Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/20/2381497t1had8b.jpg)
Kobraste pahateod pole kellelegi uudis ja nende küttimise vajalikkus ei tekita kahtlusi, kuid mitte kõik jahimehed ei malda koprajahti ette võtta, sest see kaval loom on üks raskemaid saake.
Kui Paide jahimees Kalle Grünthal mind koprajahile kutsus, mõtlesin naiivselt, mis see siis ära ei ole. Lähed metsa, passid natuke ja kobras ongi käes.
Ent juba ettevalmistavast loengust, mis peab jahile minnes seljas olema ja kuidas tuleb metsas käia, taipasin, et tegemist on palju keerulisema ettevõtmisega.
Metsas tuleb liikuda hiirvaikselt
Grünthal õpetas, et kopraid passima minnes tuleb selga panna metsaga kokku sobivad rõivad, mis mitte mingil juhul ei tohi sahiseda. «Ja mingeid erilisi lõhnu ei tohi ka küljes olla,» manitses ta.
Mõistagi tuleb jalga tõmmata kummikud, sest kevad on märg aeg ja kopra üleujutatud alal on pinnas eriti vesine.
Teekond varitsuspaika peab olema võimalikult vaikne. «Hoolega tuleb vaadata, kuhu astud ja kuidas teele jääva oksa käest lased,» õpetas ta. «Tähtis pole liikumise kiirus, vaid see, kui vaikselt suudad seda teha.»
Raskus tuleb kanda tundega kannalt varbale ja jalalt jalale. Kui on kuulda, et kuskilt võib mõni krõpsatus tulla, on targem kohe jalg tagasi tõmmata ja uut astumiskohta otsida.
Kui metsa minna mitmekesi, on Grünthali meelest targem hoida pikivahet ja liikuda kordamööda. Kaks inimest korraga tekitavad suurema lärmi kui ükshaaval liikujad.
Sõna «lärm» pole liialdus, sest isegi enda meelest ülivaikselt hiilides kostab inimese liikumine üliterava kuulmisega kobrastele suure mürana.
Grünthal ütles, et on olemas erilised kõrvaklapid, mis võimendavad metsahelid selliseks, nagu kobras neid kuuleb. Neid klappe kasutades mõistab inimene hästi, millist müra ta tegelikult metsas teeb.
Et kobras on tark ja kaval, ei tule ta sellist müra kuuldes harjumuspärastesse tööpaikadesse ja jaht on juba ette nurjunud. Seetõttu tuleb varitsuspaika minna tund või paar varem, et kobras jõuaks kuuldud müra ära unustada.
Jahikoht osutus menukaks
Esimesel jahiõhtul alustasime metsaminekut pärast kella seitset. Kuigi püüdsin Grünthali nõuandeid järgida, oli mu jope ikkagi liiga kahisev ja ta andis mulle selga roheliselaigulisest riidest jaki, mis summutas sahina.
Jahikoht oli Mäo külas. Sõitsime külast läbi metsale võimalikult lähedale. Grünthal selgitas, et on seda metsa ja kobraste tööd jälginud eelmise aasta sügisest. «Sealsed koprad on erilised spetsialistid,» selgitas ta. «Neid on raske tabada, kuid kahju teevad nad kambakesi palju. See on probleemne piirkond.»
Eelmisel õhtul käis Grünthal luurel ja nägi, et kopraid häirib lõhutud tamm. «Üks kobras tuli kella kaheksa ajal asja uurima,» märkis ta. «Kindlasti tuleb ta samasse kohta tagasi, sest ülesvoolu olevad pesakäigud on tammi lõhkumise tõttu ohtlikult kuivale jäänud.»
Grünthal tunnistas, et ka eelmisel õhtul oli tal püss kaasas, kuid parajal hetkel jäi sihikule täpselt üks oks ette. Oma kohta muutes sai kobras aru, et pole üksi, ja kadus kus see ja teine.
Samasse kohta suundusimegi. Kaasa võtsime peale püssi, binokli ja taskulambi veel pika varrega kaheharulise konksu. Grünthal selgitas, et selle abil saab kopra veest välja tõmmata. Kui kobrast vees lasta, vajub ta põhja, kust ei saa teda muidu kätte.
Üllatuseks leidsime varitsuskohas eest jahimehe, kes samuti kobrast ootas. Ta ütles, et teisel pool kraavi on koha sisse võtnud veel kaks meest.
Esialgu suundusime tahapoole, kuid Grünthal viis mu lõhutud tammi juurde tagasi, sest arvas, et seal on võimalus kobrast kohata ikkagi kõige suurem.
Kährikud luusisid metsa all
Grünthal pani mind võõra jahimehe kõrvale istuma ja suundus allavoolu teist jahikohta otsima.
Võõraks jahimeheks osutus paidelane Raimo Allorg, kes oli oma jahikaaslastega selles kohas kobrast passimas esimest korda.
Ajaviiteks rääkis ta, et lõhkusid talvel seal lähedal viis–kuus tammi ja sellise hullu üleujutustöö kohta peaks ümbruses elama paar–kolm pesakonda.
Et koprad on perehoidjad, on pesakonnad suured. Pojad aetakse pesast välja alles paari aasta vanuselt, kui nad on vanemate meelest võimelised hakkama saama.
Et pesakonnad on suured, sellest andsid tunnistust metsa all tehtud langetustöö ja üleujutuse jäljed.
Eelmisel nädalal oli üks Alloru jahikaaslane seal kobrast juba lasknud. Küllap tegi seik loomad ettevaatlikumaks.
Halb oli seegi, et ühel päeval juhtus samasse kohta nii palju jahilisi. Pidev ragin metsas oli kobrastele kindlasti ohumärk.
