Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/20/2380287t1h23c4.jpg)
Metallitöö pole käkitegu, selgus nädalavahetusel Albus viiendal kunstipäeval, kus selle ala kõige vanemaid oskusi õpetasid kasutama meistrid.
Sedapuhku jagavad Albu mõisa juures teadmisi metallikunstnikud Harvi Varkki ja Anne Roolaht koos poegade Johannese ja Kaarlega. Anne selgitab, et tema valmistab ainult ehteid, aga Harvi armastab teha ka skulpturaalseid objekte. Kahe õppepäeva teema on muinasvalu.
Harvi selgitab, et muinasajast on pärit efektsed näited, mida on meil vaadata ajaloomuuseumis. Uudishimu on see, mis sunnib vanale oskusele elu sisse puhuma.
Harvi käis koos Soome arheoloogidega vana valu proovimas Raisios. Soomlased olid seda varem teoreetiliselt uurinud. Harvi lisab, et primitiiv– ehk muinasvalu vormid tehakse loodusliku savi, liiva ja hobusesõnniku segust. Sõnnik on hea keemilise koostise poolest, annab ammoniaagiühendeid ja heinapebred teevad vormi tugevaks, annavad poorsuse.
Vormid põletatakse 800 – 1000 kraadi juures. Nii suure kuumuse saab kätte puusöega ja õhku juurde puhudes. Harvi selgitab veel, et muinasajal oli sütt hankida palju keerukam. Nüüd varus ta mõne koti kaasa poest.
See oli teooria. Et praktika osutub keeruliseks ja aeganõudvaks, selgub kahe pika päeva jooksul.
Esmalt peab sündima mõte, mida tahame teha. Siis tuleb see vormida vahast.
Laual on suur kera mesilasvaha, nagu juust. Sellest hakkab Harvi vaheda noaga viile lõikama. Vaha lõhnab meeselt ning annab päikse– ja ihusoojalt hästi vormida.
See ei tohi jääda paks ega liiga õhuke. Ja vorm peab täpselt sõrme või käe ümber sobima.
Enamik meisterdajaid hakkabki kohe sõrmuseid, käevõrusid ja ripatseid vormima. Aga valmivad ka suured roosid, üks lumememm ja hulk nimetähti.
Siis järgneb töö, millest käib üle vaid õppinud inimese mõistus. Nimelt tuleb vahast voolida hulk peenemaid ja jämedamaid pulki, et panna kokku valupuu: keskele jämedam, vahast näputöö selle külge, vahele peenemad õhukanalid. Sulapronks peab mööda neid kanaleid vabalt voolata saama. Uh!
Nüüd käed sitaseks. Liiva, savi ja vett hulka ning tumehall mass ei haisegi hobuse järele. See tuleb mätsida ümber valupuu. Töö on täpne: vaha ei tohi savisse muljuda liiga kõvasti (võib vahavorme rikkuda) ega liiga nõrgalt (õhuvahesid ei tohi jääda, sest muidu valgub sulametall laiali).
Nii valmivadki hellalt–tugevalt väikesed savikukrud, mille ülaossa tuleb moodustada valukraater.
Poolest päevast on mõni laps juba täpsest tööst tüdinenud ja jalga lasknud.
Kunstnikud vihuvad koos tahtejõulisematega valupuid teha ja asju savisse mätsida. Kella kaheks öösel saavad vormid kuivama.
Kui järgmisel hommikul Albusse jõuame, Harvi sulatusahi (mõned šamott-tellised ülestikku, lehtpuusüsi nende keskel ja väike lõõts puupakkude taga tulele tuult alla tegemas) juba huugab.
Süte keskel on «tiiger» – grafiittops, millesse metall sulama pannakse. Sellesse läheb mõni leht, sedapuhku messing, mille sulamistemperatuur on madalam ja mida on kergem valada.
Osa vorme on otse valukoja kõrval lõkkes, osa keraamikapõletusahjus, mis uksest kahtlast tossu välja ajab. Neli esimest vormi on juba valuks küpsed ja asetatakse liivaga täidetud plekknõusse jahtuma. Vaha on vormidest välja sulanud ja kõik kanalid sulametalli vastuvõtuks avatud.
Esimene tiigritäis metalli sulatada sööb ära koti sütt. «Ahi pole veel soe, selle pärast,» selgitab põlvili kuumade kivide kõrval mässav Harvi.
«Sulametall on nii ilus!» teab Anne öelda. Tõepoolest – võbeleb nagu elavhõbe. Kui Harvi sulametalli kivide vahelt tangidega välja tõstab, on tiiger tulepunane. «Tulge nüüd siia – kallame esimese ära,» hõikab ta.
Nagu õnnevalamine. Metall kaob vormidesse kui mutiauku. Kolmele ainult jaguski. Harvi jääb söe ja metalliga mässama kogu päevaks, paksud kindad käes, müts peas ja higi juustes pärlendamas.
Pikk valupäev polevat mingi haruldus. Soomes kestis töö koguni hommikul kella kuueni.
Noortele õpipoistele on kahe päeva kõige põnevam osa alles ees. Jahtunud vormid tuleb haamriga puruks lüüa. Siis näeb, mis välja tuli.
Esimene on Tallinna tüdruk Jane Nokkur. Juba üks haamrilöök näitab, et vormis on alles vaid üks sõrmus. «Küllap pigistasin savi vaha ümber liiga kõvasti,» tunnistab ta. Veidi hiljem selgub, et ka teine sõrmusevõru on katki.
Kadi Levini kuumast saviplönnist tuleb välja päeva suurim üllatus: kaks kullakarva kopsakat roosi nagu päris. Ja nimetäht K sobib nende keskele nagu valatud. «Kas sa oled päris kunstnik?» pärib üks väike poiss seda imet nähes ega usu, et ta ei ole.
Tööd tuleb nüüd põlenud savist puhastada ja lihvida. Kuid juveliiritööks tarvilikke vahendeid pole, vaid tavaline rauasaag ja viilid. Anne lööb rauasae esimesse ehtesse, et seda messingist õhukanalitest vabastada. Aga Harvi jõuab jaole. «See ei käi nüüd nii – hobune sõidab ka tagurpidi,» ütleb ta ja võtab sae.
Nii tuli küll töö käigus aim, kuidas selles tehnikas sünnivad Harvi ja Anne meisterlikud ehted, kuid ei mõista päris täpselt, kuidas nii peene tööga said primitiivsete vahenditega hakkama meie kauged esivanemad.