Vabariigi sünnipäev algas vahistamisega

Paide gümnaasiumi 1946. aastal lõpetanud lend, kus õppis ka õpilasühenduse Uus Eesti liikmed: kolmas rida paremalt Juhan Kaldre, Margus Soots; neljas rida paremalt Lembit Läänsoo (pääses arreteerimisest, viibis sõjaväes), Evald Tõnisson, Paul Tõnisson, Rein Kivisalu, Endel Rõõs. Klassijuhataja (esireas keskel) on Artur Lemnits. Foto: Erakogu

Eesti on tähistanud iseseisvuspäeva 89 aasta jooksul mitmeti: on olnud pidustusi ja vastuvõtte, aastakümneid, mil omariiklus maha vaikiti. 1951. aasta 24. veebruar on Endel Rõõsil meeles eriliselt.

15. aprillil 80aastaseks saav türilane Endel Rõõs mäletab, et 56 aastat tagasi oli 24. veebruar määratud valimiste päevaks.

Peetri mittetäielikus keskkoolis, kus Rõõs oli õpetaja, olid lõunani koolitunnid. «Kool tegutses 1950/1951. õppeaastal esimest aastat Järva–Peetri kiriku pastoraadis, aasta varem oli pastor sealt välja aetud,» meenutas ta.

Paides ootasid vintpüssiga soldatid

Enne seda oli koolimaja madal puuhoone üle tee. «Asusin Peetri kooli tööle 1. septembril 1950, ka minu korter asus endises koolimajas,» pajatas ta. «Ega ma sealt suurt välja saanudki, sest 40tunnine nädalakoormus, klassijuhatamine ja vihikute parandamine ei jätnud aega muudele asjadele mõelda.»

Kooli direktori Emil Nero korter asus üle tee endises koolimajas, seal oli ka telefon. Pärast lõunat kutsus Nero Rõõsi telefonile, sest haridusosakonna juhataja Paidest soovib ilmtingimata rääkida. «Osakonna juhataja küsis, kas olen ka valimisjaoskonna liige. Vastasin, et olen vaid agitaator – tookord pidid kõik kooliõpetajad agitaatorid olema ja talust talusse valimisteateid laiali viima,» selgitas Rõõs. «Seepeale juhataja ohkas kergendatult ja teatas, et mul on tarvis kindlasti Paidesse tulla.»

Rõõs oli kindel, et rajoonikeskuses algab jälle jutt sellest, kui vajalik on komsomoli astuda. Juhataja küsimusele, kuidas ta Paide saab, vastas Rõõs, et ilmselt öise rongiga: Tamsalust tulev ja pool kaks öösel Esnast väljuv kahe vaguniga susla oli pool tundi hiljem Paides.

Esnast jäi Rõõsile meelde, et jaamas passis ka üks Peetri rahvakaitse aktivist – ootas ja jälgis, aga ise rongile ei tulnud.

Paide rongijaamas oli vaatepilt sootuks teine: perroonil seisis kümme Paide julgeoleku relvastatud meest, vintpüssiga vene soldat ja mustas nahkmantlis julgeolekuohvitser Tartust.

Ohvitser astus ligi ja küsis: «Kas Uus Eestiga olite seotud?» Pärast lühikest «jahhi» kõlas järgmine küsimus: «Relva on?» «Ei.» «Olin ühtäkki nii tähtis tegelane, et 12 relvastatud meest olid tulnud mind kinni võtma,» märkis Rõõs mõrult muiates.

Jaamast viis tee läbi öise Paide Vee tänavale, kus ühes kahekorruselises puumajas asus julgeoleku staap: vintovkaga soldat ning pikas mantlis ja kaabuga ohvitser ees, kümme meest Rõõsist veel taga. Ikka at–vaa, at–vaa mööda munakivisillutist, nii et tänav kajas.

Ühe ruumi laial laual hommikuni ära tukkunud, tuli Rõõsil jälle end rongile seada, seekord veidi väiksema saatjaskonnaga. Sõit viis Tamsallu, kus tuli ümber istuda Tartu rongile. Jõgeva jaamas sai ta võimaluse pissile minna, aga nii, et vintovkaga mees ootas ukse taga.

