Kultuurilugu: Vanaema luuleand mõjutas lapselastki

Katke Rudolf Tõltsi ja Hilda Puusepa pulmapildist, istuvad (vasakult) Liisa Puusepp, Hilda Puusepp, Rudolf Tõlts ja Marie Haava. Foto: Erakogu

 «Sääl kaugel, mägede taga/ On haljendav kevade,/ Jõed jooksevad kiirel käigul/ Ja naeratab päikene.

Sääl kaugel, mägede taga/ On laulude kodumaa,/ Sääl kaugel helinaga/ Viis veeremas otsata.../

Nii on eelmise sajandi algul end luulevormis välja elanud – ei, mitte Anna Haava, Marie Heiberg ega Marie Under, hoopis Marie Haava. Nende eakaaslane siiski, luuletaja, kelle taastulek eesti kirjanduslukku algas 50 aastat pärast surma.

Luule pälvis tähelepanu

Nüüdseks on ilmunud kaks luulekogu: «Näen kaugelt kaunist vabadusemaad...» 1998 ja «Kasteheinad» 2005 – välja andnud Monika–Aino Jõesaar, Järvamaa muuseumi peavarahoidja ja Marie Haava lapselaps; toimetanud Ülo–Alo Võsar, luuletaja ja kirjanduse uurija Viljandist.

Mõlemal on kokkupuudetest Marie Haavaga meenutada oma lugu, mida nad jagasid eelmisel laupäeval Vaivara raamatukogus luuletaja kodukandi rahvaga.

Marie Haava elukäigust ja loomeajast on teada järgmist.

Sündis 25. juulil 1881 Virumaal Vaivara kihelkonnas Suure–Soldina külas taluniku tütrena.

Õppis Soldina valla– ja hiljem kihelkonnakoolis ning Tallinna diakonissi instituudis.

Täiendas end hiljem iseõppimise teel, temast kujunes väljapaistev haritlane omas ajas, kes oskas emakeele kõrval ka saksa, prantsuse, inglise, vene ja ladina keelt.

Saatis ajalehtedele, ajakirjadele ja teistele väljaannetele luulet, proosat, kirjandustõlkeid, kuigi elas tollastest kirjanduskeskustest kaugel.

Tema luulet on ilmunud Elly Veltmanni «Eesti Naisluuletajate Albumis» 1897, Gustav Suitsu ja Karl Eduard Söödi «Eesti luules» 1910, Auguste Kaarna «Eesti luuleilmas» 1913.

Peale antoloogiate on Marie Haava loomingut avaldanud Eesti Postimees 1899 – 1914, eriti selle lisa Sädemed 1906 – 1914, naisajakirjanike kirjakogu «Kodusel koldel», ajakirjad Linda 1901 – 1905, Ristirahva Pühapäevaleht 1902, Elu 1906 – 1908, Meie Matsi lihavõttealbum 1915.

Palju on ilmunud proosapalu ja värsse trükistes «Narva narrid» 1903, «Narva näkid» 1901 – 1903.

Marie Haava on üks esimesi prantsuse kirjanduse tutvustajaid eestlastele: Dunkeli ajalooline romaan «Maailma lõpp» ilmus 1906 ajakirjas Kaja ja ajalehes Eestlane.

Viimased tema eluajal trükitud luuletused leiab aastast 1923 Eesti Kirikust.

Marie Haava abiellus 1907.aastal talunik Gustav Tõltsiga ja asus elama samas vallas Samokrassi (hiljem Arumäe) külas. 1909 sündis ainuke poeg Rudolf.

Oli aastatel 1945 – 1947 Arumäe kooli juhataja. Suri 10. mail 1947 Arumäe külas.

Monika–Aino Jõesaar (neiupõlves Tõlts) tunnistas, et teab oma vanaemast vähe. «Kui vanaema suri, olin kaheksa ja poolene,» lausus ta. «Aastad 1939 kuni 1947 olid teadagi, neist on mul meeles hoopis muud rohkem kui tema.»

