Varjupaik aitab vägivalda kannatavat naist nii nõu kui ka peavarjuga

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Varjupaiga teenustest räägib Järva Teatajale varjupaiga jurist Merle Albrant, kes on ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaua konsultant ning TTÜ Inimõiguste Keskuse soolise võrdõiguslikkuse õigusekspert.

Järva naiste varjupaigast saavad sinna pöördujad nõu, mida teha olukorras, kui mees on vägivaldne, kuidas saada lahutust, kuidas nõuda elatusraha, milliseks kujunevad laste hooldusõigused, kuidas jagada abielu jooksul tekkinud vara.

Millal tulevad naised teie juurest abi otsima?
Kui vaadata politseistatistika analüüsi («Perevägivald Lääne-Eestis 2004-2005»),  siis on näha, et kolmandik kõigist ohvritest kannatab perevägivalda rohkem kui kuus aastat.
Kõige rohkem on politsei saanud väljakutseid peredesse, kus vägivalda on esinenud paar aastat.  Kümnest perevägivalla ohvrist üheksa on naised.

Miks naised nii kaua kannatavad?
Tüüpiline vägivaldne mees süüdistab kõiges naist ja naisel tekibki ohvrimeelsus. Ta mõtleb, et ju ta ongi ära teeninud, et mees talle kallale läheb.
Sageli on peres lapsed. Suur probleem on, et naised on majanduslikult meestest sõltuvad, neil lihtsalt ei ole raha, et ära minna. Sellepärast soovitangi pöörduda varjupaika, kuhu naine saab lapsed kaasa võtta.

Millised naised varjupaigast abi otsivad?
Varjupaika helistavad igasugused naised. Öömaja vajavad juba sellised, kellel on peavarju saada elu ja surma küsimus. Kui ta järgmiseks õhtuks koju jääb, siis on ta äkki homme juba surnud.
Statistika järgi sureb Euroopas rohkem naisi perevägivalla tagajärjel kui autoavariides.
Mida varjupaiga töötaja naise heaks teha saab?
Varjupaiga töötaja ei saa öelda naisele, et tulgu mehe juurest ära. Me kuulame naise ära ja räägime, millised võimalused tal on. Naine peab ise selle otsuse tegema.
Sageli naised ei tulegi varjupaika, paljud küsivad nõu ainult telefonitsi. Varjupaiga telefonile võib helistada ööpäev ringi. Meil on ka oma psühholoog, kes naisi nõustab, ja jurist, kes annab juriidilist nõu.
Järva varjupaik on varjupaikade liidu liige ja kui meie siin ei suuda mingit spetsiifilist abi pakkuda, helistame teistesse varjupaikadesse, ehk saavad nemad meie naisi aidata.
Mõni varjupaik aitab riietuse ja toiduga. Viru naiste varjupaik pakub näiteks finantsnõu. Varjupaigad on koos sotsiaalosakondadega aidanud naistele uusi eluasemeid otsida.
Kui kaua naine varjupaigas olla tohib?
Ta saab siin olla nii kaua, kuni tema elus on probleemid lahenenud. Ühe päevaga ei suuda me midagi ära teha.

Millised on nende naiste lood, kes teie poole pöörduvad?
Toon ühe nii-öelda eduka pere näite, kus naine suutis vägivaldse mehe maha jätta. See pere oli olnud abielus 17 aastat. Naine oli kolme lapsega kodus, mees käis tööl, tal oli oma firma ja ta oli edukas.
Füüsiline vägivald algas seitsmendal abieluaastal. Sinikad, juustest tirimine, tõukamine. Ema peksmine laste nähes.

Miks naine varem ei lahutanud?
Sest tal polnud mitte midagi ja tal oli piinlik juhtunu pärast. Kõik need aastad oli ta töötanud perefirma heaks, mees teda kunagi ametlikult tööle ei vormistanud ja palka ei maksnud.
Ametlikult polnud naisel ka töökogemust. Toiduraha pidi naine iga kord mehe käest küsima. Kui hakkasin naisega rääkima, ütles ta, et ei oska mitte midagi.
Ta uskus siiralt, et ongi rumal, sest mees oli talle sisendanud, et naised on lollid. Samas oli ta kogu aeg firmas tööd teinud, vahel juhataja ülesannetes, vahel müüja või kaupade tellijana.

