Väätsa asub paraja piknikusõidu kaugusel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitse kilomeetrit matkatud, on perega tore kaskede all murul einet võtta, peretütar Emily teatab koguni, et siia ta jääbki.
Seitse kilomeetrit matkatud, on perega tore kaskede all murul einet võtta, peretütar Emily teatab koguni, et siia ta jääbki. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Meie kolmeliikmeline matkaseltskond, kuhu kuulusid 10aastane Emily ning tema ema ja isa,  alustas oma rattamatka jaanipäeva pärastlõunal Lukoili tankla juurest, sihiks Väätsa küla.

Täpsemalt Väätsa paisjärve keskele jääv saareke, mis varem autoaknast mööda vilksanuna oli jätnud ilusa piknikupaiga mulje.


Esimene kilomeeter tuli läbida riigimaanteel hanereas sõites lootusega kiiresti ja ohutult Reopalust algavale kergliiklusteele jõuda. Et ringteel oleks maanteed ületada olnud liiga keeruline, tegime seda alles pärast Väätsa poole pööramist.


Kergliiklusteel oli sõita märksa lõbusam. Just nagu on kirjas tee ääres seisval mälestuskivil: «Kergliiklustee avati 2006. aastal rahva rõõmuks.»


Lisaks siledale asfaldile, parajale taganttuulele ja käsivarsi pruunistavale päikesele oli pluss ka olematu liiklus. Ju vist puhkasid rulluisutajad, ratturid ja kepikõndijad alles jaaniööväsimust välja.


«Kas pool maad on juba sõidetud?» küsis noorim matkaline Emily natuke enne Väätsale jõudmist. Mitte selle pärast, et jalad oleksid väsinud, aga selle pärast, et ümbrus ei pakkunud midagi huvitavat. «Mis siin vaadata on, ainult põllud!» kuulutas ta.


Sihtpunkti jõudsime arvatust kiireminigi. Järvesaar oli ehe näide sellest, et jaanipäevaks tõesti kõrgeks kasvab rohi – see oli kohati täiskasvanulegi rinnuni.


Mööda kitsast sissetallatud rada läbi rohu kahlates nägime saare teises küljes ka üksikuid suveilmanautijaid ja mitu korda rohkem kalamehi, kes olid end parajate vahedega mööda jõeäärt istuma sättinud.


Oma piknikuteki panime maha siiski mitte saarele, vaid teisele poole silda, kaskede alla niidetud rohule. Seal oli olemine nii mõnus, et Emily viskas pärast saiakeste nosimist tekile pikali ja teatas, et sinna ta jääb, sõitku teised koju ja tulgu talle autoga järele.


Siis oleksime pidanud taipama, et õigem tagasitee on mööda tuldud rada.


Aga ei taibanud, sest sõit Väätsale tundus liiga lühike ja liiga lihtne. Arvasime, et tagasitee oleks huvitavam mööda üles ja alla, paremale ja vasakule looklevaid kruusateid Väätsalt Röa ja sealt edasi Prääma mõisani.


Sõit kuni Prääma mõisani oli 10aastasele rattaga harva sõitvale tüdrukule natuke raske katsumus, sest kruusateele ja pikkadele tõusudele lisaks rikkus matkaindu ka tugev vastutuul.


Täiskasvanule oli vaheldus mõnus: oled ühtäkki sattunud täiesti maakohta, väntad päikesepaistes mööda külavaheteid, näed nii kordatehtud kui ka mahajäetud talukohti ja oled üllatunud mälupiltidest, mis tekivad põllu kohal lõõritavate lõokeste, põldude ääres kasvavate taimede kollaste ja valgete õite rammusa lõhna või vana lauda juurest tuulega ninna kanduva sõnniku- ja silohaisu tõttu.

Märksõnad

Tagasi üles