Kümme aastat tagasi lõikas helilooja Urmas Sisask läbi Jäneda tähetorni lindi, tänaseks on tema soolokontserte ajaloolises Jäneda mõisas kuulanud üle 30 000 inimese.
Kosmose müstikast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Sisask ütles, et täna Jäneda tähetornis juubeliga seoses midagi ei toimu. «Eesti on üle festivaliseeritud, raske on kõikjale publikut leida. Laseme juubelil vaikselt tulla.» sõnas ta.
Küll annab Sisask Jänedal kontserte 31. juulil ja 1. augustil, mil Jänedal taas talupäevad toimuvad. «Siis peame ka sünnipäevapeo,» lubas ta.
Sisask meenutas, et tähetorni Jänedale rajamise idee hakkas tal hargnema ajast, kui ta verivärske konservatooriumi klaverieriala lõpetajana 1985. aastal sealse kultuurimaja kunstilise juhi koha vastu võttis. «Andsin tookord ka koolis veidi tunde ning juhendasin astronoomiaringi,» sõnas ta.
Kui siis kohaliku tehnikumi abiga õnnestus hankida 22 sea müügist saadud raha eest koolile korralik teleskoop, saidki alguse tähevaatlused Jäneda mõisa tornist. Tookord oli torn veel Jäneda muuseumi päralt.
Esialgu lootis Sisask tähetorni avada aasta varem, 1993. aasta mais, kuid ruumide kapitaalremont venis.
«Et toona oli juba teada, et aasta pärast leiab aset huvitav kosmiline sündmus, otsustasimegi maailma esimese tähetorn–kontsertsaali uksed lahti teha tuleva aasta juulikuus,» selgitas Sisask. «Et tekitada kosmilisele huviväärsusele vastukatastroof.»
Nimelt just siis pidi kukkuma Jupiteri pinnale komeet nimega Shoemaker–Levy 9. Sisaski ütlust mööda algas tulevärk juba 16. juulil. «Kõik komeedi 21 langevat tükki moodustasid taevas hästi vaadeldava põleva pärlikee,» meenutas ta.
Vastavalt tükkide langemise ajale toimusid ka tähetorni avamisega seotud sündmused: klaveri ostmine, tähetorni sisseõnnistamine, lindi läbilõikamine ning koos sellega ka Sisaski esimene kontsert tähetornis. Ruumi lõplik kujundamine ja samuti tornikupli paigaldamine toimusid juba hiljem.
«Kuigi olen andnud seal juba üle tuhande kontserdi, ei korda ükski neist eelmist. Üksnes skelett on sama,» kinnitas klaverikunstnik. «Vaid lõpulugu, «Kassiopeia», on kui aamen kirikus.»