Purdi mõis ootab uut hingamist

Purdi mõisa uue omaniku osaühingu Tähepark esindaja Martin Napa pea on täis mõtteid, kuidas mõisas ja selle ümbruses vaimu ja mateeriat kokku viia. Foto: Andrus Eesmaa

Viis aastat tagasi kevadel nelja miljoni krooniga eravaldusse müüdud Purdi mõisa fassaad võtab iga päevaga uut ilmet, omanike mõte on tegutseda seal pigem tasa ja targu kui umbropsu kiirustades.

Kõige rutem jõuab Purdi külla Tallinna – Tartu maanteelt Anna kiriku juurest, kus teeviit näitab sinna kaks kilomeetrit.

Põlispuuallee varju vasakut kätt jääb viimaste omanike Ungern–Sternbergide suguvõsa hauakabel, vanim Järvamaal. Mõisa peahoonest hakkab kõigepealt silma punane katus ja sama värvi plekk vintskappide ümber.

Põrand jäätus pesuveest

Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste riikliku registri järgi kuulub kaitse alla veel park, alleed, pargi piirdemüür, ait, kuivati, teenijate–, valitseja– ja töölistemaja, kelder, viinaait, viinavabriku varemed ja tuuleveski.

Kuni 2001. aasta kevadeni oli mõis avatud, seal tegutses vahelduval viisil 1920. aastast Purdi kool, rahvamaja, peeti küla ja ümbruskonna üritusi.

Paarkümmend aastat selles osaline olnud Eha Tasang teab mõndagi meenutada. Pärast Tartu pedagoogilise kooli lõpetamist 1982. aastal suunati ta Purdi algkooli õpetajaks, 2001. aastal oli tema viimane Purdi põhikooli direktor. «Mõis oli mulle rohkem kui töökoht, sest elasin ka seal kuni abiellumiseni,» ütles ta. «Kolisin suhteliselt ligidale, sõidan praegugi kogu aeg mööda.»

Enne sulgemist töötas põhikoolis 24 inimest, neist 15 õpetajat, õpilasi oli 50. Viimase kuue aasta jooksul oli sinna paigutatud neli miljonit krooni valla ja riigi raha.

Tasang mäletab, et tema tulles oli lapsi vaid kaks klassikomplekti ja kolm õpetajat. Maja oli kogu aeg külm, sest teist poolt ei köetud. «Talvel juhtus, et kui koristaja pesi põrandat, läks see jäässe,» sõnas ta.

Kool oli väike ja mõisat korras hoida ei jõudnud, enne kooliaasta algust põrandaid ikka värviti. «Põhjalikum remont läks lahti 1984, kui Päinurme internaatkool pidi Purti tulema,» lausus Tasang. «Tühjad ruumid võeti kasutussse, värviti lagesid, tehti krohviparandusi, aga restaureerimist polnud.»

Tasang mäletab, et tema 19 tööaasta jooksul on peahoonel kolm korda katust ja kaks korda aknaid vahetatud. «See oli nagu baromeeter, et kui veebruaris tulid külmad ilmad, hakati aknaid vahetama,» lisas ta.

Endisaegset ilmet hakkas häärber tasapisi tagasi saama 1995. aastal, kui Paide vallavalitsus asja käsile võttis.

Sügisel algas täielik kapitaalremont. 700 000 krooni võttis vald Virumaa Kommertspanga kaudu laenu, 300 000 andis oma eelarvest, 150 000 krooni tuli riiklike investeeringute programmist ja 20 000 krooni andis muinsuskaitseamet – kirjutab tollane Järva Teataja.

Selle eest paneb Paide MEK uue katuse ja remondib ruume. Tulevaks aastaks pidi jääma fassaad ja keldrikorrus, tualetid ja toiduplokk, heitvete ärajuhtimine.

«Vanade piltide järgi restaureeriti fuajee, esimese ja teise korruse saal,» lausus Tasang. «Fuajee laudpõranda tarvis leidsime 20sentimeetriseid laudu rahvamaja pööningult, et oleks ikka vanem ja originaalilähedane.»

2000. aasta jõulupidu pidas koolipere juba uues saalis, kus etendas ajaloolise näidendi. «Samal suvel hakkasime tegema Järvamaal esimesi mõisapäevi, kohalikud ärksamad inimesed mängisid kostüümides mõisaelu, olid käsitöötoad, arhitektuuriloengud,» lausus Tasang. «Suviti olid üleval näitused, ajastule vastavad barokk–kontserdid.»

Et niisugune seltsielu võimalus on nüüd sama hästi kui kadunud, kohalikud inimesed ja piirkond Tasangu meelest selle all kannatab küll. «Kas või kooli kokkutulekud,» ütles ta. «Tuleksime kokku küll, aga kuhu – teise mehe hoovi peale –, kui on eravalduse silt ees?»

Koht vajas hingamist

Paide vallavolikogu otsustas 2001. aasta 31. mail müüa Purdi mõisa nelja miljoni krooniga osaühingule Tähepark. Volikogu pani ostjale kohustuse investeerida viie aasta jooksul viis miljonit krooni.

