Kooliehitus ja majanduskriis viisid Türi pankrotti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rahvas kogunes Türi alevi tulevasele aiamajandusgümnaasiumile nurgakivi panema 22. juulil 1923.

FOTO: Erakogu

Kuigi Türi linna vanust ei saa lugeda sajanditega, rääkimata sadadest aastatest, on see väikelinn jõudnud käia majanduslikult põhjas ja olla ka omasugustele eeskuju.

Türi oli sada aastat tagasi kiiresti arenev paik, kus elanikkond suurenes igal aastal sadade inimestega, saed vingusid ja kirved kõlisesid uute hoonete ehitusel varavalgest hilisõhtuni.

Kiireks kasvuks oli mitu põhjust. 1899. aastal asutas Laupa mõisnik Victor von Taube Türile puupapivabriku, kus juba 1901. aastal oli kohta 115 töölisele. Kolme aasta pärast oli töölisi 250.

18. juunil 1900 andis Türil esimest korda vilet rong: vastavatud Tallinna – Mõisaküla kitsarööpmeline raudtee hakkas läbima ka Türit, mille jaamahoone kandis tookord veel Alliku mõisa järgi Allenkülli nime.

Rahvas tahtis alevisse gümnaasiumi

Arenes ka seltsitegevus. Juba 1894. aastast tegutsenud Türi Muusika Seltsi kõrvale loodi Paide karskusseltsi Idu osakond koos teemajaga, seejärel Vabatahtlik Tuletõrje Ühing.

7. augustil 1911 kinnitati Türi Tarvitajate Ühisuse põhikiri.

Paberivabrik muudkui laienes, peagi rajas Jaan Wöhrmann Türi lähedale tellisetehase, mis vajas samuti töökäsi.

Nii oli Eesti Statistika andmeil 1922. aastal Türil – tookord veel alevis – 2099 elanikku ja 196 elumaja. Kolme aasta möödudes oli majaomanikke juba 250.

Veel kolme aasta pärast 1928. aastaks oli ehitatud 300 elumaja. 1931. aastal elas
Türil 3291 inimest.

Noor riik ja arenev paik tundsid puudust haridusest. Kuigi algkoole ja progümnaa-siume töötas Türil mitmes hoones, alevil endal ühtegi koolihoonet polnud.

Lisaks teatas Järva maakonnavalitsus augustis 1922 ametlikult, et keeldub Türi progümnaasiumi rahastamast, mistõttu tuli koolil jätkata tööd kaheaastase täienduskoolina.

Nii esitas Türi alevivalitsus 16. jaanuaril 1923 Järva maakonna koolivalitsusele palvekirja ehitada oma koolimaja.

Türi alevi– ja vallavolikogu arutasid, kas avada kommerts– või humanitaargümnaasium. Haridusministeerium säärast arengukava ei toetanud.

Kuid türilased ei heitnud meelt ega loobunud plaanist avada alevis gümnaasium. Leidus uus moodus: arenevad Eesti talud vajavad aiamajandusoskustega noori.

See põhjendus mõjus ka kõrgetele riigiametnikele. 25. juulil 1924 saatis haridusministeerium Järva maakonna koolivalitsusele teate, et 1. augustist 1924 võib Türil avada iseseisva Järva maakonna ülalpeetava aiamajandusliku õppeharuga ühisgümnaasiumi.

Kuigi kooli avamiseks oli ametlik luba juulist 1924, algas uue koolimaja ehitus juba aasta varem, seda suuresti kohaliku rahva rahaga – sedavõrd oluline oli türilastele haridus.

Nii näiteks annetas tööstur Jaan Wöhrmann kogu hoone ehituskivi, mistõttu nägi koolimaja enne krohvimist välja telliskivipunane.

Nurgakivi pandi 22. juulil 1923, uuele haridustemplile jagas õnnistust Türi koguduse õpetaja Paul Voldemar Kuusik.

Eelarveid võrreldi venelase särgilappimisega

Kohalike inimeste tohutust tahtest ja püüdest üksi ei jätkunud. Selleks, et õppetöö normaalselt käivituks – maja oleks päris valmis, varustatud inventari ja õppevahenditega, aiamajanduse praktikatundide tarvis ehitatud kasvuhooned – võtsid linna juhid tolle aja mõistes hiigellaenu.

Laen hariduse nimel, samuti järgnevate aastate üha süvenev majanduskriis viis Türi linna kui omavalitsuse üha suurematesse maksuraskustesse.

Toonane Järva Teataja kirjutab: «Mäletatavasti algasid Türi maksuraskused 1930. aasta ümber. Töötute arv tõusis Türil 300 piiridesse, kuid linn pidi neile võimaldama kuidagi äraelamist. Tuli ehitada koolimaja, kuid selleks puudus raha.

