Sõda viis noormehe kodust kaugele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Voldemar Selter on rõõmus, et ta pole ühelegi riigile truudust pidanud vanduma, kuigi ta on võidelnud Eesti, Saksa ja Vene sõjaväes.

FOTO: Veljo Runnel

Kui Voldemar Selter (86) noormehena sõjaväkke astus, ei osanud ta aimata, et satub Teise maailmasõtta, Euroopasse vangi, metsa varju ja pärast sõda kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse.

Pärast Lõõla–Vissuvere 6klassilise algkooli lõpetamist oli Selter mõelnud, et võiks minna sõjaväkke ja jääda üleajateenijaks.

1939. aasta 1. oktoobril pani ta maha Lõõla maanoorte ringi juhatuse esimehe koha ja läks 20aastasena Eesti sõjaväkke aega teenima. Unistus oli minna velskrite kursusele. «Mulle meeldis vorm ja korralik palk sõjaväes,» põhjendas ta.

Pettusega viidi mehed Saksamaale vangi

Kursused olid Tallinnas Juhkentali mõisas, kus tollal oli sõjaväe keskhaigla. «Seal algas minu elu kõige õnnelikum ja parem ajajärk,» sõnas ta.

Puhtad ruumid, lõunaks kolm söögikorda, valgest portselanist lauanõud, tihti saadavad linnaload, head ülemused – tema unistus oli täitunud.

Kuid õnne ei jätkunud kauaks. 1940. aasta 21. juunil tuli juunipööre. «Kella kuue paiku sõitis ukse alla veoauto, katusel raske kuulipilduja, nõuti relvade äraandmist, mida me ka tegime,» lausus ta. «Jäime maha, jäine tunne rinnus, et nüüd on saatuslikud ajad tulemas.»

Sõjaväehaigla pidi mõisast välja kolima. Sellest hoolimata lõpetas Selter koos 60 kaaslasega kursused ja pärast puhkust läks Narva väeossa.

Kuid sinna tuli üha rohkem venelasi sisse, kes sundisid Eesti sõjaväge Narvast lahkuma. «Rahvas nuttis, miks me läheme ära ja jätame neid kesk venelasi,» meenutas Selter.

Edasi viis tema tee Tapale ja sealt Väike–Maarja kanti Triigi mõisa. Siis tuli teade, et tuleb minna rindele. Selter jõudis veel jätta jalgratta ja sõdurikasti tuttava tütarlapse
Helga juurde, kellest mõni aasta hiljem sai tema abikaasa.

Sõduritele jagati relvad kätte ja algas rongisõit Venemaa poole. Maha läksid nad Dno jaamas. «Olime võõral maal, võõra rahva hulgas. Oi, kui kehv tunne oli!» lausus Selter.

8. juulil 1941 algas lahing. «Saksa luurelennuk tegi tiiru ümber järve ja üle kahurite,» meenutas ta. «Kell kümme algas ees laskmine, kõige enne süttisid küla õlgkatusega elamud.»

Selter ütles, et kaevikud olid tehtud majade vahele, seepärast oli seal viibida võimatu, sest kogu küla oli leekides. Vene sõjavägi kaotas lahingu, ohvitserid läksid sakslaste poolele üle.

Selter sõnas, et tema hakkas rindejoonest tahapoole minema. Järgmisel päeval tuli Saksa Punase Risti masin, mis korjas Selteri koos kahe eestlasega peale ja viis Lätti Ostrovo linna, mille sakslased olid peaaegu täielikult purustanud. «Ainult suur kinohoone oli katusega, see oli haavatuid ja põletushaavadega inimesi täis,» lausus ta.

Septembris 1941 tuli teade, et kõik sõidutatakse koju. «Mehed olid elevil, korrastasid riideid, muretsesid isegi Eesti lipu,» ütles Selter.

Poistel oli siiski väike kartus hinges, et äkki ikka ei jõua koju. «Rääkisime veel, et kui rong sõidab üle silla, läheme Saksamaale,» lausus ta.

Sõidu algul kõmiseski vagunirataste all sild: oli selge, et kodumaale kedagi ei viida, muidu poleks olnud vaja sõita üle jõe. «Meile valetati, et me ei hakkaks ära jooksma,» lisas ta.

Selter viidi Saksamaale sõjavangide laagrisse. «Hitler oli 100 000 meest mahutava laagri valmis ehitanud juba enne sõda,» lausus ta. «Laagris oli kõige rohkem prantslasi. Neile saadeti iga kuu veini ja küpsiseid, muud nad ei tahtnud.»

Selter meenutas, et ta pole elus nii head suppi saanud, kui prantslased vangilaagris porgandipealsetest tegid.

Selter sai sidumistuppa tööle. Ta sõnas, et kõige rohkem kardeti laagris nakkushaigusi. «Üks öösi toodi veoautos höövlilaastude sees laatsaretti kaks tähnilist soetõbe põdevat haiget,» ütles ta. «Mulle toodi kaks valget pulbrit ja kästi haigetele anda, et neist võimalikult kiiresti lahti saada.»

Selter kaalus isegi korra ise ühe pulbri sisse võtta, et saaks vaevast lahti. «Andsin pulbrid rahulikult sisse, nad jäid magama, magasid ööpäeva ja pikkamööda kadus hingamine ära,» meenutas ta. «Surnud läksid oma tavalist teed hommikul hobusemehe vankris mustadest laudadest kastis väravast välja.»

Vähehaaval saadeti vange koju. «Üks Läti parun oli nii kõva mees, et läks Hitleri juurde ja ütles, et tema tahab baltlased koju viia,» teadis ta öelda.

Üsna varsti jõudiski Selter koju Väätsa valda, kus sai rahulikult olla kuni 1943. aastani, mil tuli uus mobilisatsiooniteade.

