Vaidleksin Jaanika Aasa arvamusele vastu, et linn peaks «kodanike ühtekuuluvustunde nimel veel palju ära tegema», et noored hakkaksid midagi vastu andma ehk siis tagasi maale tulema.
Miks noored Järvamaalt ära ei lähe?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fakt on tõepoolest see, et keskkooliõpilased ootavad pikkisilmi kooli lõppu, et siis tuhatnelja Tallinna või Tartu põrutada - kas siis tööle või edasi õppima. Paraku Järvamaal kõrghariduseks laiahaardelisi valikuid pole - keskkonnateadused Türil või Mainori kõrgkooli mõned erialad.
Leidub väheseid, kes nende aladega piirduvad. Ülejäänud lähevad ega leia mitte alati põhjust tagasi tulla.
Ja selleks tagasi tulemiseks ei saa anda kunagi põhjust vägev kontserdihoone, uued lasteaiad või tehisjärve turismilinnak. Inimesel peab olema juba sees sisemine motivatsioon, et ma tõepoolest tahaksin elada väikses kohas rahulikku elu.
Uus kauplus või spordihalli ei too noori maale
Nõustun Jaanika Aasaga küll, et üldistused on meisse kõvasti juurdunud. Nagu ka üldistus, et maal on igav, päevad veedad pliidi kõrval tuld valvates, tööd saad heal juhul allapoole miinimumpalgaga lehmalaudas.
Lisaks juba sellele, et «igaüks seda nagunii teab», siis võimendatakse seda arvamust pidevalt. Üks Järvamaa tütarlaps kirjutas mõnda aega tagasi reportaaži Naistelehte, kuidas maal elad külmas majas, teenid vähe, palgad on nigelad, ainuke võimalus oligi lehmalauta tööle minna - üldse oli hirmus ja jumal tänatud, et see eksperiment vaid nädala kestis ja tagasi linna õndsasse rüppe sai.
Muidugi sealjuures oli imelik, et tütarlaps ise tegelikult elas ka reaalselt maal ega teinud sugugi sõnnikuviskaja tööd, et ära elada.
Kuid sellised lood, olgu siis huumorigagi, võimendavad kuvandit, et maaelu on vaid rist ja viletsus. Nii kaua kuni see pilt inimestes püsib, nii kaua pole inimesel ka sisemist motivatsiooni, et maale tulla.
Noored ei tule selleks maale, et liituda kodanikuühiskonna eri gruppidega, saata korda maailmaraputavaid elukorraldusi, lüüa kõiges kaasa, möllata ning tegutseda. See pole mingi põhjus, miks tulla linnulaulu nautima ning elu lõpuni värskesse õhku marineerima jääda.
Need ei saa olla põhjused, miks inimene murrab stereotüübist läbi ja tuleb maale.
Millised on siis need põhjused?
Selle asemel, et küsida, miks noored maale ei tule, mis on juba ilmselge, tuleks parem küsida neilt noortelt, kes on siia tulnud, miks nad seda tegid.
Küsige seda Paides ilusalongi püsti pannud noorelt ja tegusalt Mariin Antonilt, küsige seda Esnas kitsi kasvatavalt teadlaselt Aita Metsalt, Karedal hobuteraapiat tegeval Elerin Raadikult või kümnetelt teistel noortel, kes on omandanud hea hariduse, aga linna asemel valinud väikese koha ja tulnud siia.
Olen üsna kindel, et te ei leia sealt aatelisi põhjuseid nagu kodukandi elavdamine, infrastruktuurist tulenevaid, nagu uus ja vägev Paide spordihall või Selveri pood ja Maksimarketi juurdeehitus.
Põhjused maale tulekuks on pigem subjektiivsed ja lähtuvad sisemistest soovidest ja vajadustest, mida ei saa tekitada linn, valitsus, uus objekt või selts.
Pigem tuleb neid põhjuseid, miks maal elamine on niivõrd eriline, juurutada ja lükata ümber klišee, kuivõrd raske elu on maal.
Muuta on vaja mõtlemist
Miks ma ise pole Järvamaalt ära läinud?
Lisaks muudele subjektiivsetele põhjustele, pole ma ka leidnud põhjust, miks ma peaks ära minema. Keskkooliõpilasena soovisin küll saada väikesest külast ära kohta, kus kõik on käe-jala juures ning elada linnas, mis kunagi ei maga.
Nüüd elan hoopis veelgi väiksemas kohas, mis uinub pidevalt ning poed ja muud asutused on mitmete kilomeetrite kaugusel. Töökohtki asub 100 kilomeetri kaugusel Tallinnas - sugugi mitte lehmalaudas (mitte, et sellelgi tööl midagi viga oleks ja ma töötuse kõrval võiks seda ära põlata).
Maal elades pole ma olnud kunagi tervem, stressivabam, õnnelikum. Suvel tuleb ette päevi, kus ei pea riidehilpugi selga panema, sest lihtsalt ümber pole kedagi, kelle eest end varjata. Kuhugi ei pea tormama, kuhugi pole kiiret. Vaikus ja rahu pole just see, mida kõik noored ihkavad. Aga kui oled seda juba aasta jagu nautinud, siis tundub kuidagi jabur liigelda punase, kollase, rohelise värvi järgi, tormata seagripist paksu trammi, märgata esimest korda, et õhul on värv ja maitse ning tunda, kuidas müra ja sagin on lihtsalt väsitav.
Igaüks harjub oma status quo'ga ega oska näha objektiivselt teist olukorda. Kindlasti olin linnaelu suhtes üsna halastamatu, sest ise sellises keskkonnas elades tunneksin end hästi, sest pideva stressiga on võimalik harjuda. Seda näitab ka fakt, et Eesti on südame-veresoonkonna haigustesse (SVH) suremuselt juhtpositsioonil nii Euroopas kui ka kogu maailmas.
Minu arvates ei ole noorte maale toomiseks vaja hakata muutma ühiskonnakorraldust, vaid lihtsalt mõtlemist, mis seostab maa ajusurmaga.
Meediaväljaanded võiksid otsida need heas mõttes hullud noored üles ja uurida, mis imevägi neid siia tõi ja miks nad siia on jäänud. Tuleb näidata neid sisemisi põhjuseid ja väikseid väliseid boonuseid. Olgu siis seegi kirjatükk üheks tõestuseks, et maal ei ela ainult rõõmsad vanaemad, kes kuuskede all oma viimaseid elukümnendeid veedavad.
Küll need maapelguritest noored siis kunagi juba ise tulevad ja loovad teemaparke ning moodustavad tugeva kodanikuühiskonna.