Kolu mõis läheb pakrotivarana müüki

Kolm aastat kestnud segased ajad Türi vallas asuva Kolu mõisa ümber lõppesid üleeile uudisega, et Concordia ülikooli endised, riisumises süüdistatavad juhid hüvitavad kahju, andes oma kinnistud pankrotivarasse.

Concordia ülikooli rajaja ja endise rektori Mart Susi ning tema abikaasa ja prorektori Mari–Ann Susi prokuröriga sõlmitud kokkulepe tähendab, et nad jäävad ilma 1995. aastal Türi vallalt ostetud Äripäeva andmetel 15,5 miljonit krooni maksvast Kolu mõisast ja 50 hektarist maavaldusest selle ümber.

Omanik usaldas mõisavalitsejat

Teeme vaiksel teisipäeval tiiru mõisa pargis Kolu elaniku Ülo Ormusega – selle mõisa asjus kohalikest kõige teadlikuma inimesega, sest tema tööraamatus on 1995. aastast märge «Concordia ülikooli mõisavalitseja».

«See tähendas olla omanike usaldusisik, hoida mõisal silma peal, korraldada renoveerimistöid, juhendada nelja palgatöölist,» selgitas ta.

Jänedal agronoomiks õppinud Ormuse põhitöö on olnud siiski mõisa parki kujundada ja hooldada. Treppide, jõekäärude, saartele viivate sildade ja haruldaste puudega soojal ajal rohelusse mattuv ala on nauditav.

Kokku on jõudnud Ormus heakorrastada 10 hektarit, millest 3,6 hektarit on looduskaitse all. «Hakkasime pargi tagumist otsa korrastama juba 1983. aastal, kui majandi metsaülem olin,» lausus ta. «1989.–90. aastal võtsime talgute korras puhtaks ka eesosa.»

Mõisa ja selle ümbruse kujundamise alguseks võib pidada 1794. aastat, mil mainitakse mõisaomanikuna Gustav Friedrich von Engelhardti, kes rajas esimese teaduslikult kujundatud pargi Lintsi jõe maalilistesse käärudesse.

Pärast mitut ostutehingut päris mõisa 1875. aastal Eduard von Middendorff, kes valitses seal kuni 1903. aastani.

Middendorffki pani suurt rõhku mõisa ümbruse kujundusele, pargi ja hoonete kaunidusele ja sobivusele maastikuga. «Tagapool otsas on ka 300 aasta vanuseid tammesid, mis on istutatud juba enne teda, aga põhipark ja pärnade osa on küll tema rajatud,» lisas Ormus.

Kolu mõisahoonega on Ormus olnud seotud 1967. aastast, kui Kolu kooli esimesse klassi läks. Kool tegutses mõisas selle võõrandamise järel aastatel 1920 – 1973. «Minu isa on lõpetanud siin neli klassi, 1949. aastal oli kool ka mittetäielik keskkool, see tähendab seitsmeklassiline,» lisas ta.

Ormus mäletas, et kool kasutas enam–vähem poolt maja, oli kaks klassiruumi, saal ja üleval üks tuba, kus valmistati toitu.

1974. aastast paiknes mõisas Türi NST Kalevi osakonna kontor, teist tiiba ja suurt saali kasutas rahvamaja. «Rahvamaja juhatas siis Silver Anniko, kes tegi Vabadussõja–teemalisi vabaõhulavastusi, kus hobused kappasid pargis ringi,» lausus Ormus. «Ühe lasteetendusega reisis ta Eestiski.»

Et korrastada saali, ehitada peahoone palkoni kohale näitelava ja istepingid, vahetas Anniko Ormuse teada mõisa suurima väärtuse – rohelised pottahjud muu materjali vastu põhjendusega, et ahjud ei tõmba enam. Õnneks on roheline pottkamin siiani alles.

Mõis pääses tulest

Kolu mõisa praeguse punastest tellistest historistlikus laadis kahekorruselise peahoone lasi Eduard von Midden­dorff ehitada 1888 – 90 baltisaksa arhitektil Erwin Bern­hardtil, kes hoolitses ka pargi lahenduse eest.