Jõesaarele on teada, et tema ema Hilda kolis lastega isatallu Arumäele pärast seda, kui isa Rudolf, kes teenis Narva I jalaväerügemendis, 1941 Punaarmeesse mobiliseeriti. «Alles aasta pärast vanaema surma tuli teade, et isa suri 1942 tööpataljonis,» sõnas ta.

Narvast kolis nende juurde ka vanaema. «Sõjaajaks jäime kõik isatallu, isaema Marie, ema Hilda, mina ja mu kuus aastat vanem õde Helvi,» täpsustas Jõesaar.

Keeleoskus päästis hädast

Et Tõltsidel oli korralikult remonditud maja, pandi sinna elama saksa ohvitserid. «Need olid mingid majandusmehed, käitusid korralikult, sest nii vanaema kui ka ema rääkisid hästi saksa keelt,» meenutas Kokkupuuteid vanaema Mariega on Jõesaarel sellest ajast meenutada üksikuid. «Palju ma teda nägingi, ta töötas tõlgina, et tal olid keeled suus, oli iga valitsuse ajal tõlk, muretses, et meil oleks midagi süüa,» põhjendas ta.

Otsesed mälestused vanaema Mariest on Jõesaarel seotud õhtuste muinasjutuvestmiste ja ettelugemistega, mida nad õe Helviga temalt järjekindlalt norisid. «Ta rääkis elavalt, mängis häälega nagu teatris,» lausus ta. «Kui juba lugesin, selgus suureks pettumuseks, et raamatud olid saksa–, inglis– ja prantsuskeelsed, nii et vanaema tõlkis meile otse.»

Oma lugemuse kohta ütles Jõesaar, et tal on tunne, nagu oleks ta alati lugeda osanud. «Liikusin omaette maailmas, muudkui lugesin ja elasin üle raamatu sündmusi,» lausus ta.

Veel mäletab Jõesaar, et on ka alati riimis rääkida mõistnud. «Nõnda tegi vanaemagi, seepärast arvasin, et nii oskavad kõik ja see polegi mingi eriline anne,» sõnas ta.

Kuigi hiljem oli kodus vanaema Mariest vähe juttu, sest emal oli peatselt uus pere, kuulis Monika–Aino talt siiski, et Eesti Kirjameeste Selts pani vanaema hauale tähise. «Millegipärast see ei tekitanud mulle kooliajal küsimusi,» meenutas ta. «Olin küll kuulnud, et vanaema oli luuletanud, kuid ma ei teadnud, et teda oli nii palju avaldatud.»

Kooliajal oli Jõesaarel tegemist niigi. «Näitlesin Narva kultuurihoones, kirjutasin luuletusi, kui oli tarvis, näiteks kuuendas klassis Stalini surma puhuks,» seletas ta. «Mulle ei meeldinud joonestada, kirjutasin siis poistele kirjandeid, vahel kolm tükki ühel teemal, vastutasuks tegid nad mulle joonestustöid.»

Kui aastaid hiljem, täiskasvanuna sattus Monika Jõesaare kätte vanaema sõbratarilt Charlotte Johanneselt (Puhkovo küla algkooli juhataja) tema viimane, 1946 kirjutatud luuletus, nn luigelaul, jäi teema kummitama, nagu ta väljendus.

Kahjuks polnud perekonnal säilinud vanaema kirju ja käsikirju, vaid paar perepilti – kõik võttis sõda. «Olin abielus bibliofiili ja ajaloolase Eedo Jõesaarega, tema leidiski Tartu kirjandusmuuseumist, et peale üksikute Tõltsi nime all avaldatud luuletuste on vanaema looming neiupõlvenime all Marie Haava,» selgitas ta.

Luulekogu jäi ilmumata

Justkui leevendades kurbust, et oli kaua aega millestki elulooliselt tähtsast ilma jäänud, korjas Monika Jõesaar 1998. aastal Marie Haava luuletused kokku ja ilmutas esimese luulekogu «Näen kaugelt kaunist vabadusemaad…».

