Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/20/2379185t1he6fe.jpg)
Kui Järvamaalt Retlast pärit Laine Erik olümpial võistles, polnud enamik praegusi olümpialasi veel sündinudki.
Kuidas olete Järvamaaga seotud?
Olen pärit Järvamaalt Retlast, elasime Retla vanast koolimajast umbes 400 meetri kaugusel. Läksin õppima Türi tehnikumi 1956. aastal ja pärast seda olen kodukohast eemal olnud. Käin vaid korra aastas Türi kalmistul lähedaste haudu korrastamas.
Puutusin oma kodupaigaga lähemalt kokku veel teadustöö tegemise ajal.
Loomakasvatusinstituudis uurisin eesti mustakirjut karja. Uurisin Estonia kolhoosis lehmi, juhendasin üht oma aspiranti.
Kus praegu töötate?
Olen auväärne Eesti Vabariigi pensionär. Kevadel sai aasta. Ausalt öeldes on natuke igav. Kõige hirmsam muutus, mis pensionile jäädes tuli – võtsin kaheksa kilo juurde.
Ma pole kunagi kõhn olnud. Jooksjana on üks kaassportlane mind näiteks odaviskajaks pidanud, küllap figuuri pärast. Ma pole viitsinud seda asja ümber ka korraldada, et süüa vähem. Palju süüa on kogu aeg mu nõrkus olnud. See harjumus tekkis pärast tehnikumi, kui hakkasin raha saama ja polnud vaja enam koonerdada.
Mida mäletate oma elu esimesest spordivõistlusest?
See oli 1956. aastal, olin siis neliteist ja lõpetasin Retla seitsmeklassilise kooli. Jooksin Türi keskkooli staadionil Estonia kolhoosi eest 100 meetrit ajaga 13,2. See oli mu elu esimene võistlus. Lugesin hiljem lehest, et püstitasin rajooni uue rekordi. Püüdsin salaja uurida, mida sõna rekord ka tähendab.
Tehnikumi ajal tegin sporti edasi, võitsin ka suusadistantse. Esimene kaugem reis oli võistlustele Stavropoli.
Mäletan ka oma esimest võitu Nõukogude liidu (NL) koondise naiste üle. Tükk aega valitses staadionil vaikus, sest selgitati, kes on võitja. Olin nendele tundmatu inimene.
Mõne hetke pärast teatas diktor, et 800 meetri jooksu võitis Laine Eestist. Ja sain medaligi, kuhu taha oli kirjutatud E. Laine.
Kui suur treenija olete olnud?
Auhinnakohad, Eesti rekordid tulid kole lihtsalt kätte. Mõtlesin esialgu teha sporti täpselt nii kaua, kuni täidan meistrinormi. 1961. aastal jäi sellest 400 meetri jooksus 0,3 sekundit puudu. 1963. aastal saavutasin selle.
Samal sügisel tulin põllumajandusülikooli, siis hakkasin kõvasti treenima. Otsustasin, et kui treenin, siis tublisti, pühendun 100 protsenti tulemusele. Hommikupoolikuti õppisin, kell neli läksin trenni, kuus–seitse tulin. Õppisin varahommikuti. Treenisin ka sessi ajal.
Tippvorm oli mul 1967, mil jooksin NLi rekordi 800 meetris, 3×800 meetri teatejooksus jooksime NLi naiskonnaga maailmarekordi, tulin Euroopa karikavõitjaks.
1968. aastal Mexico olümpiamängudele sõites teadsin juba ette, et olen n–ö olümpiaturist. Oli arvata, et eurooplased ei saavuta häid tulemusi Mehhiko hõredas õhus võisteldes.
Treenimise jätsin maha 1968. aastal. Olin käinud kahel olümpial, sain aru, et NLi koondises oli mul asi ühel pool, järgmisteks mängudeks hakati ette valmistama juba noori.
Missugune oli elu Nõukogude Liidu koondises?
Omamoodi ränk muidugi. Olen jutte liidu koondisest ja sealsest trenniga tapmisest palju kuulnud. Aga Jaan Talts on öelnud, et need olid nõrgad vennad, kes kurtsid, et liidu koondises oli raske.
Olen Taltsiga täpselt ühte meelt. Ei tapetud seal midagi nii ära. Need eestlased, kes on edu saavutanud, on seda teinud tänu Nõukogude spordisüsteemile. Nii nagu meie omad siin harjutasid, tervisespordi tasemel – nii ei tule tulemust.
Tõsi, koondises heideti ette kõiksugu asju. Öeldi, et raha sa saad, laagrid on tasuta, kõik on olemas – miks ei jookse kiiremini. Rääkimata igasugustest intriigidest.
Kuidas jooksite NLi rekordi?
Läksime enne Euroopa karikavõistlusi treeningulaagrisse, pidin ainsana karikavõistlustel riiki esindama, kuid laagris selgus, et peale minu on seal veel viis 800 meetri jooksjat.
Sain viimasel hetkel teada, et mul tuleb ka katsevõistlusel osaleda. Oleksin treeninguplaani teisiti teinud, teadnuksin ette, et tuleb ka võistelda.
Stardis sain aru, et venelased plaanivad mingit taktikalist kavalust, keegi hakkab jänest mängima. Võtsin neile kannule, mõtlesin, kui nemad jõuavad, jõuan mina ka.
Kui viimane sada meetrit algas, siis me lausa kõndisime finiši poole. Ainult et mina kõndisin kiiremini ja tulemus oli uus liidu rekord.
