Veel viiekümnekolmeseltki mängib nukkudega

Heino Seljamaa ütleb, et nii, nagu on tema nööritõmbajaks oma nukkudele, on omakorda tema kujunemist määranud tema õpetajad. Foto: Andrus Eesmaa

Kellele Postikana, kellele Äpu, kellele lihtsalt Heinz – võõras pole teatrimees ning laulja Heino Seljamaa Eestis aga kellelegi.

Kui Heino Seljamaa kitarriga lavale astub, võib publik ühtäkki kuulda kõiksugu lugusid erinevatelt esinejatelt. Vaheldumisi enda lauludele kostuvad Gunnar Grapsi «Äärelinna bluus», Tom Jonesi karune hääl ning Tõnis Kõrvitsa maarjamaalik kantri – sule vaid silmad ja lähedki õnge. Seljamaa on parodist ning laulmiseks pole tal sageli sõnugi vaja, kõikvõimalikud helid lihtsalt voogavad tal suult.

Seejärel kougib ta kohvrist välja oma kaaslase, papagoi–sarnase lindnuku Concordia, keda vaid omanik tohib hellitlevalt Cocoks kutsuda ning sedagi koduseinte vahel. Ning laul ja mäng lähevad edasi. «Olen õnnelik inimene,» iseloomustab Seljamaa ennast «Olen saanud juba 25 aastat teha seda, mis mulle kõige rohkem meeldib – teatrit lastele.»

Ons kõik need poolsada aastat tõesti nii muretult möödunud?

Aegu on olnud igasuguseid, ka selliseid, mida meenutada ei taha. Ning nukkudegagi pole ma saanud kogu aeg mängida – peale nukuteatri ning niinimetatud kohvriteatri, mis on praegu mu leib ning kus ma taas nukkudega mängin, olen olnud lühemat aega ka Ugala ning Rakvere teatri palgal. Aga üldiselt olen elatud eluga rahul.

Alustame algusest: kas näitemäng oli juba koolipõlves veres?

Tookord töötasid Türi kultuurimajas sellised inimesed nagu Linda ja Nikolai Paal, Maiu Bruk. Näitemäng oli väga au sees. Lindal oli perspektiivitaju, ta tõmbas koolinoori kultuurimaja lavastustesse kaasa. Ainuüksi minu klassist käis näitemänguringis paar–kolm poissi.

Kuigi kõik, mida lavastati, meile, koolipoistele, tookord väga peale ei läinudki.

Miks?

Lindal olid kindlad eetilised põhimõtted ja hea maitse: lavastati ikka midagi sellist, kust oleks ka midagi õppida – Kitzbergi, Arbuzovit. Head dramaturgiat. Külajanti tehti ikka väga vähe. Aga või siis koolipoistele see alati sobib, mis on õpetlik.

Türilt on tuule tiibadesse saanud mitmed näitlejad. Kui teie vanust arvestada, siis samast ajast meenuvad Enn ja Mati Klooren, Andres Oks, Andres Tabun, Ene Rämmeld.

Kloorenid olid must üksjagu vanemad: kui mina lõpetasin esimese klassi, lõpetas Mati Türil keskkooli. Vanem oli ka Oks, kuigi vähem. Tabun jällegi minust noorem.

Kuid Klooreniga meenub mulle üks tähenduslik lugu. Esimene klass asus kooli raamatukogu vastas, viimases oli aga niinimetatud roheline nurk, kus kasvasid taimed, elasid kilpkonnad. Raamatukoguhoidjaks oli tookord Erna Kaasik, tuntud kultuuriinimene. Tema ütles mulle alati nimeks Mati, sest mul olid lokkis juuksed nagu Mati Kloorenil.

Tegelikult arvan tänini, et Erna nägi minus juba toona seda, mida enamik ei näe kunagi – saatuse raamatut.

Ikka küsitakse esimest rolli.

Minu esimene näitemäng Türi kultuurimajas oli Lutsu «Kevade». Oks mängis seal Tootsi, mina olin üks saksapoistest.

Millised lavarollid on enim publikut sidunud?