«Kella neljaks jõudsime Tartusse, olime kõik söömata, näljased. Leitnant küsis, kas tohib minu rahaga, mis mult koos dokumentidega Paides ära võeti, süüa osta,» meenutas Rõõs. Kaks kuivanud vormileiba peletas suurema nälja eemale.

Tartus Riia tänava julgeolekumajas suruti Rõõs meeter korda meeter kongi, kus oli vaid parask. Seal istus ta nädala, ei ülekuulamisi ega muud. «Nädal on mu elust justkui kustutatud, alles 2. märtsiks suudeti mu arreteerimise luba ära vormistada,» lausus ta. «Siis aeti ka juuksed maha ja suunati suuremasse kongi.»

Saatuslikuks sai kriitiline meel

Põhjus, miks Rõõs koos kümmekonna Paide gümnaasiumis õppinud noormehega 1951. aasta algul arreteeriti, oli aastatetagune koolipoiste «patt» ajalehte toimetada.

Väljaanne kandis nime Vaba Eesti, oma ühenduse nimetasid nad Uueks Eestiks.

Paides Posti 12 asunud gümnaasiumi läks Rõõs õppima 1941. aasta sügisel pärast Lõõla kuueklassilise kooli lõpetamist.

«Vene väed olid augusti algul just linnast välja läinud ning sakslased sisse tulnud. Augusti lõpul tiirutas üks vene lennuk veel Paide kohal ja pommidest, mis ta alla viskas, kukkus üks koolimajale,» meenutas Rõõs. «Õnnelikult kukkus: läbi katuse, läbi lae, läbi saali parkettpõranda, lõhkes alles alumisel korrusel vestibüülis ja nii, et suuri purustusi ei põhjustanudki.»

Isegi koolimaja uksed jäid terveks, vaid ühe kahest saali tugipostist lõid killud puruks. Ka oli koolimaja sel hetkel inimtühi. Õpetaja Laisaar oli viimasena majast lahkunud ja jõudnud pommi kukkumise hetkel koolimajast paarisaja meetri kaugusele.

Hoone remondiks kulus siiski aega ja õppetöö algas Juhan Kalepi juhtimisel Posti tänava koolimajas 1941. aasta 1. novembril.

Koolitöö kulges viperusteta kaks aastat. 1943. aastal paigaldati gümnaasiumihoonesse saksa laatsaret ja õpilased paigutati klasside kaupa ümber: osa tööstuskooli, osa metodisti kirikusse.

Klass, kus õppis Endel, leidis koha trükikojas, praegu on see Kuma kontori– ja tootmishoone.

Rõõsi mäletamist mööda hakati samal ajal Paidesse rajama saksa sõdurite surnuaeda. «Saksa sõjaväekalmistu asus Tallinna ja Laia tänava ristil, hauad paiknesid kolmes reas piki Laia tänava äärt, igal kalmul koorimata kasekaigastest rist, millel nimesilt ja otsas sõdurikiiver,» selgitas ta.

Selline õppetöö hajutatud korraldus kestis 1944. aastani. Siis võeti mobilisatsiooniga mitu kooli meesõpetajat Saksa armeesse ja veebruaris 1944 õppetöö katkes.

Pealetungiv Punaarmee sundis Saksa väed taanduma ja 1. septembril 1944 koolitöö jätkus, nüüd juba uue võimu juhtimisel.

Uus võim oli paljudele vastumeelt, seda ka noorukitele. Mitu Endli klassi noormeest ja aasta nooremad tulid mõttele panna oma kriitikanooled paberile. Kriitilist meelt turgutas seegi, et mitme poisi sugulasi olid uue korra saabudes arreteeritud.

Mõtte algataja ja eestvedaja oli Juhan Kaldre, kes oli tulnud Paide kooli Türilt. «Juhan oli minu teada pärit Villevere kandist, tema oli meie juht, talle kohe meeldis kõnesid pidada. Paidest läks ta edasi Tartusse ülikooli juurat õppima,» selgitas Rõõs.

Rõõsi ütlust mööda nad mingit propagandat ei teinud. Kogunesid kord ühe, kord teise poisi üürikorterisse, kus kirjutasid oma mõtteid ja kriitikat uue aja väärnähtuste kohta käsitsi ühele paberipoognale, mille nimetasid ajaleheks.

Kord kuus ilmuv «ajaleht» kandis nime Vaba Eesti ning oli tegijatele oma tunnete väljaelamiseks ja endale lugemiseks. «Neid lehti me ei levitanud,» kinnitas ta.

