolümpiaadil  või mõnel võistlusel, üliheade õpitulemuste eest.  Paljud omavalitsused oma tublimaid preemiaga ka tunnustavad.
Küll jääb arusaamatuks, miks peab rahaga hindama seda, et laps üldse kooli ära lõpetas.

Igal kevadel kutsub parimatest parimad koolilõpetajad enda juurde president. Mälestuseks jääb sealt mõni meene, lilleõis, riigi esimese mehe käepigistus ja tordi magus mekk.
Oma paremaid kutsuvad vastuvõtule koolijuhid, omavalitsused ja maavanem. Ja hea, et kutsuvad, sest neil kohtumistel kogetu või öeldu võib jääda meelde elu lõpuni. Raha, teadagi, on kaduv väärtus.