Mis on teil meeles välisreisidelt?
Ega reisidel palju näe. Ainult üks suur sõit ja võistlus. Kõigepealt lendasime hulk aega lennukiga. Kohale jõudes viidi staadionile, võistlejad said näha hotelli, pesuruumi.
Hoiatati, et omapead kuhugi mina ei tohi. Keegi ei rääkinud ärakargamisest, öeldi, meile võidakse mingisuguseid provokatsioone esitada, oleme ju Nõukogude Liidust.
Aeti niisugust poliitilist möga. Kunagi ei võinud teada, kes koputada võis.
Venelased muidugi äritsesid, see oli tavaline. Kord ei saanud lennuk startida, sest viinalast oli nii raske, et lennuk ületas ettenähtud kaalu.
Kuidas oli võistelda olümpiamängudel?
1964. aasta olümpiamängudel Tokyos tundsin stardis, kuidas jalg tudises. Mõtlesin: sa püha taevas, kogu maailm vaatab seda finaaljooksu ja minusugune ka
siin! Mul oli selline maatüdruku mentaliteet.
Võistleja psüühika on niisugune, et kui stardipauk kõlab, elab ta võistlustesse sisse. Kõik sibavad, ähivad, käib küünarnukivõistlus, tuleb jälgida, et keegi kandadele ei astuks…
Eks mu esimesel olümpial oli ka kogemuste puudus. Ma ei jooksnud tookord finaalis targalt. Spurtisin liiga vara, oleksin pidanud jätma selle hilisemaks. Võib–olla andnuks targem jooks mulle ühe koha ülevalpool. See oleks ka maksimum.
Ma pole seda kunagi kellelegi öelnud, aga ausalt öeldes olin pettunud. Lootsin rohkem.
Kuidas teid Eestis vastu võeti?
Tulime tagasi koos Rein Aunaga. Teda võtsid vastu Tartu Ülikooli omad, epakad korraldasid vastukaaluks minu vastuvõtu. Oli kohe tseremoonia, rektor ja rektoraat olid kohal.
Mis tundega nüüd olümpiamänge vaatate?
Pärast seda, kui ma enam ei võistle, olen mänge jälginud kogu aeg. Varem teadsin peast ka ujujate tulemusi, nüüd enam ei proovigi kõigi aegu meelde jätta.
Meele teevad mõruks dopinguskandaalid. Esimest korda oli dopingukontroll Mexico olümpiamängudel. Öeldakse, et organism laseb maksimaalse pingutuse korral ära kasutada 70 protsenti jõuvarudest. Doping võimaldab kasutada kuni 90 protsenti.
Enne mänge oli profijalgratturite mägietappidel paar surmajuhtumit – sportlaste keha ei pidanud dopingule vastu.
Sellal minu arusaamist mööda dopinguaineid Nõukogude koondises veel polnud. See, mida keegi dopinguks pidas… Mõni jõi kanget kohvi, vasaraheitjad viskasid 50 grammi konjakit sisse, et end ergutada.
Küllap pruugiti toona dopingut vähem ka seetõttu, et amatöörsporti tehti tasuta – sportlase vaeva hind oli üksnes medal. Polnud mängus suurt auhinnaraha või kullakange.
Mida teie proovinud olete?
Sellal polnud midagi proovida. Pärast hakati neid Saksa DVs välja töötama ja jõudsid ka NLi.
Ons sport vaimselt kurnav?
Nägin üht jooksu pealt, kuidas kindel favoriit eeljooksus rajalt murule hüppas, närv ei pidanud vastu. Mina vist ei hakkaks hädaldama, et närvid on korrast ära või midagi. Teeksin, hambad ristis, lõpuni. Kui olen kehv, mis siis.
Mis tunne on kaotada?
Oleneb kaotusest. Kaotada on raske, teades, et oled teisest kõvem, aga kaotad oma rumalusest. Mul on ka niisuguseid juhtumeid olnud.
Kuidas läheb teie meelest Eestil Ateenas?
Eesti saab ühe pronksi. Asi on selles, et kõik tahavad ju võita. Olümpial peab paratamatult keegi kaotama.
TEAVE
Laine Kallas
Sündis 21. aprillil 1942 Särevere vallas.
Lõpetas 1969. aastal EPA zootehnikateaduskonna.
Sai 800 meetri jooksus Tokyo OMil kuuenda koha, võitis 1965 universiaadil kuldmedali ning tuli 1964, 1967 ja 1968 NLi meistriks.
Kuulus 1964 maailmarekordi püstitanud NLi naiskonda 3×800 m teatejooksus. Püstitas 1967 800 m jooksus NLi rekordi.
On tulnud 25 korda Eesti meistriks ja parandanud 22 korda Eesti rekordeid. Eesti parim naissportlane 1967. ja 1968. aastal. Suurmeister (1967).
TEAVE
Järvamaalt pärit olümpialased:
Jüri Lossmann, sündis Kabala mõisas. Sai 1920 Antverpenis hõbemedali maratonijooksus.
Voldemar Mägi, sündis Lehtses. Kuulus Eesti olümpiameeskonda 1936 Berliinis.
Laine Erik–Kallas, sündis Retlas. Tuli 1964 Tokyos 800 m jooksus kuuendaks, 1968 Mexicos jõudis samal distantsil poolfinaali.
Inna Rose, õppis Türil. Laskur, osales 1992. aastal Barcelonas.
Allikas: Mart Vellama