«Rajame mõisahoonesse ajamuuseumi, kus on näha, kuidas on inimesed elanud kiviajastul ja kuidas toimib interneti võidukäik,» ütles Tähepargi esindaja Martin Napa tookord Järva Teatajale. «Külastajate puudust me ei karda, ajaviide peaks tulema põnev.»

Et suurt mõisakompleksi üksnes muuseumiga üleval ei pea, aitavad hädast välja külakõrts ja restoran. See peab tulema ehtne, tolle aja söökide ja jookidega kõrts, kus Tallinna – Tartu maanteel liiklejail on hea keha kinnitada.

Ehitustöid lubasid Tähepargi esindajad alustada niipea, kui on mõisa omanikud. «Usun, et suve teises pooles saame juba meelelahutust pakkuda,» sõnas Napa.

Paide volikogule lubas ta, et lähema kahe aasta jooksul saab töökoha vähemalt 15 inimest. Rakendust leiab ka sepp, sest sepikoda tuleb kindlasti taastada.

Napa meelest sobib mõisas hästi pulmi pidada: Anna kirik on kahe kilomeetri kaugusel ja mööda alleed on pruutpaaril hobukaarikuga ilus sõita.

Ehitajate liikumist näeb Purdi mõisa ümber küll alles sellest kevadest. «Plaanid rakenduvad, aga iga asi võtab aega,» selgitas Martin Napa teisipäeval mõisat näidates.

Napa lisas, et esimesed aastad kulusid järelemõtlemiseks ja koht vajas hingamist. «Tean mõisaid, mis on laenurahaga rips–rops poole aastaga söögikohana käima pandud ja siis müüki läinud,» lausus ta. «Meil pole ükski projekt lühiajaline.»

Päris hea saavutus on Napa meelest seegi, et viie aasta jooksul on ära tehtud projektid ja kolme hektari suuruses pargis välja toodud Pärnu jõeni ulatuvad terrassid, kus kasvas rinnuni hein.

Nüüd, kus aknad on vahetatud, on Reaks Ehituse mehed alustanud fassaaditöid. «Kui vanu pilte uskuda, siis kahesaja aasta jooksul pole fassaad nii ilus ja korras olnudki,» ütles Napa.

Edasine mure on küttesüsteem. «Paras peavalu on ventilatsioon, kuidas see ära peita, et kuskilt välja ei paistaks,» selgitas Napa.

Mõisaehitus võtab miljoneid

Järge ootavad esitrepp ja tagafassaadi kiviveranda ning drenaaž, et sademevesi keldritesse ei valguks.

Kõrtsi ja restorani asemele on nüüd mõte sisustada väike veinikelder, lepingusuhe ühe Pariisi kokagagi juba olemas. «Iga väiksemgi liigutus mõisas on miljon krooni,» ütles Napa. «Kümme miljonit, siis kümme miljonit, siis jälle kümme miljonit...»

Fuajees sammume üle mõisaaegse mosaiikkivipõranda. «Saalide parketi koorisid sõdurid 1905. aastal üles ja kütsid ahjusid,» märkis Napa.

Ainuke originaalpõrand on Napa teada säilinud nn rosaariumiruumis, kooli endises õpetajate toas, kuhu mõisa praegune peaaednik ja arhivaar Meeri Miks on üles seadnud kangasteljed. Palgal on veel mõisavalitseja Artur Kasak ja kaks abitöölist.

Üks mõnus ja vaikne koht on Napa meelest tagumine rõdu. «Siin saab aru, mis Purdis köidab,» ütles ta, lastes pilgul üle põlispuude käia. «Vaikus ja rahu on esteetilised elamused, mida kogub pargis liikudes.»

Veel rõhutas Napa, et Purdi mõis pole pelgalt kinnisvaraarendus. «See on koht, kus vaim ja mateeria võiksid kokku saada,» selgitas ta. «Lugege mu viimast raamatut «Elu valem», see on üks märk ideedest, mille najal on siinsed projektid üles ehitatud.»

PURDI MÕIS JA KLOOSTER

See Purdi mõisa keskpaik olevat endine kloostri kirik. Härrad on teda aeg–ajalt ümber ehitanud. Praeguse kuju omandas ta siis, kui Unger–Stenbergid Hiiumaalt tulid, siis laskis see vana–vana Unger ta ümber ehitada ja mõlemad tiivad juurde ehitada. Bucki käest läks mõis naiste kaudu Hiiu Unger–Stenbergidele. See vana–vana Unger old selle kuulsa Hiiu Ungru krahvi vend. Aga ta ise olla seda maja saland.

Kui seda mõisat ümber ehitud, siis tuld kusagilt seina kambrist üks kast naisterindade ja juttadega. Need jutad olla sellised inimese naharibad, mille ühes otsas on sõrmeküüned ja teises otsas varbaküüned. Arvatavaste need jutad ei ole mitte Bucki aegsed, vaid hoopis kloostre ajast jäänd.

Siin mõisa all on kinnimüüritud keldreid, kus olla kloostriaegsed surnud. Sest siis olevat matusepaigaks tarvitatud neid alumisi keldreid. Ei tea, kas just kõikide munkade laibad said keldre maetud, võib–olla et ainult need tähtsamad. («Arad veed ja salateed»)