Tollal jäi veel selgusetuks, mis põhjustel Marie Haava loometee katkes ja miks polnud tal eluajal ühtegi luulekogu ilmunud.

Selgus tuli aastal 2002, kui Jõesaar leidis Tartu kirjandusmuuseumist Karl August Hindrey arhiivist Marie Haava isiklikke kirju, luuletusi ja esikkogu «Kasteheinad» käsikirja.

Teatavasti oli Hindrey Postimehe ajakirjanik ja selle lisa Sädemed toimetaja, aga Marie Haava Postimehe agar kaastööline, kelle pilt ja lühitutvustus ilmus Postimehe juubelialbumis 1909.

Teinud siin–seal märkusi – kindel mõõt oleks järgmine; lõpp nõrk; ei ütle palju; kunstlik reflekteerimine; riimi pärast?; õige külmalt üteldud –, jättis Hindrey siiski käsikirja lõpuni üle vaatamata ja trükki andmata.

Nüüd on Monika–Aino Jõesaar sellegi luulekogu trükki aidanud, sealtsamast pärineb luuletus «Sääl kaugel».

«Kui vanaemast loen, leian, et geenid on tähtsad asjad,» ütles Jõesaar. Ta pidas silmas, et kirjandushuviline oli koolipõlves olnud tema isa Rudolfki, oma rõõme ja muresid kirja panna meeldib nii temale kui ka tema pojale Georgile ja selle tütrele Tuulile.

Või seda, et tunneb vajadust headuse järele, mida mäletab vanaemast rohkem kui tema nägu ja mida õpetasid lapseeas loetud raamatud, kus headus alati võitis. «Minust pole saanud luuletajat, aga proosat veel kirjutan,» lubas ta. «Mul on trotsi sees nagu vanema luuletusteski!»

Vanaema loomingu ja elu uurimise, nagu ka kolme kodukoha kultuuriloo raamatu toimetamise on Jõesaar usaldanud kirjandusloolasele Ülo–Alo Võsarile. «Minust on saanud Marie Haava uurija iseenesest, kuigi ta nimi polnud mulle tundmatu,» tunnistas Võsar. «Juba minu kirjandushuviline vanaema teadis, et Anna Haava kõrval on üks Haava veel.»

Marie Haava luuletused leidis Võsar esimest korda Tartu ülikoolis õppides, kui sattus lugema «Eesti Naisluuletajate Albumit».

Ilmuda 16aastaselt «Eesti Naisluuletajate Albumis» samaväärselt viie luuletusega Anna Haava kõrval, tähendab kirjutanud ja tähelepanu äratanud pidi see imelaps olema varemgi. Eriti hinnatavaks peab Võsar Gustav Suitsu ja Karl Eduard Söödi tähelepanu ja sattumist Eesti kõige mahukamasse antoloogiasse. «Haava kuulub kuulsate Mariede aega: Heiberg, Under,» lausus ta. «Argisest keskkonnast pärit, külakoolid läbi teinud, unistanud luuletajateest ja see oli alanud.»

Ometi Haava elu ja looming hääbusid, ilmumata jäi esikkogu. «Loomingu uurimine hakkab juba ilmet võtma, aga elulugu ja haridustee tahab täpsustamist,» sõnas Võsar.

Nagu ka armulugu Hindreyga, millele vihjab isiklik kirjavahetus, ja asjaolu, miks sai Haavast sügavalt usklik inimene. «Armastus armastuseks, aga see oli Hindrey poolt ülim ülbus jätta käsikiri tagasi saatmata,» arutles Võsar. «Kolleegi loomingusse oleks pidanud ikka austusega suhtuma.»

Tuleval aastal möödub 125 aastat Marie Haava sünnist. «Järgnema peaks elulooraamat koos veel avaldamata luuletustega,» lausus Võsar. «Klassikuks Marie Haaval enam saada ei õnnestu, aga väärika koha teiste luuletajate kõrval küll.»