Vahest Postikana ja Äpu. Viimasega suutsin koguni eesti keelt rikastada: äpu on muutunud tarbesõnaks, iseloomustades pisut saamatuid inimesi.

Millega koolipõlves veel tegelesite?

Laulmisõpetajaks oli meil Johannes Luo, väga haritud ja inimlik mees, kuigi tema pedagoogivõimed polnud ehk kõige paremad. Tema püüdis vaimustava kangekaelsusega meile selgeks teha muusika põhialused ning pani mind poistekooris laulma.

Laulda meeldis mulle väga, olin vist 12– või 13aastane, kui käisime koos klassivend Evald Tammojaga jõe ääres lihtsalt kahehäälselt laulmas.

Ükskord juhtus seda kuulma Ants Pehk, kelle koduukseni meie puberteetlik «Buchenwaldi kellade» kahekeelne laul kostus. Ise mängis ta tookord kultuurimaja ansamblis saksofoni. Ta oli vaimustunud, et meievanused poisid lihtsalt oma rõõmuks laulavad ning kutsus proovi. Ning kui tuli pidu, lükatigi meid lavale – ülikonnad seljas, kusagilt välja otsitud kikilipsud ees.

Oli see vast debüüt! Pidu reklaamiti meie peale välja ning kui alustasime «Mu kõige kallim, minu süda kuulub sulle…» ei tahtnud aplaus lõppeda. Vägev oli, justkui kusagil Las Vegases! Muide, tookord sel lool veel eestikeelseid sõnu polnud, võõrkeelne hääldus sai mingi Melodija vinüüli pealt maha kirjutatud.

Sealt sain esmakordselt sellise imeliku maigu suhu, et see, mis ma teen, ei pruugi ainuüksi mulle meeldida, vaid sobib ka teistele.

Muusika jäi hinge?

Laulmistundides aina korratav jo–le–mi tundus mõttetu. Oli suur soov oma bänd teha, kuigi oskused ja võimalused olid kehvakesed. Tegimegi.

Ise valmistasime kitarrid, repertuaari hankisime makilintidelt ja raadiost, midagi proovisime ka mälu järgi mängida. Proovid toimusid meil koolisaalis, raadioruumis. Osa lugusid laulsime eesti keeles, aga palju oli ka inglise keelseid palasid. Eks see oli meil nii öelda mängu inglise keel, sest kirjutasime sõnad omale häälduse järgi lihtsalt üles.

Tookord inglise keeles laulda polnud eriti soovitatav, kas koolis kätt ette ei pandud?

Ei pandud, kuigi jagati tungivaid soovitusi säärase jamaga mitte tegeleda. Ikkagi oli see üks väga armas aeg.

Aga tead, juhtusin hiljuti vaatama üht filmi biitlitest, mis oli mul nägemata. See oli hämmastavalt tuttav ja sarnane atmosfäär, selline, mis valitses meiegi prooviruumis. Tookord oli tuhandeid ja tuhandeid poisse kogu maailmas, kes arenesid sama valemi järgi – kas pole hämmastav!

Olite arvestatav bänd?

Samal ajal, kui meie oma Hadesega arenesime ning ansambli kõlapilt kenamaks muutus, kadus Paidest bänd ära. Kuigi see aeg oli Paide jaoks ajutine, kandus mõneks ajaks tantsupidude keskus Türile. Seda enam, et peale meie oli Türil veel teinegi ansambel: Peeter Paal tegutses kultuurimaja juures Jukuga. Nendega oli meil paras rivaalitsemine.

Kas kõigi nende tegemiste kõrvalt aega koolis käia ka jäi?

Koolipoiss olin ma alla keskmise. Asi polnud ajas, olen alati suutnud end vaid suure vaevaga raamidesse sobitada. Nii kaua kui mäletan, olen ma alati hingetutest asjadest eemale hoidnud. Siit ka otsene seos sellega, mida tähtsaks pean: nukukunst on elustamise kunst.

Kooli lõppedes oli siht selge?