Kuid sellele vaatamata sündis tegelikult kurioosum, et linna eelarve oli 9000 krooni, kuid koolimaja ehitamiseks tehti laenu 157 000 krooni!

Muidugi ei võimaldanud seesugune eelarve ja võlasumma suhe tasuda isegi protsente ning koolimaja osas kasvas võlg selle korraldamiseni 172 471 kroonile.

Siia liitus aga ka teisi kohustusi ning linna rahalised kohustused tõusid kogusummas 251 310 kroonile.

Kui siis veel avalikkusele sai teatavaks, et ajavahemikus 1932/33–1934/35 ei ole järelvalveasutused kinnitanud Türi eelarveid ega aruandeid, millised volikogu oli võtnud puudujääkidega vastu, siis päris õigustatult võrreldi Türi majandust venelase särgilappimisega saunas.»

Linnavalitsuse linnatehnik Jaan Kaldasau, kelle lahendada olid ehitusprobleemid, kirjutab oma mälestustes: «1932. aastal tabas maailma majanduskriis, muidugi siis ka Eestit. Ei saadud enam vajalikul hulgal oma põllu– ja tööstussaadusi välismaale eksportida ja sellega oldi sunnitud toodangut järsult vähendama ja tehaseid seisma jätma ja töölisi vallandama.

Türi linnas andis majanduskriis eriti teravalt tunda. Kohalik paberivabrik, millega oli suurem osa kohalikke elanikke seotud, koondas äkiliste oma toodangut ja paiskas üle poole töölistest värava taha.

Registreeriti töötatöölisi. Neid kogus sügisel–talvel
Türil ligi 400. Samuti palju ka Särevere vallas. Suvel riik neile töötatöölistele mingeid ühiskondlikke töid ei korraldanud ega abi andnud, lootes, et inimesed siirduvad maale põllutööle. Kuid sügise tulekul hakkas riik korraldama nn hädaabitöid.»

Suutmatus end majandada viis selleni, et valitsus võttis 4. jaanuaril 1935 vastu otsuse, mille alusel pani siseminister 16. jaanuarist seisma maksuraskustesse sattunud Türi linnavolikogu tegevuse.

Teisisõnu kuulutati Türi linn pankrotis olevaks. (Olgu türilastele lohutuseks öeldud, et sama saatus tabas ka
Kunda alevit ja Kõnnu valda).

Minister seiskas linnavolikogu tegevuse

Valitsus määras uue linnavalitsuse koosseisu linnapea Ants Viirmaa ja linnapeaabi Johan Luukase.

Viirmaa asus pool aastat linnapeana töötanud Luukase kohale, kes omakorda oli ametiposti üle võtnud neli aas-
tat linnavalitsust juhtinud
Johannes Laggelt.

Jaan Kaldasau kirjutab: «Türi linnapeaks sellel kriisi ajajärgul oli Johannes Lagge. Viimane omas Türil väikese saeveski, kus ka jahutegemise sisseseade oli.

Lagge oli inimestele vastutulelik mees ja sai oma ametnikega samuti hästi läbi. Vaatas läbi sõrmede ametnike napsitamisele ja töölt puudumistele.

Kuid Lagge ei saanud põrmugi läbi linnavolikogu opositsioonirühmaga, keda juhtis Johan Luukas, tööerakondlane. Alati sai toredat nalja linnavolikogu koosolekul, kuulates, kuis Luukas ja teised tema kambamehed igasuguseid kombinatsioone katsusid Lagge vastu korraldada.»

Kuigi uus linnapea Ants Viirmaa (enne eestistamist Viirmann – toim) oli Kaldasau järgi kerge ja peen mees, kes lisaks muule hakkas nõudma, et kõik kõnetaksid teda härra linnapeana, pani ta Postimehe endise ärijuhi ja Tartu Ülikoolis majandust õppinud mehena Türi majanduse taas jalgele.

Septembris 1939 esitas Viirmaa Järva maavalitsusele kirja, paludes maavalitsuse kaasabi muuta valitsuse nelja aasta tagust otsust.

Ta toetus omavalitsuste valitsemise põhimõttele, et rahvas võtab omavalitsuse tööst osa ju volikogu kaudu. Samuti sellele, et need raskused, mis tingisid 1935. aastal Türi linnavolikogu töö seiskamise, on kõrvaldatud.

Nii ka läks. 1939. aasta sügisel sai Türi endale jälle linnavolikogu. Vahepealsed neli aastat juhtis linna suuresti valitsus.

    Tagasi üles