Hoonel on kõrge graniitsokkel, puitpitsiga ääristatud madal viilkatus, peasissekäiku raamivad kõrged neljatahulised sambad. Tagaküljel asunud palkonist on säilinud osaliselt graniidist terrass ja trepp.

2001. aasta oktoobri Maakodust on lugeda, et häärberi keskmeks on läbi kahe korruse ulatuv hall ja sama kõrge peegelvõlvlaega saal.

Saali otstes on söögituba ja salongid. Umbes 900 m² suuruses hoones on tube vähem, kui väljast võiks arvata. Romantiku võluvad diagonaalselt toanurkades asuvad uksed, eri tasapinnad, ootamatud aknad, nišid ja vaatlustorni alune sopp kohe ära. Omapära lisab veel teise korruse ruumide kõrgusevahe.

Vanasti oli kelder, mis oma võlvide ja soppidega mõjub historistlikumalt kui hoone fassaad, köögi ja muu majapidamise päralt. Esimesel korrusel olid esindusruumid ja teisel magamistoad.

1905. aasta sündmuste ajal jõudis mässumeelsete linnameeste jõuk 16. detsembril ka Kolusse. Mässajad ajasid hobused härrastemaja paraadtreppi ja nõudsid, et mõisavalitseja Johannes Simson avaks kohe kõik uksed. Tõrkumine toonuks surma.

Jõuk tungis häärberisse, murdis lahti lukustatud siseuksed, purustas hoone sisustuse ning röövis kaks püssi, väärisasju, pesu ja muid esemeid.

Valitseja Simson palus häärberit mitte põlema panna, sest mitu moonakate elamut asus peahoone lähedal ja võinuksid tulekahjus kannatada.

Salga juht jäi nõusse ja andis kaaslastele vastava käsu, kuid nood sellele ei allunud. Taas kanti mööbel koridori kokku, kuhjati hunnikusse, ujutati petrooleumiga üle ja pandi põlema. Peahoone tules siiski eriti palju ei kannatanud, põlesid peamiselt põrandad. (Ago Pajur «Punane aasta Türi kihelkonnas»)

Pärimusraamatus «Arad veed ja salateed» on kirjas, et Kolu mõisas uue maja otsas olnud vanasti piinakeldrid ja matusepaik. «Eelmise mõisa otsas jõe kaldal keldristes piinatud talurahvast jah,» kinnitas Ormus. «On leitud kolpasid ja luukeresid, kui jõesängi puhastasime, leidsime ka.»

Kolu mõisa viimaseks omanikuks jäi 1911. aastal Eduard Middendorffi vanim tütar Elisabeth, kes abiellus parun Alex­ander von Schillinguga.

Pärast mõisate riigistamist 1919 anti Elisabeth Schillingu tütrele paruness Ilse Schillingule riigistatud mõisast 14 hektarit põldu ja 14 hektarit metsamaad, kuhu ta rajas Mureta talu, mille andis kuni 1939. aastani rendile.

1939 siirdus Ilse Schilling koos ema Elisabethiga Saksamaale.

Ülo Ormus on kuulnud mõisa viimastest omanikest Schillingutest ainult head räägitavat. «Aastatel 1914–15 oli vanaisa moonakana teeninud nii palju sularaha, et oleks võinud osta kaks sõiduhobust,» lausus ta.

Lisaks andis mõisnik vilja ja kartulit, nii et moonakad elasid hästi. «Aga valiti ka, rohkem sai neid jüripäeval lahti, kui tööle võeti,» lisas Ormus.

Veel teadis Ormus öelda, et tema isa käis seitsmeaastase poisikesena mõisas jahi ajal klapperitega rebaseid ette ajamas ja selle eest kinkis mõisnik moonakate lastele jõuludeks apelsine ja viinamarju. «Mõisnikul oli ka suur õunaaed, lapsed tohtisid sealt enne külma õunu korjata,» märkis ta.

Keeleoskuse säilitasid kirjandusteosed

Kui seisime pargi harulduse vana sanglepa juures, näitas Ormus kunagist kaevukohta, kust veetorustik läks üles paaki, mille aednikupoiss suure ratta pealt vett täis vedas. Keldris olid nõudepesuvalamud.