Astusime koos pinginaaber Märt Kaldojaga lavakasse (Eesti kunstiinstituudi lavakunstikateeder – toim), sisse saime mõlemad.

Aga juba esimesel kursusel visati teid välja.

See oli esimese kursuse lõpus ning sel asjal oli nii sisuline kui vormiline külg. Nimelt jäi mul paar arvestust tegemata, üks neist oli vene keel. Ma ei suutnud tookord mõista milleks mulle vene keel, kui läksin hoopis näitlejaks õppima. Kahjuks ei märganud ka keegi teine mulle öelda, et kui ma seda ära ei õpi, lõpeb see halvasti.

Kui ükskord mulle eksmatist teatati, läksin Voldemar Panso juurde – ta oli meie kursuse juhendaja. Eks ilmselt lootuses, et tal õnnestub asju mõjutada. Panso mõtles ja ütles: minge sõjaväkke! Ja tulge tagasi! See oli hea nõu.

Läksitegi.

Läksin ja palusin saata end sinna, kus ei teeniks ühtegi eestlast. Tänu sellele tegin sama vene keele arvestuse samale vanaprouale teisel katsel hindele viis. Siit tõdemus: igal asjal on oma aeg.

Aga enne sõjaväkke võtmist oli mul veel sootuks omapärane eluperiood: seitse kuud ma ei õppinud ega töötanud kusagil, tegime vaid bändi. Mängisin siis juba Jukus, vahepeal ka Paide restoranis.

See oli täielik vagabundi elu, bänd oli minu katekismus ja toidulaud ja öö– ning lõbumaja. Vaatamata peavalule, mis ma tookord oma vanematele valmistasin, nad ei hüljanud mind. Olen selle eest ääretult tänulik, et ikka on nad püüdnud mind mõista, mitte hukka mõista.

Oma endise kursusega te siiski ei jätkanud?

Eksamid tuli teha uuesti – olen vist ainuke Eesti näitleja, kes on kaks korda lavakasse astunud ning mõlemal korral edukalt sisse saanud.

Ning kuigi oleks teoreetiliselt võinud jätkata ka endise kursusega, ma seda ei teinud. Olin saanud Pansolt aastaga kätte teatriteooria põhialused, aga Panso ise oli selleks ajaks juba väsinud.

Eesti teatrisse oli saabunud uus hingamine – Jaan Tooming, Hermaküla, Normet, Raid. Valisin võimaluse töötada neli aastat sellise suurepärase inimese käe all nagu Kaarin Raid.

Nukuteater oli teie valik?

Tookord suunati tööle, nukuteater polnud mu unistus – ega mul polegi olnud suuri unistusi, mille nimel töötan ja elu sean. Ometi jäin sinna pea 20 aastaks – truudus tööasjades on mulle omane.

Aga muidu? Sellest, et teie pereelu on kirev olnud, on kollane ajakirjandus jõudnud aeg–ajalt pajatada.

Kõik mu kolm ametlikku abielu on olnud väga õnnelikud. Jumal tänatud. Praegugi – vaatan, kuidas mu laste silmad säravad ning mul on hea meel.

Ajakirjandusest on läbi lipsanud seegi, et omal ajal tegi alkohol teie elu keeruliseks?

See on see osa elust, mille kohta alul ütlesin, et kõike ei taha meenutadagi. Kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks. Olen käinud ära ikka täitsa põhjas, aga juba 12 aastat olen suutnud olla täiskarsklane.

Saab siit ka mingi moraali lehelugejale öelda?

Et mina pääsesin, on erand. Viin on salakaval ja võimas, ta valitseb oma ohvrit rahumeeli, sest keemia ei allu inimese tahtele. Veidi allub vaid käsi, mis tõstab pitsi suu juurde, kuid seegi mitte kauaks.

HEINO SELJAMAA

Sündis 21. aprillil 1952 Türil.

1970 lõpetas Türi keskkooli.

1978 lõpetas Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri draamanäitlejana.

Õppinud mõni aeg ka Tartu Ülikoolis psühholoogiat.

Abielus olnud kolmel korral, viis last.