Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mugavusel on aimatavad piirid, mida ületades võib olukorda nimetada kas laiskuseks või häbematuseks, arvab Signe Kalberg.
Nädalapäevad tagasi sattusin kokku vanamemmega, kes on vanaduspäevil saanud enda hooleks õunaaia, kus kasvab kolmveerandsada veel üsna hästi kandvat viljapuud.
Nii käib sügiseti ikka usin mahlategu, õunu viivad memme juurest talveks keldrisse ka lapsed ja lapselapsed. Aga ikkagi on neid liiga palju.
Tegi oma meelest ahvatleva pakkumise
Ega vanamemm kade ole, tema pakub lahkesti ubinaid ka teistele. Et tulge, korjake, tehke mahlaks või moosiks–kompotiks. Mõtles ta ka lastekodulaste peale, kel puudub koduaed. Helistas lastekodusse. Millisesse, seda ei tahtnud öelda. Ütles, et ei mäleta. Aga mina arvan, et mäletab väga hästi, kuid tal on raske seda kõike meenutada.
Tegi siis memmeke lastekodu juhtidele ahvatleva pakkumise tulla koos lastega tema õunaaeda, lasta neil korjata oma kätega talveõunad.
Teha sellest korjamisest tore väljasõit, õunakorjamistalgud, mida oleks veel hulk aega mõnus meenutada. Memm oleks olnud nõus andma ka õunamahla tegemiseks pressi ja aitama seda teha.
Nüüd võiks ju arvata, et sellisest pakkumisest ära öelda küll ei saanud. Tegelikult ju vastus eitav polnudki, kuid memmel soovitati ise õunad oma aiast kokku korjata, ilusti kastidesse laduda ja alles siis oleks lastekodu töötaja neile järele tulnud.
Võib–olla teen lastekodule liiga. Kes teab neid euronorme, mis ehk tõesti keelavad õpetajatel viia lapsed õunaaeda, näidata neile, kuidas õunad kasvavad, teha koos mahla.
Ehk ei tohi lapsed nii palju töötada, sest ega see õunte puu otsast raputamine olegi lihtne ja kokkukorjamine on ka üsna väsitav. Mahlategemisest rääkimata.
Lihtsam on osta poest nii õuna kui ka mahla. Poolas kasvanud õunu ja säilitusainetega mahlu, sest oma, eestimaine, tuleb liiga raske tööga lauale ja töö – see ju rikub konti. Ja siis me ikka imestame, miks lastekodulaps on harjunud vaid nõudma.
Vanemate hoolest ja armastusest ilmajäämist saab ka riik korvata rahaga.
Ja teha kõik selleks, et lastekodulaps ei näeks ega oma nahal tunneks, mida tähendab töö. Mida tähendab olla vana inimene, kel enam ei käi jõud üle pool sajandit vanadest puudest.
Õunad jäävad metsarahvale
Nüüd enam memm lastekodusse ei helista, sest tal on piinlik kuulata oma südamest tulnud pakkumisele eluvõõrast vastust. Pigem laseb õuntel maha kukkuda, küll talvel kitsed ja metssead oskavad maiusest rõõmu tunda.
Et mugavusel pole tõesti piire, selle näiteks tõi sama memm teisegi näite. Suurest mahlateost jäi liitreid üle, mille peale otsustas ta veidi töö ja vaeva tasuks raha teenida.
Kuulutas, et müüb õunamahla, küsis hinda vaid nii palju, et vaev oleks tasa, ja jäi ootama ostjaid.
Ja olekski ootama jäänud, sest ei viitsinud keegi sõita linnast välja maale, võtta kaasa nõud ja viia koju ehtsat mahla.