Poisid said Paides kooli läbi – Endli klass lõpetas 1946. aastal – ja samal suvel Uue Eesti tegevus lõpetati. Enne veel kogunesid poisid ühte vanasse küüni, kus kõik ajalehed ja muu materjali ära põletasid – julgeoleku pärast, sest paar noorukit oli sattunud julgeoleku huviorbiiti. Kõik oli nagu lõppenud.

Ajaleht viis kümneks aastaks kolooniasse

Juhtus nii, et üks ülikooli õppima asunud noormees tutvustas toda lehelugu oma kallimale. Kui noormees otsustas neiu uue vastu välja vahetada, leidis solvatu nüüd paraja aja olevat koolipoiste «vaenutegevus» uue võimu kõrvu toimetada. Nii asusidki riigi julgeolekuorganid karistusoperatsioonile alles viis aastat hiljem.

Ülekuulamisprotokollid saadeti Tartust Moskvasse, sealt tuli otsus: kõigile kümme aastat kinnipidamist range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Süüdistuskokkuvõte kõlas: alaealised koolipoisid kasvatasid end antikommunistlikus vaimus.

Rõõsi teada kahte nende hulgast kohe üles ei leitud. «Kui meile määras otsuse Moskva troika, siis neile kahele hiljem kinnikukkunule oli tribunal Eestis,» selgitas ta.

«Nemad said kümne asemel sootuks kakskümmend viis – eks need, kes karistust määrasid, said ju määratud aastate hulga pealt palgalisa.»

Rõõs saadeti Irkutski oblastisse Taišeti linna BAMi (Baikal–Amuuri raudtee – toim) ehitama. Nii ta teab, et kuigi BAM kuulutati aastaid hiljem üleliiduliseks komsomoli lööktöö objektiks, olid jaapanlastest sõjavangid sellest kohe pärast sõda juba pool valmis ehitanud. «Räägiti, et iga liipri all on vähemalt ühe jaapanlase haud,» lisas ta.

Tööväline aeg möödus sõjavangidele ehitatud vangilaagris, mida ümbritses kahelt realt viie meetri kõrgune tara, mille vahel jooksid hundikoerad. Kevadest sügiseni kimbutasid moskiitode parved, talvel oli pakast kuni 56 kraadi.

Ülejäänud «vastupanuliikujad» saadeti mujale suure Nõukogude Liidu karmidesse avarustesse: Vorkutasse, Norilskisse, Intasse, Kolõmale, Džezkazgani, Kamtšatkale. Omavahel kokku ei jäänud kedagi.

Lõpuks vabanesid 1955. aastal siiski kõik Paides ajalehte teinud noormehed – nii need, kellele määrati kümme, kui need, kes said 25 aastat: Stalini surm tõi amnestia. «Meile rakendati amnestiat, sest olime «kuriteo sooritanud» alaealistena,» ütles Rõõs. «See vormistati kohe pärast Stalini surma, kuid teade jõudis nõukoguliku asjaajamise tõttu meieni kaks aastat hiljem.»

TEAVE

Uus Eesti tegevusega seoses arreteeriti

1. Kaldre, Juhan (sünd 1928, arreteerimise ajal TRÜ juura V kursus)

2. Soots, Margus (1928, TRÜ juura V kursus)

3. Tõnisson, Evald (1928, TRÜ ajaloo V kursus)

4. Kivisalu, Rein (1927, TRÜ ajaloo V kursus)

5. Rammo, Endel (1927, Sõmerpalu sovhoos, agronoom)

6. Rõõs, Endel (1927, Järvamaa kooliõpetaja)

7. Veeber, Lembit (1929, TRÜ meditsiin IV kursus)

8. Peets, Gustav (1928, TRÜ matemaatika IV kursus)

9. Kama, Ülo (1928, TRÜ metsanduse IV kursus)

10. Toomsalu, Kalev (1927, TPI IV kursus)

Lisaks tribunaliga

11. Langel, Uno (1928, TRÜ metsanduse üliõpilane)

12. Ilves, Ülo (1929, TPI arhitektuuri üliõpilane)

Allikas: «Saatusekaaslased. Õpilasvastupanu

1944 – 1954». Koostanud Udo Josia. Tartu–Tallinn 2004