Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on klubi Alem kergejõustiklaste ja Türi võrkpallurite ühisest treeninglaagrist saanud juba ilus mälestus, sest 47 laagrilist saabusid Suure–Jaanist koju kolmapäeva pärastlõunal. Treenerite ja laste üksmeelne otsus on, et 355 päeva pärast sõidavad nad taas Suure–Jaani.
Alemi treener Veiko Valang ütles, et Suure–Jaani oli nende laagripaigaks (vist) seitsmendat aastat. Kahel viimasel on nende päralt olnud Suure–Jaani gümnaasiumi suurepärane remonditud spordisaal koos abiruumidega – maadlussaali, jõusaali ja saunadega. «Ega staadiongi treenimist sega,» sõnas ta.
Koos kergejõustiklastega olid laagris Villi ja Merle Vantsi võrkpallurid. «Igal aastal on käinud Mati Sadama matimehed, kuid sel aastal ei tulnud,» lausus Valang. «Selle laagri juures ongi tore, et erinevate alade tegijad saavad omavahel tuttavaks ja sõpradeks.»
Seitse päeva laagris maksab õpilasele 550 krooni, selle sees on bussisõit, söök ja majutus. Veidi toetab ka Alem. «Hinna ja kvaliteedi suhe on hea,» märkis ta.
Erialatreeningud toimusid kaks korda päevas, pärast õhtusööki olid erinevad võistlused.
«Kohe esimesel laagripäeval jagasime õpilased võistkondadeks, iga päev oli ühe võistkonna päev, muuhulgas tuli täita ka ülesandeid, näiteks söökla pärast sööki korda teha,» ütles Valang. «Paljud noormehed ei osanud enne lauda ega põrandat pühkidagi.»
Et võistkonnad olid olemas, käis kogu laagri jooksul sõbralik võistlus. «Meil oli seekord jalgpalliturniir, maastikumäng, mängisime laptuud ja vedasime köit. Suure–Jaanis on ilus järv – jooksime võidu ümber selle,» lausus Valang tegevusi loetledes.
Üks tava on laagris veel: lõpuõhtuks pidi iga grupp valmistama ühe näitemängu. «Sel aastal tegid noored aga üllatuse: Lizell Lohvart organiseeris kõik laagrilised ühte näitemängu, mis rääkis inimese arengust Eevast ja Aadamast alates ja kahe perekonna looga lõpetades,» ütles ta.
Liisa Limberg oli Suure–Jaani laagris esimest korda. «Täitsa põnev oli, igav küll ei hakanud,» sõnas ta.
Kõige rohkem meeldis talle näitemängu teha. «Et kõik koos laval olime, tuli treeneritele täieliku üllatusena,» märkis Liisa.
Lavaloo mõtles välja Lizell, teised veidi täiendasid. Pärast maailma loomist ja Aadamat–Eevat tulid rüütlid. Liisa mängiski tükis (Ingrid) Rüütlit, kes oli nagu Rapuntsel. Ta lasi oma pika patsi tornist alla, et Arnold üles aidata. «Pärast tuli välja, et ta pettis mind ja ma läksin solvunult ära,» ütles Liisa.
Treenerid naersid ja kiitsid oma kasvandike andekust.
Nädalase laagri lõpetas ühispilt ja –laul. (JT)