Kaitsmed päästavad rasketest vigastustest

Paide tehisjärve ääres uisutada armastav Ermo Kriisa unustas pildistamise ajaks kiivri koju, kuid kinnitas, et tavaliselt kannab ta lisaks randmekaitsmetele alati kiivrit. Küünarnuki- ja põlvekaitsmete kohta leidis Kriisa, et on juba õppinud nii hästi kukkuma, et temal neid vaja pole, kuid algajatele soovitas kindlasti kanda. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Viimastel aastatel Järvamaale ehitatud kergliiklusteed on toonud tänavatele rohkesti rattureid ja rulluisutajaid, kuid mida rohkem on ala harrastajaid, seda rohkem on paraku ka vigastusi.

Järvamaa haigla anestesioloog Külvar Mand meenutab, et tema puutus esimest korda rulluisutamisega kokku 1996. aastal Ameerikas. «Seal oli juba siis rulluisk täiesti tavaline transpordivahend,» lausus ta.

Mand märkis, et sama loomulik, kui olid linnapildis uisutajad, oli ka tõsiasi, et enamik neist kandis kaitsmeid. «Olid kiivrid, randme-, küünarnuki- ja põlvekaitsmed,» täpsustas ta.

Vastupidi Ameerikale hakkab Mandile Eestis silma, et palju on uisutajaid, kes ei kasuta üldse kaitsmeid või kasutavad neid ainult randmepiirkonnas. Kiivrit rulluisutaja peas näha on suisa haruldus. «Inimeste loogika selles mõttes töötab, et, jah, tavaliselt, kui maha kukutakse, siis randmekaitse kaitseb esimesena,» lausus ta.

Siiski soovitas Mand kasutada kõiki kaitsmeid koos, sest järgmine koht, mis vastu maad läheb ja tugeva trauma saab, on küünarnukk, mille murd võib jätta eluaegse käefunktsioonihäire. «Ja siis ei saa küll paraku süüdistada kedagi muud kui iseennast,» sõnas ta.

Mand selgitas, et kui uisutaja kukub ja paneb kaitsmeta käe maha, jääb käsi hetkega seisma ega libise, vaid töötab nagu pidur. «Kogu keha raskus kandub käele ja tekivad rasked killulised nihkumistega murrud,» lausus ta. «Kaitsme mõte ongi panna kukkumiskoht libisema.»
Uisutamisel kukutakse tavaliselt päris suure hoo pealt ja vigastused on sellejagu raskemad: on nihkega murrud, ka lahtised murrud, kus luuotsad läbi naha tungivad. «Hästi problemaatilised on kindlasti küünar- ja põlveliigese vigastused, mis tekivad nii suure kiiruse kui ka löögi tagajärjel,» täpsustas Mand.

Kahjud, mis võivad inimesele kukkumise tagajärjel tekkida, on vigastatud liigese funktsiooni häirumine nii tugevalt, et inimene ei pruugi kunagi enam saada kätt või jalga täiesti sirgu ajada.
Mandi teada on selliseid murde Järvamaa haiglas nähtud nii noortel kui ka vanadel, nii meestel kui ka naistel.
Eelmise aasta kevadest meenus Mandile üks arvutitööd tegev noor naine, kes ühe uisutamisega murdis ära mõlemad käeluud. «Ta ei saanud mitte ainult tööd teha, vaid vajas abi ka söömisel, riietumisel ja kõiges muus,» lisas ta.

Mand hoiatas, et niisugused traumad võivad jätta eluaegse märgi. «Kui sellised asjad juhtuvad noorel inimesel või lapsel, kes on kasvav organism, võib häiruda käe- või jalakasv,» selgitas ta.
Oma kogemusest teab Mand öelda, et just algajad uisutajad ei taha kaitsmeid kasutada. «Kogenumad juba teavad, mis tervis maksab,» sõnas ta.
Patsiendid on kaitsmete puudumist vabandanud Mandile välja sellega, et ei oska veel sõita ega sõida kiiresti. «Tegelikult näitab elu, et kõige sagedamini juhtuvad vigastused just nimelt siis, kui uisud on olnud alles nädal või paar,» ütles ta.

Mand selgitas, et algajad kukuvad sageli istuli või selili, siis on kõige rohkem abi kiivrist, mis peapõrutuse ära hoiab. «Aeglaselt sõites ja esimestel nädalatel on kiivrit kanda elementaarne,» sõnas ta.

Mandile on jäänud mulje, et millegipärast on inimestel kummaline tunne, et kui nad panevad kaitsmed külge, arvavad teised, et tegemist on mökuga, kes sõita ei mõista. «Pigem on vastupidu: need, kellel on kaitsmed küljes, sõidavad väga kiiresti ja väga hästi,» märkis ta.
Mandil on kõik kaitsmed olemas ja aeg-ajalt võib tedagi rulluisurajalt leida. «Mõnikord olen patustanud põlvekaitsmetega,» tunnistas ta. «Randme- ja küünarnukikaitsmed on minule küll elementaarsed.»
Ilma kaitsmeteta Mand uisutama ei lähe, sest teab, et kui midagi peaks juhtuma tema randmete või küünarnukkidega, ei saa ta enam põhitööd teha.

Mand kinnitas, et kaitsmeid kanda pole sugugi ebamugav, sest rulluisutamise põhistiili juures põlved nii väga ei paindugi. «Ei ole vaja tõmmata kinni nii kõvasti, et veri seisma jääks, piisab, kui nad püsivad omal kohal, siis töötavad nad täiesti hästi,» õpetas ta.

Selleks et ennast vigastuste eest kaitsta, pole Mandi ütlust mööda sugugi tarvis kulutada suuri summasid.
Täiesti tavalised supermarketites müüdavad kaitsmed toimivad täpselt sama hästi ja päästavad õnnetusest samamoodi nagu kallimad ja moodsamad spordipoodides pakutavad.

Järvamaa haigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Katrin Roosmaa ei hinda rulluisutajate ja ratturite vigastuste hulka veel traagiliseks, ent tunnistas ometi, et keskmiselt üle päeva tuleb mõne sellise patsiendiga tegeleda küll. «Mais registreerisime 16 ratturi ja rulluisutaja vigastust,» täpsustas ta.