Aravetel kardirajal jätkub 12. juunil džässkontserdi tava, mille teemapilliks on tegijad valinud akordioni. Üritust tutvustab lähemalt korraldaja, Sääsküla huviklubi liige Arlet Palmiste.
Aravete Jazz tutvustab akordioni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on Aravete Jazz?
Esimene kontsert oli 1984. aastal Kangrumäel. See on olnud rahvarohke üritus, kus alati on olnud tuhandeid inimesi platsil. Eesti Vabariigi tulles tava hääbus ja taastati eelmise aasta juunis. Kahjuks kuulas reklaami puudusel kontserti vaid 53 piletiga inimest.
Kontserdi korraldaja oli 20 aastat tagasi raadiohääl ja džässmuusika sõber Vello Mikk, kelle vennapoeg Jaak Mikk töötas tollal Aravete keskkoolis. Vello Mikk paneb praegugi programmi kokku.
Mõtlesime nüüd Mikkudega, et teeme igal aastal mõnusaid väikseid kontserte. Et oleks lihtsalt džässkontsert ja asi selgem, leidsime, et igal kontserdil võiks olla alateema.
Algatuseks tundus, et võiks alustada akordioniga. Et natuke akordionile kõlapinda lisada, on kohal küla lõõtsmoonikud ja Paide muusikakooli noorte akordionistide ansambel.
On see siis akordioni– või džässipäev?
Peaesineja on Raivo Tafenau ansambel ja Silvi Vrait. Üles astuvad veel Eesti tuntuimad akordionistid Tiit Kalluste ja Indrek Liit. Nemad ongi põhitegijad, kes improviseerivad tuntud lugude teemadel akordioniga. Nii et olemuselt on see ikkagi džäss.
Aga väikesteks vahepaladeks saab kuulata ka järelsirguvat põlve Paide muusikakoolist ja kontserdi sissejuhatuseks ajalugu ehk ehtsat lõõtsmoonikut. See tuleb mõnus džässkontsert, pikitud mõnusate akordionilugudega.
Kas akordion on rohkem džäss– või rahvamuusikapill?
Paljud arvavad, et akordion on seltskonna– ja õllelaulude pill. Aga tegelikult on akordion üüratute võimalustega pill. Ta on ju klaveri väike mudel ja samu asju, mida saab teha klaveriga, on ju võimalikud ka akordioniga korda saata.
See pole ainult saatepill, vaid ka väga võimas ja kihvt soolopill. Oma emotsionaalsuselt on tegemist hästi laia skaalaga pilliga: sellega saab teha võimast häält, samas võib ta olla ka niivõrd sensuaalne ja vaikne. On põnev näha seda pilli tõeliste meistrite käes.
Eelmisel aastal kuulis Aravetel ameeriklast Joe Lee Wilsonit. Keda tänavu välismaalt oodata on?
Seekord ei ole välisesinejaid. Rääkisime ühe Soome akordionistiga, aga tal oli samal ajal mingi Euroopa tuur ja kahjuks ei saa ta ühe kontserdi pärast siia Eestisse tulla.
Ürituse koht on liikunud ajalooliselt Kangrumäelt Aravete kardirajale. Miks?
Esiteks on Kangrumäe amortiseerunud, sinna tuleks teha uus lava, uus tantsupõrand, uus elektrikilp. Teine asi on, et Kangrumäe kuulub küll vallale, ent tee sinna juurde viib üle eraomaniku maa, kes väga rõõmuga ei näe, et seal inimesed liiguvad. Lihtsam oli viia kontsert kardirajale, kus on lava, kohvik, kommunikatsioonid, elekter.
Viimasel ajal on Eestis päris palju džäss üritusi, mille poolest Aravete Jazz teistest erineb?
Inimesed on harjunud käima sellistel üritustel laupäeva või reede õhtul. Aga Aravete Jazz on pühapäeval: lähed perega välja, on mõnus kontsert, kus on tõeliselt head esinejad, ka lastele väike ala ja lõbustused.
Koht on metsa sees, ümberringi rohelised puud. Mingisuguste suitsuste ja kinniste õhtuste klubiruumidega võrreldes on see ikka midagi muud.
On see siis rohkem rahvaüritus või pigem tõsisematele džässiaustajatele?
See võiks ikkagi olla rahvaüritus. Loomulikult ei tee me süvadžässi. Kui ütled inimestele džäss, on võhikule jäänud selline mulje, et see on mingisugune uirat–tuira, millest midagi aru ei saa.
See, mis meie teeme, on ikkagi popdžäss, kus kuuleb tuntud lugusid, mis on pandud natuke teise võtmesse.