Reporterid Kadri Tonka ja Kuido Saarpuu pakkisid kotti võileivad, võtsid sappa kolmeaastase Atsi, kuueaastase Kataleena ja 14aastase Eliise ning suundusid ratastel Paidest Kirnasse.
Matkajail mõisas piknikut pidada ei lubatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirnasse viib peaaegu täies pikkuses kergliiklustee, mida mööda on lastega hea turvaline sõita ja kilomeetrid kaovad kiiremalt, kui arvatagi oskaks.
Iga päev ratta seljas ringi kihutavad ja õues jooksvad lapsed osutusid füüsiliselt märkimisväärselt paremas vormis olevaiks kui päevast päeva arvuti taga uudiseid toksivad ajakirjanikud, mistõttu tegime juba Kirna-sõidu plaanidesse muudatuse ja otsustasime, et ei sõida tagasi sama teed, vaid mööda vana Paide–Türi raudteetammi.
Matk tõotas tulla küll füüsiliselt pisut pingutust nõudvam, ent loodetavasti selle jagu pisut pikem ja lastele põnevam.
Teel Paidest Kirnasse pole muud muret, kui Reopalu bussipeatuse juures ohutult üle tee saada. Edasi kulgeb tee juba mööda siledat kergliiklusteed.
Suurepärase vastuvõtu osaliseks saime Poaka küla tallide juures.
Tallide perenaist Maie Kukke polnud küll kohal, kuid teda asendas noor talitaja, kes ilma palumatagi meile lahkesti hobuseid näitas ja nende elust-olust rääkis.
Olnud hobustega põhjalikult tutvunud, pidimegi hakkama Paide poole tagasi sõitma. Kui pool teed on läbitud, oleks õige olnud otsida välja võileivad ja väikest piknikut pidada.
Arvasime, et lähedal asuv Kirna mõisapark võiks ehk olla parim paik keha kinnitada. Kahjuks saadeti meid mõisa juurest minema. Pakuti küll, et kui lunastame 45 krooniga pileti, võime parki vaatama minna, aga piknikule tuleb sellegipoolest teine koht leida.