Tiina Orastele riigikogutöö rikkust ei toonud

Tiina Oraste Foto: AFP / Scanpix

Järva maavanema kandidaat Tiina Oraste tunnistab Järva Teatajale, et lahkub riigikogust heameelega ja tunneb rõõmu, et sai suurest palgast aidata oma lähedasi, kes vajasid abi.

Kuidas maavanema kohaga siis ikka on, kas neid kohti jagatakse parteipileti järgi või mitte?

Maavanemaamet on olnud ajast aega poliitiline ja mingit muutust siin pole. Ma ei näe põhjust veiderdada ja öelda, et Isamaa ja Res Publica Liitu kuulumisel pole tähtsust.
Järvamaal on kõik maavanemad olnud poliitilised ja tõsi, olen ka mina.

Mitu omavalitsust oleks Järvamaale mõistlik: üks, 12 või midagi vahepealset?
Pärast valimisi teema kindlasti tõstatub. Vaieldamatult vajab Eesti, sealhulgas ka Järvamaa, haldusreformi, kuid küsimus on, millist.
Mina ei poolda reformi, et maakonnast saaks üks omavalitsus. See on hea võib-olla 20-30 aasta pärast, kuid teatud etapid on vaja läbi käia.
Tarmo Looduse ministriks oleku ajal tegid omavalitsused selles küsimuses suure töö ära, need materjalid tuleks maavalitsuse lausahtlitest üles otsida.
Niimoodi enam edasi minna ei saa, midagi tuleb teha, kuid mida, seda peavad otsustama omavalitsused.
Usun, et ühinemist hakkab peale suruma ka majanduslangus, millest tingituna tuleb raha hoolsamalt lugeda.

Kes on see mees, kes hakkab vastuvõttudel maavanema kõrval seisma?
Elan praegu üksinda, kui miks mitte ei võiks keegi mu kõrvale tulla.
Kindlasti on raske olla Tiina Oraste abikaasa. Paljud mehed ei taha alla neelata seda, et nemad on kaaslased, mitte vastupidi.
Alati on kena, kui naisterahvast saadab keegi, see ei pea olema ilmtingimata abikaasa või elukaaslane. See võib olla lihtsalt hea tuttav. Kaaslase mõte on ikkagi, et ta pakub sulle vajadusel tuge. Kas või siis, kui ridikül kukub maha ja ta tõstab selle üles.
Minu meelest on küll kena, kui naisterahvast saadab mees.

Maavanema palk on riigikogulase palgast palju väiksem, kuidas väiksema sissetulekuga toime tulete?
Kui nüüd päris aus olla, siis aitasin riigikogu ajal materiaalselt oma lähedasi, kes seda abi väga vajasid. Olin käendaja, mis tähendas, et palgapäeval jaotasin oma raha laiali.
Riigikogus töötades minu isiklikud kulutused ei suurenenud ja mul on heameel, et suutsin aidata lähedasi.
Tegelikult käisid selle aja jooksul paljud abi küsimas, sageli oli piinlik ära öelda, sest mul polnud, millega aidata.
Nüüd, kui mu sisetulek väheneb, ei saa ma enam lähedasi ka nii palju toetada. Mingit varandust ma riigikogus oldud ajaga endale ei kogunud, mis tuli, see ka läks.