Millal ta suutis niisugusest elust loobuda?
See oli üks kord, kui pere kolmest pojast noorim oli lõhkunud ära väikese palli ja isa poisile selle eest kallale läks, ema sekkus ja ka omad hoobid sai.
Siis kutsus naine politseiniku, kes aitas asjad tuttavate juurde viia, sest tookord meil varjupaika veel polnud. Vanemad poisid jäid isa juurde, kaasa sai ta võtta ainult noorima, eelkooliealise lapse. Lõpuks tegi naine avalduse abielu lahutada.

Aga kui mees ütleb, et ta ei anna lahutust?
Kui kokkuleppele ei jõuta, saab lahutada kohtu kaudu. Ka see pere läks kohtusse. Naine tegi avalduse abielu lahutamiseks ja laste hooldusõiguse saamiseks.

Hagiavaldus esitada on ju kallis.
Tõepoolest, see maksab 5000 krooni. Tihti polegi paljudel naistel raha, et abielulahutuse avaldust sisse anda.
Tasub ikkagi avaldus viia, sest naisel on võimalik saada riigilt abi. Selleks peab ta esitama koos hagiavaldusega taotluse riigipoolse menetlusabi saamiseks – riigilõivu tasumisest vabastamiseks, selle vähendamiseks või osamaksetena tasumiseks.

Kuidas on laste hooldusõiguse jagamisega juhul, kui mees on edukas ettevõtja, aga naine ilma sissetulekuta?
Siin ilmnebki Eesti kohtusüsteemi nõrkus. Ka selle kohtuprotsessi puhul oli selline kurb asi, sest kuigi oli teada, et isa on vägivaldne, kohus seda arvesse ei võtnud.
Arvestas hoopis sellega, et isal on majanduslikult paremad võimalused. Kahjuks arvestas kohus ka kirjaga, mida isa sundis kirjutama üht poega, et soovib isa juurde elama jääda.
Isa suutis kohut veenda, et lapsed on edukad isa töö ja vaeva tõttu. See oli päris kurb kogemus naisele, kes oli lastega aastaid kodus olnud ja neid kasvatanud. Lapsi jagada pole kerge.

Kas kohtus käimisele lisanduvad veel mingid kulutused?
Kohtusse minekul tuleb arvestada ka advokaadikuludega. Kui seoses abielulahutusega on tarvis lihtsamaid juriidilisi probleeme lahendada, on varjupaikade liidus jurist, kes aitab.
Kui on suuremad ja tõsisemad protsessid, tuleks advokaat palgata, kuid paljud naised ei suuda seda teha.
Ka nimetatud naise sissetulek oli väike, ta elas miinimumpalgast. Samal ajal oli mees jõukas ja palkas endale tippadvokaadi. Mehe vandeadvokaat suutis näidata teda heas valguses, naise kaitsja ei olnud nii hea ja asi oligi otsustatud.

Mida öelda naistele, kes  ei jäta meest maha põhjendusega, et lastel on isa tarvis?
Küsiksin sellise naise käest, mis peremudeli ta nii lapsele annab. Kui tütar näeb pealt, et ema laseb ennast peksta või mõnitada, on tal suurem soodumus abielluda kunagi mehega, kes on samuti vägivaldne.
Või kas naine tahab, et tema poeg kasvab üles ja hakkab oma naist peksma? See pole alati nii, aga niisuguseid  peresid on uuritud ja on suur võimalus, et vägivald kordub laste peredes.
Vanem poiss selles peres, kellest enne juttu oli, on juba päris suur. Just hiljuti vestlesin emaga, kes tunnistas,  et tal on hirm, sest näeb pojas isa koopiat. Poiss on võtnud üle isa käitumismallid ja -hoiakud.
Kui lapsed saavad suuremaks ja küsivad: ema, miks sa lasid seda meie ja endaga teha – mida ema vastab? Ka lapsed võivad arvata, et ehk oleks elu olnud kergem, kui nad poleks kogu aeg pidanud vägivalda tunnistama.

