Endine saksa sõdur ordeneid ei oota

Kuigi Harald Nugiseksile on annetatud arvukalt riikide aumärke, ütleb ta olevat endal üsna ükskõik, kas Eesti president teda vabariigi aastapäeval lõpuks meeles peab või mitte.

FOTO: Kaarel Aluoja

Kuigi Eesti ainsal elus oleval Rüütliristi kavaleril Harald Nugiseksil (85) on kodus kõiksuguseid au– ja teenetemärke kuhjaga, ta erilist uhkust nende üle, rõõmu ega vaimustust neist ei tunne.

«Eks nad ole suurem jagu säärased tagantjärele antud aumärgid need teeneteristid,» lausus ta vaoshoitult. «No mis teeneid mul nii väga? Aga las nad siis olgu.»

Siiski aumärke, mida Nugiseks peab väärtuslikumaks: Eesti reservohvitseride Kuldrist numbrimärgiga 007 aastast 2001; medal Tori kiriku – Eesti sõjameeste mälestuskiriku taastamise eest; USA kõige kõrgem sõjaväeline aumärk, mille annetas talle USA armee kolonel Roger H. C. Donlon ja tõi kätte kindral Einseln.

Kõige rohkem tuntakse Nugiseksi nii Eestis kui ka piiri taga Saksamaa kõrgeima sõjalise teenetemärgi Raudristi Rüütliristi kavalerina.

See on ka põhjus, miks fotod temast üle maailma sõjahuviliste kollektsionääride hulgas nii hinnas on.

Teise maailmasõja alguspäeval 1. septembril 1939 asutatud hõbedase ristiga autasustati erakordse lahingvapruse eest.

Ühtekokku anti välja 7361 Rüütliristi, muuhulgas ka Wehrmachti või SSi kuulunud välismaalastele.

43 mittesakslasest Rüütliristi omaniku seas oli neli eestlast: Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Paul Maitla ja Harald Riipalu. «Neist neljakümne kolmest on peale minu elus veel vaid üks taanlane,» teab Nugiseks öelda.

Nõukogude Liidu kõrgeimat sõjalist teenetemärki, kullast Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähte anti välja 11 800 (11 eestlastele), aga sakslased Rüütliristi jagama nii helded polnud. Millega teie selle autasu välja teenisite?

Kõik juhtus 1944. aasta veebruari viimastel päevadel Narva all, kui Eesti 20. SS–diviisi 45. ja 46. rügemendi kaks kompaniid said ülesande lüüa venelased tagasi Vaasa silla pealt.

Üksuse ohvitserid said haavata, SS–obersturmführer Helmut Rõõmussaar andis paarikümnemehelise rünnakrühma juhtimise üle mulle.

Hiljem võis lahingu kohta lugeda, et selle mõne meetri laiuse ja 300 meetri pikkuse kaldariba vallutamisel heideti kokku üle tuhande käsigranaadi ning vastased kaotasid üle 100 mehe, neist 80 langes.

Ränk oli see lähivõitlus tõesti. Kahel korral mattusin minagi mulla alla, kust kaaslased mu välja tirisid.

Kui vana tookord olite?

22aastane, alles mõni kuu tagasi saanud allohvitseriks – unterscharführeriks: kui 1941. aasta oktoobris vabatahtlikuna Saksa armeesse astusin, olin enne hulk aega Joodi–Jüri, see tähendab sanitar.

Sõja edasine käik oli Narva all juba suuresti ette arvata, kas lootusetuse tunnet ei tekkinud?

Ei, lootusetuse tunnet meil küll polnud, Eesti poisid olid kuraasi täis, ausalt. Eks seda näidanud meie lahinguvõitki.

Lootusetuse tunnet pole minul kunagi olnud, olen õnnesärgis sündinud: kahel korral mahalaskmisel olnud, granaadist haavata saanud, praegugi on paremas reies kild, ja vangilaagrid üle elanud – ikka olen elus!

Too haavatasaaminegi oli pigem oma lollusest. Olime Neveli all kaevikutes, venelastest kiviviske kaugusel. Nägin, et nende poolt lendab granaat kõrge kaarega.