Nii juhtuski, et tunni möödudes pimenes kiiresti, kuid kobrastest polnud vähimatki märki. Nägime vaid kärestikust alla voolavat jäälahmakat, millest tekkinud lainetus ajas korraks meeled ärevile.
Pimeduse saabudes müksas Allorg mind ja juhtis tähelepanu teisele poole kraavi. Olin just jõudnud mõelda, et metsa all on juba nii hämar ja minu asjatundmatu silm küll midagi ei seleta, kuid silmasin näidatud kohas metsa all luusimas kaht kährikkoera.
Sellega oli õhtu juba minule korda läinud, sest vähemalt midagi olin näinud. Koprad ei tulnudki.
Kopra nõre peibutab looma välja
Järgmisel õhtul suundusime Grünthaliga samasse jahipaika, kuid tunnikese varem, et saaksime parema koha sisse võtta. Seekord oli tal kaasas teise kopra nõre, mida ta pani peibutuseks tammi lähedale.
Grünthal selgitas, et nõrega märgistavad koprad oma piirkonda. Kui võõras lõhn on kellegi maa–alal, ärritab see kobrast ja ta tuleb asja uurima.
Olime hiirvaikselt. Kuulasime linnulaulu ja kevadist veevulinat, kuid tunni möödudes kuulsime mõlemad selja tagant heli, mis loodusse ei sobinud.
See oli ragin. Teisel pool kallast kõndis jälle üks jahimees, kes esialgu ei märganudki meid.
Grünthal üritas talle vaikselt meie kohalolust teada anda, kuid mehe tähelepanu äratas alles väike vile. Mees hõikas üle kraavi, mida seal passime, ja kuuldes, et peale meie pole varitsemas kedagi, suundus ülesvoolu.
Grünthal manitses, et ärgu ta mööda kraavikallast mingu, vaid metsa alt kaarega, sest kaldaalune on kopra käike täis ja nende kohal kõndimine hirmutaks looma ära. Paraku oli mees pärast väikest haaki metsa kraavi kaldal tagasi.
Jahimehe lahkudes tunnistas Grünthal, et sellega kahanes tõenäosus kobrast sel õhtul kätte saada 20protsendiliseks.
Uued helid metsa all lükkasid looma väljatuleku jälle tunni või paar edasi. Ent siis on laskmiseks juba liiga pime.
Pool tundi hiljem kostis kaugelt pauk. Grünthal kinnitas, et see oli püssilask, kuid meist möödunud jahimees seda teha ei saanud, sest lask tuli teisest suunast.
Pole kahtlustki, et lasku kuulsid ka koprad, nii oli selge, et ka sel õhtul tuleb saagita koju minna.
Rohkem polnud mul kahjuks aega Grünthaliga kopraid varitsema minna, kuid pilt oli selge. Koprajaht on keeruline ja aeganõudev.
Koprad on tõepoolest targad ja ettevaatlikud ning nende hulka vähendada on jahimeestele tõeline proovikivi. Neid jahimehi, kes viitsiksid katsetada, pole palju.
Küttima ajab jahikirg
Grünthal tunnistas, et ei jahi kopraid liha ega kasuka pärast, vaid jahikirest. «See on eriti hea tunne, kui suudad metslooma üle kavaldada,» lisas ta.
Kopra liha on küll söödav, kuid nõuab marinaadis töötlemist. Nahk on tihe ja kaunis, aga siiski mitte nii hinnaline, et selle nimel tasuks õhtust õhtusse varitseda.
Kõige hinnalisemaks peab Grünthal kopra nõret. See ülivängelt haisev ollus on tohutult hinnatud ravim ja üks peapõhjusi, miks koprad kunagi Eestis täiesti nulli kütiti.
Viis õhtut hiljem helistas Grünthal, et tegi paugu ära ja tema kõrval on üks kuuli läbi hinge heitnud kobras. Seda siiski mitte meie kahe õhtu varitsuspaigas Mäos, vaid Paide külje all asuvast Kirila külast edasi sõites.
Küla rahvas kurtnud, et koprad on metsas kurja tööd teinud ja kraavidele tammid ehitanud ning keegi võiks nende isetegevust piirata. «Läksin päeval asja uurima ja leidsin koha, kus nad armastavad söömas käia,» selgitas Grünthal. «Õhtul tegin jõe äärde tiiru ja kõndisin eeldatava jahipaiga poole tagasi, kui kuulsin, et metsa all käib krõbin.»
Kobras oligi harjumuspärasesse kohta sööma tulnud. Grünthal hiilis talle nii lähedale kui võimalik, sihtis ja tegi paugu. Kobras jäi seekord kaotajaks.
Grünthal ütles, et lasi ligi 25 meetri pealt ja tabas kobrast kaela taha. «Lootsin, et lasen tal kaelast läbi ja pea jääb terveks, kuid paraku oli laskenurk vale ja kopral pea viltu, mistõttu purustas kuul osa kolbast,» selgitas ta. «Vähemalt piinlema ta ei pidanud, surm oli silmapilkne.»
Seejärel tassis Grünthal surnud kopra auto juurde, kus me fotograaf Andrus Eesmaaga lõpuks oma silmaga kopra ära nägime.
Tegelikult kujutasin ette, et koprad on väiksemad, aga see oli küll igavene jõmakas: kere ligi meetripikkune ja saba nagu aerulaba veel ligi kolmkümmend sentimeetrit lisaks.
Tegime pilte jahimehest ja tema saagist. Grünthalit ootas ees mitu tundi tööd, et kopral nahk maha võtta, nõre välja lasta ja liha jahtuma panna. «Mõistagi tuleb koprale peied teha,» lausus ta. «Kadunukese austuseks pitsike võtta ja tal rahus teise ilma minna lasta.»