Kuidas noored koduvägivalda suhtuvad?
Kaks aastat tagasi lasin Türi majandusgümnaasiumi lõpuklassides teha uuringu, millele vastasid 17–18aastased noored.
Küsisin, kas nad peavad perevägivalda normaalseks või on see kuritegu. Päris mitu vastas, et pole kuritegu, kui mees kodus peksab.
Üllatav oli, et need, kes ütlesid, et see on normaalne, olid poisid.  60% vastanutest ütles, et peredes oli esinenud vägivalda. See näitab, et meil kasvavad üksteise järel üles põlvkonnad, kus naine vaikib ja kannatab.

Mida soovitada naistele, kes ei julge piinlikkusest kodust vägivalda tunnistada?
Naised ei tohiks karta tulla abi küsima, sest see pole häbiasi. Palju kurvem on, kui naine aastate pärast näeb, et talus kõike ilmaasjata, ja kahetseb, et varem abi ei otsinud.
Kahjuks on naistel  sõpru, kes soovitavad anda mehele andeks või ära kannatada. Põhjus on enamasti, et vägivaldne mees on väljaspool kodu hea suhtleja, sõbralik, edukas ehk jätab endast positiivse mulje ning inimesed ei usugi, et ta kodus sellisteks jubedusteks võimeline on.
Selles mõttes peaks naine olema ettevaatlik, kellele ja mida räägib ja palju südant avab.  

Kuidas saab naine tõestada, et tal on vägivaldne mees?
Naise sõna mehe sõna vastu pole piisav tõend. Kui vägivald on leidnud aset laste juuresolekul, saavad lapsed juhtunust rääkida.
Kui tüli on näiteks kandunud kortermaja trepikotta, saavad olla tunnistajad ja politsei kutsuda ka naabrid. Ka lapsed võivad politseisse helistada ja loomulikult võib seda teha naine.
Kui naisel pole võimalik kohe politseinikke kutsuda, näiteks kui mees on telefoni ära võtnud või naise luku taha pannud, siis on hea, kui naine läheb politseisse niipea, kui majast välja pääseb.
Füüsilised vigastused  tuleb kindlasti fikseerida, seda võib teha ka perearst.
Samas, nagu enne jutuks tuli, isegi kui peks on fikseeritud, kohus seda laste jagamise juures ju ei arvesta.
Jah, sest need on kaks erinevat kohtuasja. Osas riikides seda arvestatakse, aga Eestis kahjuks mitte. Meil oleks vaja eraldi arengukava, mis puudutab naiste kaitset Eestis. Kahjuks ei peeta seda vajalikuks. Sotsiaalministeerium on teinud selle nimel tööd, varjupaikade liit on öelnud oma arvamuse, aga seda lihtsalt ignoreeritakse.
Kas ei saada aru või ei taheta aru saada probleemi tõsidusest, sest kui seda teadvustada, tuleb probleemiga ju tegelema hakata.
Heal juhul jõuab Eesti kümne aasta pärast sinna, kus on praegu ülejäänud Euroopa riigid, kus naiste õigused on fikseeritud kas perevägivalla või naistevastase vägivalla seaduses.

TEAVE
Järva naiste varjupaiga telefoninumbrid on 5638 8838 ja 5665 5675.
Alates aasta algusest on Järva naiste varjupaigas ööbinud 8 last ja 7 täiskasvanut, kes kokku on seal ööbinud 238 ööd.
Kõige kauem on naine olnud varjupaigas 32 ööd.
Varjupaiga telefonile on helistatud üle saja korra.

Allikas: Järva naiste varjupaik