Meil oli selline komme, et püüdsime granaadi kinni ja viskasime kohe uuesti tagasi, äärmisel juhul tõrjusime käega eemale.

Ega killud suurt midagi teinud, olid nagu väiksed oad. Mehed teinekord naljatasid, tõmbasid vene käsigranaadil sütiku ära, pistsid granaadi kiivri alla ja istusid otsa.

Minul libises seekord granaat sõrmede vahelt läbi ja lõhkes otse selja taga: 28 kildu opereeriti välja. Nüüd mõtlen: õnn, et peos ei lõhkenud.

Eesti Pildilehe 1944. aasta viiendas numbris on fotolt näha, et kui kindralkomissar Litzmann teid Rüütliristi puhul õnnitleb, olete ka siis haiglavoodis.

Pilt on tehtud 20. aprillil 1944 Türi koolimajas, mis oli mõneks ajaks muudetud Saksa sõjaväelaatsaretiks.

Aga ma polnud lahingust haavatud, vaid kui mulle Rüütliristi puhul puhkust anti ja koju lubati, haigestusin hoopis grippi. Puhkuse aeg sai läbi, mina haige – nii mind sõjaväehaiglasse pandigi.

Rüütlirist toodi Türile, selle andis kätte Eesti Leegioni ülem Franz Augsberger. Käppa surumas olid paljud: Litzmann, Eesti omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe ja hulk teisi asjamehi.

Sellessamas Eesti Pildilehes on ka foto, kus Mäe vestleb mu isa Augustiga.

Türile haiglasse jäin kauaks: gripile järgnesid tüüfus ja kopsupõletik. Olin kuus päeva meelemärkuseta, kehakaal vaid 49 kilo. Arstid pidasid olukorda lootusetuks.

Kuid siis toodi Berliinist lennukiga meditsiiniprofessor, kes vaatas mu üle ja kirjutas rohud – Rüütliristi kavaler ei tohtinud ju lihtsalt haigustesse surra.

Missugused soodustused kõrge autasuga kaasas käisid?

Isale kingiti ratsahobune, mina muretsesin loa uue heinaniiduki ostmiseks. Selle jõudsime enne mu rindele tagasiminekut isaga Vanaõuel kokkugi panna.

Millal vangi langesite?

Kinni kukkusin koos kaaslastega 7. mail 1945 paljuräägitud Tšehhi põrgus. Purjus tšehh rebis ära kõik mu aumärgid: Rüütliristi viskas pori sisse, tollest ei osanud ta midagi arvata, aga esimese klassi Raudristi peale oli küll kole tige – mille eest olen selle saanud.

See oli ehk ainus kord, kui tõesti oli mingil määral lootusetuse tunne.

Tšehhid viisid meid seina äärde, et maha lasta. Samal ajal lendas üle vene hävitaja ja tõmbas kõigile tule peale: ega tema aru saanud, kes tšehh, kes haakristimees. Nii me jooksu panime, ühed ühele, teised teisele poole.

Veel teinegi kord viisid tšehhid meid mahalaskmisele. Siis leppisime meestega omakeeli kokku, et nii kui nad laskekaugusele jõuavad, paneme korraga jooksu, aga nii, et igaüks ise suunas. Tegimegi nii ja jäime kõik ellu!

Kolmandal kinnivõtmisel anti meid venelastele üle. Meid viidi sõjavangilaagrisse Poola, sealt edasi 360 kilomeetrit jalgsirännakut, millele järgnes 69 päeva tapisõitu Vorkuta vangilaagrisse.

Ligi tuhandest baltlasest sõjavangist jõudis pärast kuudepikkusi vintsutusi kohale 300 meest.

Jäin ellu, sest olin vaguniülem: sain jaamades vett toomas käies juua nii palju, kui süda ihaldas. Aga palju sa katelokis vagunisse kaasa viid.

Miks te juba sõja algul Saksa armeesse astusite?

Meil oli Karjakülas suur talu, oma 80 hektarit. See oli põliskoht: mina, mu vend Avelinus ja õde Linda olime seal juba üheteistkümnes põlv.