«1914. aastal oli mõisas juba elekter, mis tuli generaatorist,» lausus ta. «Ja 200 hektaril mõisa ümbruse põldudel olid telliskividreenid sees, siiamaani töötavad, vanaisa asundustalu Mõlguti on nendesamade maade peal.»

Ormus on kohtunud ka ühe Schillingute otsese järeltulija Helene Schillinguga, kes läks 1939 Saksamaale tüdrukueas. «Kui teda 1995 esimest korda nägin, rääkis ta kanget eesti keelt, aga mida aasta edasi, seda paremat,» ütles ta. «Ta hoidis keeleoskust alles nii, et luges endale «Tõde ja õigust» ja «Kevadet» ette.»

Türi vald müüs Kolu mõisa 1995. aasta oktoobris Mart Susile, kes kavatses luua sinna perekonnale asupaika, kuhu tulla ja olla rahus. «Mõisa omamine toob lisaks kulutustele kaasa ka suuri kohustusi,» ütles Susi siis, andes mõista, et tegemist on pigem missiooniga Eesti ajalooväärtusi säilitada kui lihtsalt eralõbuga.

Tollal paiknesid mõisas veel raamatukogu, sidejaoskond ja telefonikeskjaam, mis jäid sinna 1997. aastani. Keldris hoidsid kohalikud inimesed kartuleid.

Ülo Ormus mäletas, et häärberi seis oli vilets, katus laskis läbi, külm ja vesi tulid keldrisse, põrandad olid üles kerkinud, osa lagesid mädanenud.

1996. aasta märtsis tunnistab Susi, et unistus, mille poole ta püüdleb, on muidugi saada mõis täiuslikku korda. Torn sealhulgas. Ja pargini tahaks jõuda.

Plaanid olid suured, mis nõudsid ka palju raha. Nüüd on selgunud, et selleks andis Susi mõisa enda juhitavale ülikoolile rendile.

Vahetas peahoonel katuse, taastas sõjaajal õhku lastud torni, paigaldas vee–, kütte– ja kanalisatsioonitorud, soojustas vundamenti, korrastas parki. Perekonna maakoduks jäi eraldi kinnistuga väike maja mõisa pargis.

Concordia ülikooli majandusraskused tulid avalikuks 2003. aasta märtsi algul.

Ülo Ormus ütles pargitööde katkemise kohta kurvastuseta, et see oli tema elu üks etapp. «Parki pole küll edasi arendatud, aga ilu on säilinud, püsib veel aastakümneid – lepad juurisime ju välja, et ei saaks võsa tulla,» lausus ta.

TEAVE

Susid peavad vangiminekust pääsuks hüvitama kahju

Pakrotistunud Concordia ülikooli endised juhid Mart Susi (40) ja Mari–Ann Susi (39) peavad oma süüasjas lihtmenetluse kokkuleppe saamiseks hüvitama oma kuritegudega tekitatud miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju.

Põhja ringkonnaprokurör Kadri Väling seadis kokkuleppe eeltingimuseks, et Susid võtavad tagasi kõik OÜ Concordia Ülikooli Varahalduse pankrotiprotsessil algatatud tsiviilhagid ja lepivad pankrotihalduriga kokku võlanõuete rahuldamises.

Süüdistuse järgi kasutasid Concordia ülikooli rektor Mart Susi ja prorektor Mari–Ann Susi ülikooli vara aastatel 1996 – 2003 sageli enda huvides, kuritarvitades ametiseisundit ja tekitades ülikoolile kokku 14,5 miljonit krooni kahju.

Pankrotiasi sai lahenduse, kui Susid nõustusid 13,1 miljoni kroonini ulatuvate võlanõuete katteks üle andma kuus Järvamaal asuvat kinnistut ehk Kolu mõisa südame, mille nad lasid ülikoolil 6,75 miljoni krooniga remontida.

Mõis peab olema 1. juuliks üle antud ja seejärel lähevad kinnistud müüki. Kohus kinnitab Suside süüasjas sõlmitud kokkuleppe 30. mail. (BNS/Postimees)