Norra ilusam aeg jääb aastakümnete taha

Marika Rajamäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kauaaegne algklassiõpetaja Helgi Laimets mäletab, et sellal kui tema Rõhu koolis  õppis ja seal õpetas, oli mõisa ümbrus  alati korras ja maja ees ilus lipuväljak.
Kauaaegne algklassiõpetaja Helgi Laimets mäletab, et sellal kui tema Rõhu koolis õppis ja seal õpetas, oli mõisa ümbrus alati korras ja maja ees ilus lipuväljak. Foto: Andrus Eesmaa

Koeru valda Norra allikate juurde matkajal ei jää märkamata üle allikajärve paistva Norra mõisa punane katus ja kahjuks tühjalt haigutavad ukse– ja aknaavad. Kompleks on praegu 10,5 miljoniga müügis.

Norra mõisahoonet, nn Kalterborni mõisat võib pidada prantsuse klassitsistliku barokkstiili näiteks, ehitanud 1792 Tartu ehitusmeister, Tartu Ülikooli hoonete hilisem ehitusjuht J. A. Kranhals.

Nime andsid omanikud

Praeguses asukohas oli olnud mõis juba Liivi sõja päevil. Nüüdse nime sai ta omanike Knorringite järgi.

Hoone siseruume kaunistasid suurepärased kaminatega ahjud ja ainulaadsed seinamaalingud antiikfiguuridega, mitmesugused ornamendid.

Peahoone koos kauni allikajärve ning ulatusliku kanalite ja lüüside süsteemiga oli tollal üks esinduslikemaid Baltikumis.

Mõisahoone ehitusega on seotud pärimusi ja legende. Kindralleitnant Nikolai von Knorring kui Poola vallutaja sai Poolast maad ühes sõjavangidega.

Norrasse tõi ta umbes 3000 vangi, kes põletasid telliseid, murdsid paasi ja ehitasid mõisahoonet.

Kõik allikad kaevati tiikideks ja muld kärutati ära. Et vangide elu oli raske ja suremus suur, ehitus venis.

Üks tiikidest oli kaevatud hoone idaotsa otse vastu alusmüüri. Kui üks mõisa lastest mänguhoos oli aknast välja kukkunud ja tiiki uppunud, veetud see mulda täis.

Raudkiviplokkidest alusmüüriks valiti ühetoonilised kivid, mida veetud kohale Soomest. (Tiiu Saarist, Evald Tõnisson. Paide rajooni ajaloo– ja kultuurimälestised, Tallinn 1986).

Norra mõisa viimane omanik oli 1917. aastast Bernhard Maydell, kes elas 1922. aastani seal, hiljem Udeval. Ta oli Eesti Vabariigilt rentinud 200 ha maad, mida ta majandas. Kuni 1939. aasta väljarändamiseni oli maa tema pärijate käes rendil.

Parun Maydelli suureks teeneks loetakse Eesti punast tõugu piimakarja edendamist Udeval. 1940 loodi Udeva riigimõis, Maydelli piimakari tegi Udeva sohvoosi ja tema lüpsjad kuulsaks üle Nõukogude Liidu.

1970. aastani töötas Norra mõisahoones Rõhu algkool.

Udeval sündinud ja kasvanud koerulane Helgi Laimets (70) on just õige inimene pajatama Norra mõisa aegu, kui Maydellid seal viimast otsa elasid, tema ema õde Hilda käis sakste pesu pesemas ja kui nood Udeval elasid, oli seal teenija.

Kuidas kees elu mõisahoones paarkümmend aastat pärast mõisnikku, teab Laimets hästi seetõttu, et on Rõhu algkoolis õppinud ja aastaid hiljem kuni sulgemiseni seda juhatanud.

«Ilus kollane mõis oli,» lausus ta. «Väljastpoolt on praegu nii nagu vanasti, tehtud on hästi, aga vähe veel.»

Fuajees oli olnud mustriline kiviparkett, kahhelkividest kaminahi, kõigis tubades võlvitud laed. Üldse mäletab Laimets kooliajast paljudes tubades ilusaid kaminaid ja ahjusid ning mitmesugusel viisil maalitud seinu.

Parun Maydellil olnud suur pere, kolmteist last, kes elasid vasakus tiivas alltubades. Paremale jäi moosisahver ja köök suure leivaahjuga ning nõudepesuruum. «Tädi mäletas, et all oli puidust sein ja selle sees tõstuk, mis viis toidu üles söögituppa,» selgitas Laimets. «Ahju taga oli virtina tuba.»

Ülakorrusele viis lai puutrepp, tubadel olid kahe poolega uksed, kui need lahti tehti, paistis teise otsa välja, nagu mõisas ikka.

Parun Maydell olnud tubli põllumees, müünud ümberkaudu talupidajatele oma lehmade järglasi. «Ta teadis peast kõigi vasikate elulugu: kelle järglane, kellelt mis omadused pärinud, ja alati kuulas ka ostjate arvamust,» seletas Laimets.

Udeval oli tootmine, Norras ainult üks lehm, et lastel oleks värske piim võtta, ja 12 hobust.

Vabandust jagus paljudele

Lapsedki käinud külalastega läbi. «Olid küll parunid, aga kasvasid rahvaga kokku,» sõnas Laimets.

Kui Hitler sakslased 1939 koju kutsus, olnud Maydellid pahasedki, et pidid Eestist ära minema. «Müüsid varanduse maha, isagi ostis voodi, laua ja vahva tooli, mida hiljem näitemängudes kasutati,» sõnas Laimets.

Rõhu algkool kolis külast Norrasse 1924. aastal. «Kool asus paremas tiivas, ülakorrusel oli suur kahe ahjuga klassituba, suur saal ja väike saal, kantselei, eluruumid,» selgitas Laimets.