Kuigi 1941. aasta küüditamise ajal talunikke palju ei puudutud, tuli sõjaväeauto siiski ka meie õuele. Õnneks oli isa – teda otsitigi – parajasti hobusega Rael veskil. Koju sõites nägi ta eemalt teda ootama jäänud soldateid koduõel marssimas ja läks metsa. Metsa rettu ta jäigi.

Kui venelased mobilisatsiooni välja kuulutasid, toodi kutse ka mulle. Nii kui seda toonud jalgrattur õuest külateele keeras, võtsin toidukoti, mille olin juba ammu valmis pannud, ja läksin isa juurde metsa.

31. juulil tulid sakslased sisse, olime isaga parajasti Samliku tee ääres Rõõmussaare talus. Saime lõpuks koju. Koju minnes nägin juba eemalt: Vanaõue hoonetest olid püsti vaid suitsevad korstnad. Taganev Läti hävituspataljon põletas maha kokku seitse hoonet, põletas maha suure osa Karjakülast. Eks uusmaasaajad juhatanud kätte, et sealt ja sealt talust on mehed metsas, need talukohad siis eelkõige põletatigi.

See polnud kõik. Punased olid tapnud tädimehe Johannes Kadalipu ja tema poja Eedu Maima talust, nende laibad vedelesid meie saabudes alles jões.

Nii oligi, et astusime Paide kaubanduskeskkoolist suure pundiga kohe sügisel vabatahtlikult Saksa armeesse. Kõigil oli keegi omastest kas küüditatud või venelased tapnud. Toonasest seitsmesest või kaheksasest pundist on üks koolivend veel elus, elab Kanadas.

Ütlesite, et teie Rüütlirist lendas Tšehhimaa porri, kas Saksa riik annetas uue?

Praegune rist on läbinud keerulise tee. Oma risti võib edasi annetada mõnele teisele ristikavalerile, kes on sellest mingil põhjusel ilma jäänud.

Üks sakslane, kuuldes kord minu loost, palus oma risti pärast surma mulle saata. Nii see mitme inimese abiga tookord Eestisse jõudis.

Tegelikult elasin aastaid pärast 1958. aastal Siberist naasmist hästi vaikselt ja tagasitõmbunult, paljud tuttavadki ei teadnud mu olemasolust, et üldse elus olen.

Lühikest aega elasin Laupal praeguse abikaasa Laine kodus, siis Pärnu rajoonis Rahnojal, edasi Pärnjõel. Kuni lõpuks, 1976. aastal ehitasime Pärnu külje alla Saugale maja.

Juba aastaid käib enne Eesti Vabariigi aastapäeva meedias jutt, et olete jälle riikliku autasu saanute nimekirjast välja jäänud. Nüüd on Eestil uus president ja ehk teil ka suurem võimalus ordenit saada?

Kord, kui Tori kiriku juures oli jälle mingi kokkutulek, saabus sinna ka president Rüütel. Lasi mu kõrvale kutsuda, kukkus endale tuhka pähe raputama: et tema ei saavat mulle mingit riiklikku autasu anda, sest Euroopa riigid vaatavat endistele SS–meestele viltu.

Vastasin, et ma pole kollektsionäär, mingi märkide koguja. Oleksin võinud ju teravamaltki öelda, aga mis sest enam.

Samasugune olukord juhtus ka kadunud president Meriga, kui ta mulle Murtud Rukkilille märki kätte andis: hoidis käest kinni ja rääkis sama. Mul oli juba piinlik.

Mul pole neid aumärke vaja, mina kellegi kintsu selle pärast kaapama ei hakka. Olgu president kes tahes.

HARALD NUGISEKS

Sündinud 22. oktoobril 1921 Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus.

1937 lõpetas Laupa algkooli.

1937 – 1939 õppis Türi aianduskeskkoolis.

1939 – 1941 õppis Paide kaubanduskeskkoolis.

1941. aasta 2. oktoobril astus vabatahtlikult Saksa armeesse: algul Idapataljoni, 1943. aasta aprillis Eesti Leegioni.

1945 – 1958 Siberis. Kohtuotsus: 10 aastat vangilaagrit,
5 asumist.

1994. aasta 21. veebruar: kindral Aleksander Einseln annab talle reservkapteni aukraadi.

Tagasi üles