Mälestuskivi meenutab langenud metsavendi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Metsavendi olid tulnud mälestama mälestusmärgi idee autor Vello Viira (vasakult), ajaloohuviline Raimo Niilo, metsavendade langemist näinud Henno Viira, kohaliku ajaloo huviline Endel Rõõs, hukkunud metsavenna õde Elna Vestrik ja metsavend Voldemar Selter.

FOTO: Veljo Runnel

Üleeilsest seisab Paide vallas Mustla külas mälestuskivi kuuele langenud metsavennale, kes hukkusid seal eelmise sajandi keskel ja kelle surnukehade saatus on teadmata.

Keskpäeval on tulnud Mustla külla Metsavenna tallu viis meest ja naine, kes kõik on üht– või teistpidi seotud metsavendlusega.

Vello ja Henno Viira lapsepõlvekodu lähedalt avastati punker, Erna Vestriku vend elas metsas, Voldemar Selter oli metsavend, harrastusajaloolane Elmar Eensoo elas hukkunud metsavendade lähedal, Endel Rõõs on lihtsalt metsavendlusest huvitatud.

Põgenemine lõppes metsavenna surmaga

Autodest haaravad nad kaasa lillekastid, kringli, Eesti lipu ja liiguvad riburada mööda heinamaad, kuhu on pikka rohtu niidetud poolekilomeetrine rada.

Nad lähevad avama mälestusmärki, mis on pühendatud kuuele metsavennale, kes seal lähedal hukkusid. Mälestusmärgi mõtte algatas Vello Viira, kelle talumaal kivi nüüd seisabki. «Mind lihtsalt huvitas, kes need metsavennad olid,» sõnab ta. «Rääkisin sellest ideest Elmar Eensoole, kes leidis, et peaks mälestuskivi panema.»

Mälestuskivi on teinud
Elmar Eensoo oma kätega.

Hukkunud metsavennad kuulusid ühte rühma, kuid langesid erinevatel aegadel:
Oskar Ellmann 18. novembril 1944; Arnold Ehand ja Karl
Salusaar 16. oktoobril 1948; Kaarel Ehand, Oskar Ehand ja Hugo Selter 16. märtsil 1950.

Elmar Eensoo ütleb, et kõik kuus meest olid tublid korralikud töömehed.
Arnold Ehand oli ka saksa ajal metsas, sest ei tahtnud sõjaväkke minna.

Kaarel Ehand läks Soome, sest ka ei tahtnud Saksa sõjaväkke minna, kuid tuli vene ajal Eestisse tagasi. Oskar Ehandit hakati kiusama vendade pärast, kes olid metsas. Ehand otsustas seepeale koos naisega metsa minna.

Mälestuskivi avajaist on ainukesena metsavennaelu oma silmaga näinud Voldemar Selter, üks viimaseid elus olevaid metsavendi Järvamaal.

Metsa läks ta 1944. aastal, sest ei tahtnud teenida Saksa armees. 1944. aastal põgenes Selter koos Oskar Ellmanniga venelaste eest. «Mul oli suur üheksa lasuga püstol kaasas juhuks, kui keegi peaks maha jääma,» ütleb ta. «Olime lubanud, et elusalt me kedagi venelaste kätte ei jäta.»

Suits andis
metsavennad välja

Selter meenutab, et lõpuks jõudsid põgenejad rappa, kus sumpasid põlvist saati vees, et peita jälgi. Mehed hakkasid üha rohkem väsima ja tahtsid vastu hakata. «Ellmann heitis iga mätta taha pikali, lasi oma püssi padrunitest tühjaks,» sõnab ta.

Selteri teada langes Ellmann lahingus Pöiatu all. «Talle lasti selja tagant pähe lõhkev kuul,» ütleb ta. «Näo viis eest ära, nii et ema ei tundnud teda enam ära.»

1950. aastal langenud metsavennad on mälestusmärgi avajatele tuttavad. Elmar Eensoo sõnab, et nägi neid viimast korda umbes kuu enne langemist. «Ühel tuisusel ööl käisid meil kodus, pikad habemed ees,» lausub ta. «Ei osanud arvata, et see viimane kord on, kui neid näen.»

Henno Viira elas 1950. aasta haarangu ajal selle maja lähedal, milles venelased metsavendadele vahti pidasid. Ta oli 14aastane.

Viira mäletab, et kümmekond venelast istus kaks päeva puu otsas ja majakatusel ning vaatas ühte suunda. Üks võttis Viira suusad ja sõitis ümber punkri. «Vaatasid, et meie poole ühtegi jälge ei tule, kuid metsavennad käisid hoopis Lõõla poole välja,» lausub ta.

Seejärel võtsid venelased Viira isa hobusemeheks ja sõitsid telefoni juurde. «Isa kuulis, et abiväge kutsuti,» lausub ta. Järgmisel päeval tuli kaks autotäit sõdureid.

16. märtsi hommikul 1950 algas haarang. Punkris olid sellal Kaarel Ehand, Oskar Ehand, tema naine Marta ja Hugo Selter. Ainukesena jäi ellu Marta, kes hiljem rääkis Eensoole, mis sel päeval juhtus. Elmar Eensoo jutustab neist sündmusist mälestuskivi kõrval.

Enne päikesetõusu tuli Kaarel Ehand punkrisse ja ütles, et täna midagi head ei tule, sest hiir on välja läinud ja venelaste hääli kostab ka Pöiatu poolt.

Punkris olijad ei osanud selle peale midagi vastata. Umbes veerand tunni pärast pandi punkrile marutuli peale. Hiljem selgus, et oli lastud kahest kuulipildujast umbes 20 meetri kauguselt ja kuuemeetriste vahedega. Maas olid kümne sentimeetri kõrgused padrunikestade hunnikud.

Hugo Selter sai kohe pihta ja vajus ukse juures kokku. Metsavendadel oli põhimõte mitte kedagi elusalt kätte anda, sest piinamisel võib inimene kaaslased reeta.
Oskar oli tõstnud püstoli, et oma naine maha lasta, kuid käsi vajus ära.

Kaarel nägi seda kõrvalt ja hüüdis: «Kui sa ei saa, lasen ise!» Marta jäi pauku ootama ja karjus Kaarlile, mis ta veel ootab. Kuid Kaarel oli juba pihta saanud.

Marta ja Oskar, kes oli veel liikumisvõimeline, tulid punkrist välja, käed üleval. Venelased lasid Oskari maha.

Henno Viira meenutab, et tema isa käest tahtsid venelased pärast haarangut köit ja range. Laibad lohistati hobuse järel metsast välja. «Lumes oli verine rada punkrist kuni meie majani, viimases lõpus olid isegi nahatükid maas,» lausub ta. «Nagu oleks siga tapetud.»

Surnukehade saatus on seni teadmata. Ka punkrit pole üles leitud. «Siit on üks kraav läbi läinud, arvatavasti on punker sinna alla jäänud,» sõnab Viira.

Viira meelest reetis metsavendade asupaiga ilmselt lõkkesuits. Hugo Selteri õde Erna Vestrik ütleb, et mäles-tuskivi avamine on talle oluline sündmus, sest pole olnud kohtagi, kuhu venna mälestuseks lilli viia. «Ei tea, kuhu ta maeti, kas Prääma või Reopalu metsa,» arutleb ta.

Elmar Eensoo sõnab, et metsavendadega tehtut ei tohi unustada, sest see oli nii jube. «Nad on kõik repressiooni ohvrid,» lisab ta.

    Tagasi üles