Sõda ei lasknud abikaasadel koos olla

Selter otsustas, et rindele enam ei lähe, kuid teda tuldi otsima ja viidi lõpuks Tallinna keskvanglasse. «Seal algas alles nälg,» lausus ta.

Hommikusöögiks oli pang täis keeva vett ja suured soolased tursapead, lõunal anti supivett, milles ujus paar–kolm tangutera. «Meeste kehakaal langes kohinal,» sõnas ta.

Lõpuks lubati kõik mehed vangist välja, kui nad kinnitasid allkirjaga, et nad lähevad rindele. Selteri tee läks Poolasse, Eestisse Väike–Maarjasse jäi maha abikaasa Helga.

Abikaasad kohtusid alles 1944. aasta mais, kui Selter lasti kuuks koju puhkama. Kodus ootas teda kahe ja poole kuune tütar Eha, kelle ristsed olid veel pidamata. «Lahkumispäev oli meile väga raske, see jäi ka viimseks,» sõnas ta. Paari kuu pärast suri Helga kopsupõletikku. Abielus jõudsid nad olla natuke üle aasta, sellest koos elada neli kuud.

Selter läks rindele tagasi, kuid tuli samal aastal koju. Sakslased olid hakanud taganema. Eesti läks jälle venelaste kätte. «Siis algas see metsavennajant peale,» ütles ta. «Hoidsime tuttavate poistega punaarmeest eemale.»

17. novembril 1944 korraldati haarang. Selter ja tema tuttavad põgenesid rappa. «Käsutasin poisid kümnemeetriste vahedega ahelikku ja jäin ise viimaseks,» meenutas ta. «Ütlesin, et elusalt me kedagi venelaste kätte ei jäta.»

Kaaslane Oskar Ellmann jäi teistest maha rabas põgenedes. Talle lasti lõhkev kuul otse pähe. «Sõdurid olevat ta surnukeha viinud külla rahvale näha, et kes tunneb ära,» lausus ta.

Põgenejad otsustasid metsa elama jääda. Üks Kõue valla Aeli küla taluperenaine lubas neil võtta keldrist kapsaid, porgandeid, kartuleid. Selter sai onult sae, kirve ja perenaiselt paar labidat.

Punkriehitus kestis neli päeva. Kõigepealt kaevasid nad ligi meetrisügavuse augu ja vooderdasid selle kuuselattidega. «Koos minuga metsa tulnud Karl Ehand tegi meile ahju ja talu juurest leitud torust sai korstna,» sõnas ta.

Selter selgitas, et metsamaja oli kuue mehe kodu. Viis meest sai alati magada, üks pidi valves olema. «Öine valvur tegi süüa ja küttis, keetis kartuleid ja kapsaid,» lausus ta.

Valgust andsid väikesed papist nii–öelda kalmuküünlad, mille valgel nägi ka lugeda. Mehed käisid taluperenaisel abiks. Ükskord läksid isegi siga tapma, vajadusel tuli ka puskarit ajada.

Selter sõnas, et pärast uut aastat hakkas ta üha rohkem mõtlema väljaminekule, sest jäi haigeks. Viimaks läkski ta naisevenna ja tolle pere juurde Väike–Maarjasse elama.

Selterist sai aprillis 1945 Lüganuse maa–arstijaoskonna juhataja.

Kord Järvamaale koduküla sõites kohtus Selter Paides julgeoleku töötajaga, kes tahtis dokumente kontrollida, kuid Selter suutis tulema tulla.

Julgeolekutöötaja lubas hiljem uuesti pabereid kontrollida. 6. septembril 1945 võeti Selter kinni ja viidi vanglasse. «Ülekuulamised algasid öösiti ja kestsid viieni hommikul, kell kuus oli juba äratus,» meenutas ta. «Mingisuguse süü nad pidid ju leidma.»

13. veebruaril 1946 hüüti Selter kambrist välja ja loeti ette kohtuotsus: 10 pluss 5 aastat. «Allkiri ja oligi kõik, rohkem rääkida ja küsimusi esitada ei lubatud,» lausus ta.

Tütar võõristas isa

Selter saadeti Komisse Uhta linna. Laagris tegi ta kaheksa aastat tisleritööd. Töö ruumis andis palju jõudu juurde, kuigi sees oli ikkagi 10 – 20 kraadi külma. «Imestasin, et venelastele olid tundmatud lahtikäivad kapid. Ka kinoistmed olid neile suur ime,» ütles ta.

Söögi üle Selter ei kurtnud, seda tuli ainult valvata. «Moldaavlased olid toidulauavalves, ega venelasi saanud kusagil usaldada,» sõnas ta.

Vangid elasid suurtes mitme ruumi ja suure ahjuga barakkides.

Selter vabanes laagrist 24. detsembri 1954. «Laagri ülem soovis, et jääksin edasi tööle, kuid võtsin mõtlemisaega,» sõnas ta.

Selter võttis oma tööriistad ja tuli tagasi Eestisse. Läks oma naise kodukohta Väike–Maarjasse, kus oli ka nende tütar. «Tütar võõristas mind, ma polnud ju teda näinudki,» lausus ta.

Selter otsis Paides üles oma noorpõlvearmastuse Linda, kellest sai tema teine abikaasa. Koos ehitasid nad Paidesse maja, mis on kodu praegugi.

Kuni pensionini tegi Selter peamiselt tisleritööd. Vahepeal oli kuus aastat välifotograaf. Teise maailmasõja aegseid katsumusi Selter raskeks ei pidanud. «Praegu on mu elu kõige raskem,» sõnas ta. «Siberis läksin lihtsalt lauda ja sõin, magasin kahe lina vahel ja ahi oli köetud.»

    Tagasi üles