Esialgu oli kool kuue–, pärast sõda aasta–kaks ka seitsmeklassiline, 1950ndast jäi neli klassi. «Klassitoast paistis ilus vaade allikatele, lehtlatega saartele ja kanalitele, kuhu poisid võtsid mõnikord ka tüdrukuid sõitma ja näitasid sügavaid selge veega hauakohti,» mäletas Laimets. «Tagasiteel paistis imeilus mõis kätte.»

Rõhu kooli õpetajaks tuli Helgi Laimets 1958. aastal, 1965. aastast tegutses seal juhataja ja õpetajana üksi. «Kui mina esimesse klassi tulin, oli õpilasi vahest sadakond, sest rahvast oli ümberkaudu palju, kõik metsaääred olid talusid täis,» lausus ta. «Hiljem jäi neid kordi vähemaks, nii paarkümmend.»

Laimets mäletab, et kui ta tuli ennast tutvustama ja kantseleisse astus, jäi ta seisma kui soolasammas. «Tollane juhataja Helmi Riipulk oli teinud remonti ning lasknud kõik seinamaalingud tumerohelise ja paneelid tumesinise õlivärviga üle võõbata ja kahhelahje välja lõhkuda,» selgitas ta.

Laimets sõnas, et hoone vasak ots oli tühi ja hakkas ajapikku lagunema. «Aknad küll parandati ära, aga katus sadas läbi ja hakkas varisema,» selgitas ta. «Kui 1968. aasta torm plekid lahti kiskus, teatas tollane rajooni haridusosakonna juhataja Helmut Saarmann: meil seda raha ei ole, kool kinni!»

1970. aasta 28. augusti üleandmise aktis on põhivahendina kirjas koolimaja ja kuur ning inventarina suur emailpada, vahtkustuti, tuletõrjekapp ja dolomiitplaat. «Mis liikus ja sai lahti võtta, viidi ära Koeru või Udevale,» lisas Laimets.

Hiljem on Norra mõisasse olnud kavas teha Kirovi–nimelise kalurikolhoosi kalakasvatuskeskust, Kreutzwaldi–nimelise raamatukogu tagavarafondide asupaika, Paide rajooni põllumeeste puhkebaasi, Endla riikliku looduskaitseala keskust, loodusravikeskust ja kes teab, mida veel, kirjutab Koeru Kaja.

Kuni 1996. aasta kevadel ostis loodusharidusega Urmas Roht Norra mõisa – «kaks korrust kivimüüre keset karulaant», nagu ta 9. märtsi 1996 Järva Teatajas Margit Kilumetsale ütles –, et perele sinna kodu ehitada.

Norra paelus teda eelkõige avaruse ja vabadusega. Juba sügisel pidid allikajärves elama forellid, endale oli ta mõelnud, et elab sees 2000. aastal. «Mul oli lihtsalt kahju, et nii fantastiline koht laguneb silmanähtavalt iga kuuga ja keegi midagi ette ei võta,» lausus ta siis. «Mul on nii palju jõudu küll, et Norrat päästa.»

Ehitus jäi pooleli

Urmas Roht on ehitanud üles seinad ja laed, krohvinud hoonet seest ja väljast, paigaldanud uue katuse, kaevanud maasse kolm ja pool kilomeetrit maaküttetorustikku.

Eelmisest kevadest on Norra mõis müügis. Kuldsest Börsist leiab Arco Vara kuulutuse: Norra mõis, kaks korrust, kogupind 1000 m², krunt 27,5 ha, hind 10 500 000 krooni.

Küsimusele, miks ta Norras tegutsemast loobus, toob Urmas Roht põhjenduseks arusaamatused Koeru vallaga põllumaa asjus.

Nimelt pakkus vald talle aastal 1997 või 1998, ta täpselt enam ei mäleta, mõisa läheduses ligi 50 ha põllumaad kasutada.

Tulevikku silmas pidades oli Roht nõus, sest mis on mõis ilma maata, millestki tuleb ju mõisat ka majandada ja elada. Kasvatas ühel aastal rukist, kuid vilja väga keegi ei tahtnud.

Siis istutas Roht sinna kuuski lootuses, et saab maa kunagi endale. 2001. või 2002. aastal teist korda, kokku umbes kolm hektarit. Praegu on vanemad puud ligi kaks meetrit ja nooremad 50 – 60 cm pikad.

2003. aastaks andis vald Rohule maa ajutise kasutuse õiguse. Samal aastal kuulutas vald sellele 50 ha välja konkursi ajutise põllumajandusliku kasutuse lepingu sõlmimiseks, millest võisid osa võtta vaid põllumehed, Roht jäi nende ringist välja.

Vallavolikogu otsustaski anda maa rendi õiguse teisele inimesele, Roht vaidlustas otsuse kohtus. Et otsus polnud kohtu tõttu veel jõustunud, sai Roht enda väitel vallavanemalt 2004. aasta kevadel loa seda 50 ha kasutada.

Samal aastal taotles Roht PRIAlt toetust, kuid vallavolikogu otsuse järgse inimese sekkudes jäi kõigest ilma. «Miks peaksin tahtma ehitada edasi mõisat, kui olen sinna uputanud palju raha, kuid vald ei arvanud mind isegi selle vääriliseks, et seda põllumaad, mille eest olen 2004. aastani (kaasa arvatud) maamaksu maksnud, ära osta ei saa?» küsis ta.

Roht sõnas, et on äärmiselt pettunud ja südant kõvaks tehes peatanud kõik sammud Norra mõisaga, enne kui ei ole lahenenud Norra maade küsimus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles