Hitimeister peab Türi endiselt kodupaigaks

Sellesse pisikesse stuudiosse Mustamäel satub hitimees Sven Lõhmus harva, laule mõtleb ta välja hoopis oma kodustuudios. Foto: Andrus Eesmaa

Mustamäel pisikeses stuudios Järva Teatajat võõrustav pophelilooja Sven Lõhmus täna telerist tuhandete perede õhtut sisustavat Eurovisiooni finaali teab kui tähtsaks ei pea. Pigem pakuvad Türilt pärit Lõhmusele pinget lennukid.

Mille kallal praegu töö käib?

Praegu on aktuaalne Laura (Laura Põldvere, kellega Lõhmus viimati Eurovisiooni Eesti eelvoorus esines – toim) plaat. Pikk plaat.

Muidugi ei tohi ära unustada teisi artiste, kõigile tuleb midagi juurde kirjutada, aga Lauraga on kõige kiirem. Juuni lõpul peaks valmis jõudma, varem mitte. (Rehkendab mõttes) Praegu on juba mai, tiražeerimisajad sinna hulka. Jah, juuni lõpp. Kui mitte juuli algus.

Esinesite Lauraga kohaliku Eurovisiooni eelvoorus. Mitmes kord see eurokarussellis kaasa teha oli?

Ei tea, pean mõtlema. (mõtleb)

Üks aasta jäi vahele.

1997 oli vist esimene kord. Oot, las ma mõtlen. Üks aasta jäi vahele jah. Või jäi kaks? Ah, ma ei mäleta.

Mis tähtsust sel on (tegelikult oli Lõhmusel esimene kord osaleda 1998 ja vahele jäi 2006).

Mida Eurovisioon teile tähendab?

Eurovisioon on lihtsalt hea promoüritus. Tänuväärne üritus, kus televisioon teeb sinu eest suure töö ära.

Eurovisioon Eurovisiooniks – see on üks telesaade. Selle nimel ei ela ega tegutse ükski helilooja. Vähemalt mina küll mitte. See on lihtsalt üks üritus, mis tuleb ära teha, nagu suvetuur või kontsert.

Ma ei tähtsusta Eurovisiooni, aga millegipärast paljud kipuvad minu puhul seda tegema. Las ta siis olla (naerab).

Kui palju olete kirjutanud poplugusid, mis on raadiosse jõudnud? Paarsada?

Ma ei tea, olen mõelnud küll, et peaks üle lugema. Arvan, et üle paarisaja. Hitte on olnud üle saja.

Pole viitsinud statistikaga tegeleda, aga peaks ette võtma. Paljud küsivad.

Paljud küsivad ilmselt sedagi, mis on õige poplaulu võti, mis lugu inimestele peale läheb?

Ega ma ka täpselt tea. Mulle teeb nalja, kui keegi tähtsustab seda, arvab, et on olemas raske ja keeruline valem.

Tegelikult pole, tuleb lihtsalt teha lugu ja kellel välja tuleb, sellel tuleb. Nagu saja meetri jooks: kui oled suur ja paks mees, sa tõenäoliselt ei jookse nii kiiresti kui väike ja väle kergejõustiklane, kes iga päev treenib. Eeldusi peab olema. Mingeid valemeid pole olemas.

Muidugi on selge vana klassikaline mudel: poplaul peab olema meeldejääv. Kas meloodia, naljaka teksti või veel millegi muuga. Erinevates stiilides on olulised erinevad asjad.

Kust ideed tulevad?

Lugude ideed on osalt selles kinni, kellele loo kirjutad. Kui kirjutad Uno Loobile, pole mõtet teha teksti mõttes psühhedeelse visiooniga lugu narkoseente söömisest – rohkem ikka, mis värvi on armastus. Lihtsad elutõed.

Tihtipeale sõltub sellestki, kas kirjutan lugu naisele, mehele. Või on see bänd. Raske on kirjutada lauluteksti mitte kõige noorematele, laulu, kus kuulajaskond on paljuski kinni Elmari raadios.

Näiteks Mari–Leeni tekste teha on lihtne. Temale võib näiteks nii–öelda piireületavaid meloodiad ja tekste kirjutada.

Aga kui on teistpidi: kõigepealt tuleb mõte, meloodia hakkab peas kummitama, enne kui jõuab esitajale mõelda. Mis siis saab?

Nii on tegelikult peaaegu kogu aeg. Kirjutan vähe laule kindlale artistile, pigem märgin üles meloodiajupid, mis pähe tulevad.

Ja kui tellitakse laul, otsite artistile sobiva?

Jah, umbes nii.

Kui palju meloodiajupile seadet ja ülejäänud muusikat taha ehitades lähtute sellest, mis on pop? Kas poploo puhul peab midagi kusagilt ka varastama?

Jah, ideid küll. Et kuidas on tehtud, kuidas kõlab tänapäeva elektro või drum’n’bass või hevirokk või nu–metal.

Meie, eestlased, ju ei loo trende ega muusikastiile, peame alati kedagi heas mõttes kopeerima. Mitte varastama, vaid ütleme ideid maha võtma.

Oleme väike riik, peame sööma seda suppi, mida meile ette antakse, seda kuidagi omapärasemaks tegema.

Kui tihti ennast kordama kipute?

No seda tuleb kogu aeg ette…

Teie viimaste Eurovisiooni–lugude puhul on räägitud, et Suntribe’i lugu oli täpselt nagu aasta varem võistelnud Vanilla Ninja oma. Ja et Laura tänavune lugu oli täpselt selline nagu tema kahe aasta tagune «Moonwalk»?

Jaa, ei, seda küll. Et tegime Suntribe’ile ja Vanilla Ninjale niisuguse rokiproduktsiooni, oli pigem juhus. Aga Lauraga tegin seda teadlikult ja meelega, sest talle sobis niisugune stiil, kuigi proovisin muudki.

Kuivõrd peate seda, mida teete, kunstiks?

Nii ja naa.

Seda on teilt kindlasti palju küsitud ja teid rohkesti ka tümitatud.

Jah. Aga Andy Warholilt on samu asju küsitud. Kui maalid Coca Cola purke, on see kunst või kunsti mõnitamine? Kahe otsaga asi. Popkunst ongi selline. Sest kui kirjutada klassikat, kas siis see on kindlasti kunst ja poplaul jälle mitte?

Kunsti mõiste on abstraktne nagu muusikalgi. Ei saa öelda, et see on muusika ja see mitte. Mingi ambient on samamoodi muusika, nagu see, kui laulab Pavarotti.

Kui tihti olete muusikat tehes endaga vastuollu läinud?

Mõne asja olen alla neelanud küll. Mõni lugu ei istu produktsiooni mõttes, aga nad sobivad jälle artistile, kellele nad on tehtud. Neid kordi on vähe.

Sellega puutuvad kõik kokku: samamoodi pole ju näiteks teie (osutab fotograaf Andrus Eesmaale) ka kõigi oma piltidega rahul.

Millist muusikat vabal ajal kodus kuulate, kui olete päev otsa stuudios istunud?

Ma ei istu siin üldse päev otsa, võib–olla nädalas kaks tundi. Mõnikord pole ma siia sattunud kuid.

Laule mõtlen välja kodustuudios. Ja muusikat kuulan kodus hommikust õhtuni.

Kogu aeg mängib MTV 2, kuulan raadiot, internetist muusikakanaleid, ostan plaate. Autos kuulan ka muusikat. Enamik minu aega lähebki muusika kuulamisele, mitte selle tegemisele.

Mis on viimase aja muusikast hea poolelt kõrva jäänud?

Mulle meeldib, et rokkmuusika meloodilisus –1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse heviroki eepiline pool – on hakanud tagasi tulema. Fall Out Boy ja need poistebändid – My Chemical Romance ja Muse.

Päris huvitav on jälgida popmuusika sümbioose, muusika läheb heas mõttes järjest hullemaks. 2000. aasta paiku oli mõõn: ei leidnud midagi, mis haakuks.

Kui muusikaga alustasite, kui kaua lähedased ütlesid, et lõpeta ära, otsi endale korralik töö! Millal hakkasite end muusikast ära elatama?

Äraelamine on kahe otsaga asi. Ka praegu leiaks palju tasuvamaid töid teha.

Keegi ei öelnud küll midagi. Pärast keskkooli läksin tööle: algul muusikapoodi, siis välisministeeriumi, siis Hansa Kindlustusse.

Olen riigitööd näinud küll ja ametlikku asjaajamist, ülikonnaga mööda kontoreid nühkinud. Ma pole mingi ullike.

Lihtsalt juhtus nii, et pall hakkas veerema ja muusika hakkas muud elu segama. Ma ei saanud ju ülemusele seletada, et ma ei tule neli nädalat tööle, olen tuuril.

Jääb kaks varianti: kas lähed ise ära või saad kinga.

Milline oli teie muusikutee alguspunkt?

Kõige alguses tegime vennaga bändi. Pakun, et vend oli kolm–neli, mina viis–kuus. Plännisin natuke akordioni ja vend Sulev mängis trummi, oligi hästi sürr bänd – trumm ja akordion.

Siis ostsime peedipõllu eest süntesaatori. Mingil ajal oli teatavasti kõigil peedipõld, meil üle hektari või poolteist. See oli ränk raha.

Peedipõllutöö eest oli meil võimalik kahe hea vahel valida: tippklassi videomakk Panasonic G7 või väike laste isemängiv süntesaator, mis oli haruldane asi, maksis igal pool liidus päris palju.

Esimene kuulus bänd oli teil Mr Happyman, mingisugune oli veel Beatboy.

See oli siis, kui käisin Türil keskkooli viimases klassis. Kaheksakümnendate lõpust kuni võib–olla aastani 1991. Tegime seda ikka kaua, kuigi ei salvestanud midagi. Lõpuks oli meil päris suur kava.

Paar kontserti andsime ka. Olin Järvamaal kõva diskor (naerab), tegime vennaga pidusid ja esinesime neil.

Enne Beatboyd oli pungikatsetusi. NS Põrgu ja Kass Ai–Ai. Mängisin kitarri ja osalt laulsin ka.

Kass Ai–Aiga tegime vist ühe või kaks kontserti. Teine läks veel lörri, sest kõik olid nii purjus või midagi sellist (naerab). See oli Türil popp bänd.

Harjad teil ikka olid peas?

Jaa, ikka.

Mis värvi?

Ei mäletagi. Poisid ajasid juuksed õllega püsti, seda mäletan küll. Ja juukselakiga. Ma ei mäleta, kas minul oli hari. Või olid mul äkki tagant pikad juuksed?

Nägime muidu ka üsna hullud välja: kotiriidest omaõmmeldud särgid seljas, millele olime pastakaga peale sodinud.

Kui palju praegu Türiga seotud olete?

Eile (esmaspäeval – toim) tulin just. Vaatasin, kuidas sõbrad elavad. Mul on suvila Türi lähedal. Türile on asja küll, ema elab ka seal.

Kus on kodu: Türil või Tallinnas?

Türil ikka. Mul on endiselt tunne, et elan Tallinnas ajutiselt. Tallinn on ka kodu, sest olen siin juba kaua olnud, aga ikkagi on Türi lahedam.

Ainult üks väike puudus on: oleks seal noori inimesi, kellega suhelda. Kõik on Tallinna ja suurematesse linnadesse ära jooksnud.

Järvamaaga seob teid seegi, et Mari–Leeni taustabändis on kõik siitkandi inimesed: trummar Ken Koemets ning vennad Erki ja Janno Reim kitarril ja bassil. Kuidas nii?

Keni ja minu vanemad on ammu tuttavad. Saime jutu peale, Ken võitis mingi Paiste konkursi ja ütles, et tahaks bändi teha. Tema kaudu saime pihta vendadele Reimidele.

Olete rahul?

Poisid mängivad hästi. Seltskonna mõttes on ka kõik okei.

Mainisite, et olite välisministeeriumis. Mida seal tegite?

Töötasin infoosakonnas kolmanda atašeena, mis tähendab, et suhtlesin Eesti saatkondadega üle maailma.

Vahetasime infot, varustasime saatkondi Eestit tutvustavate plaatide, brošüüride, raamatutega. Suhtlus välissaatkondadega käis ka sinna alla.

Kes siis välisminister oli?

Ilves.

Palju Ilvesega kokku puutusite, milline mees ta lähemalt paistab?

(Muheleb) Eks olen temaga mõne korra veini joonud. Ta on vahva mees, midagi pole muutunud. Kuigi, jah, mina otseselt temaga kokku ei puutunud, osakonnad olid üsna omapäi, suuri ühisolemisi oli vähe.

Ministeerium pole vist selline asutus ka, kus keegi reedel kella viiest õlled toob.

Nii ei ole jah. Mis seal salata, bankette ja pidusid tuleb igal pool ette, aga niisuguseid muidugi mitte.

Mida endise välisministeeriumi töötajana pronksmehest arvate?

Ei viitsi kommenteerida, sest see on nii ära leierdatud ja mämmutatud. Usun, et see ei huvitagi enam kedagi.

Kõige tähtsam on, et inimesed säilitaksid kaine meele ja rahulikkuse. Kõigile on selge, mida see kõik tähendab, kust asi alguse sai ja kus lõppeda võib. Ei tasu torkida ja hullemaks teha.

Kui aktiivne poliitilises mõttes olete, kas riigikogu valimas käisite?

Ma ei saanud käia. Minu valimisjaoskond asus Türil, olin sellal Indias (naerab). Nii et vahemaa valimiskasti ja minu vahel oli umbes 7000 kilomeetrit.

Kellena Indias käisite, niisama turistina?

Jaa, lihtsalt hipide kombel. Lõbus oli, kui siin vabariigi aastapäeva paraad külma pärast ära jäi, oli Indias 42 kraadi sooja.

Kuuldavasti olete lennundushuviline ja lendurilubagi tegemisel.

Ega see lihtne ettevõtmine ole. Läheb palju raha maksma, teiseks võtab palju aega ja väga palju peab kodus tööd tegema.

Olen olnud laisk ja halb õpilane, nüüd läheb juba teine või kolmas aasta. 45 kohustuslikku lennutundi täis lennata pole kõige lõbusam, kui üks tund maksab 2000 krooni või isegi natuke peale.

Aga mulle meeldib. Õpime lendama kahekohaliste Cessna 150 õppelennukitega.

On see mingi ammune soov?

Ma ei tea, hullus hakkas võib–olla seitse–kaheksa aastat tagasi. Lihtsalt hakkas meeldima, täiesti tühjast kohast. Sõpru–tuttavaid on ka palju, kes sellega tegelevad.

Käime sõbraga mõnikord Tallinna lennuvälja ääres vaatamas, kui väga erilised lennukid maanduvad.

Kui oled fänn, siis oled fänn – kellegi teisega seda juttu rääkida ei saa.

Kui palju olete juba lennanud?

Oi, vähe! Ei tasu mainidagi, mõne tunni ainult.

Kindlasti on tunne võimas.

Pigem hirmus, õudne, ebamugav ja ebakindel. Jalad on lõua all, istud pisikeses gondlis, mis kolksub, kõigub. (läheb hoogu) Masin löriseb, kaldub igapidi, higi on otsa ees, pead inglise keeles torniga raadiosidet pidama, mitte s…agi ei kuule, mingi ragin on klappides…

Täielik kaos. Pead kõiki mõõdikuid jälgima, mitte midagi aru ei saa.

Mingisugust mõnu pole seal alguses (naerab). See on nii Ameerika filmides, kus inimesed vaatavad lennukis aknast alla ja vilistavad.

Langevarjuga olete igaks juhuks ikka hüpanud?

Ei ole, ei julge! (Naerab) Miks te küsite – igaks juhuks?

Noh, et vajadusel katapulteeruda.

Ei noh, sellest ei katapulteeru sa kuidagi ja välja ka ei hüppa. Hävituslennukiga on lihtsam, sealt paned kogu tooliga välja. Aga Cessnast – kas üldse on mõtet välja hüpata? (naerab)

Mis lisaks muusikale ja lennukitele veel teie ellu mahub?

Mulle meeldib autodega mässata, see pole nüüd teab mis originaalne hobi. Talvel suusatan, suvel sõidan rattaga. Filme meeldib õudselt vaadata.

Ega rohkemaks aega jäägi, ülejäänud aja lihtsalt magan. Minu arust ei peagi inimene kogu aeg midagi tegema. Peaasi, et oled eluga rahul, teed, mida tahad. Ja kui veel selle eest ka raha saad – siis oh õnne!

Teie olete siis eluga rahul?

Jah, ei saa nuriseda, muidugi olen. Iga inimene, kel on kaks kätt–jalga terved ja mõistus peas, peaks eluga rahul olema.

Eluga võid rahul mitte olla siis, kui sinuga hakkab midagi tõsist juhtuma. Siis näed, kui vähe on õnneks vaja.

Ega te vist raha pärast ka põdema pea. On kirjutatud, et olete üks kolmest eesti heliloojast, kes teenib aastas üksnes autoritasudest üle miljoni.

Ei ole võimalik! Seda pole kunagi juhtunud, ma ei tea, kust niisugune jutt tuleb. Kolme–nelja helilooja peale kokku võib tõesti aastas miljon tulla.

Peasissetulek on ikka kontsertide andmine, plaadimüük ja kõik muu. Asjad tuleb paralleelselt tööle panna.

Näen päris palju vaeva ka. Kodus teen hommikust õhtuni lugusid, nädalavahetustel esinen õudsetes ööklubides – õudsetes ses mõttes, et töö on vaevav, ööklubis on suitsu ja kisa palju.

Kui lähed klubisse niisama chillima, on tore, aga kui on kolm kontserti kolme päeva jooksul, igal öösel kell üks lavale ja kell kuus koju – see enam väga lõbus ei ole.

Eelistaksite ainult stuudios olla.

Ei, tahaksin kõike teha. Ei ütleks, et esinemised oleksid kehvad või neid ei peaks tegema. Neis on oma võlu, näed tagasisidet. Siin stuudios kuivades ja all sööklas käies – noh, kontoriinimese tunne tekib. Tegelikku elu ei näe.

Kuulasin Sky Plussi arhiivist üht intervjuud teiega, kust tuli üheselt välja, et pereelu kohta pole teilt põhjust midagi küsida. Lõõpisite saatejuhtidega, et seda väga ei ole, aga pede pole te ka mitte.

(Naerab) Ei, see tuli kuidagi väga toorelt välja…

Aga nii see on, elate üksi?

Elan jah. See ei tähenda, et mul tüdruksõpra poleks, aga mulle ei meeldi temaga Kroonika esikaanele trügida. Oleks võinud kõike ka viisakamalt öelda, aga see on aus tõde.

Millisena tulevikku ette kujutate, muusikaga kuni pensionini või?

Kui jumal annab päevi, siis küll. Tõsiselt rääkides tahaksin praegu tööle panna nii palju asju kui võimalik.

Moonwalki firma korralikult tööle saada. See hõlmab plaatide väljaandmist, bände, mida on veel plaanis teha, kontsertide korraldust ja kõike muud.

Alustasime Eurovisioonist ja lõpetame sellega. Kas olete tänavusi laule vaadanud?

Jaa, pidin neid tänases (intervjuu leidis aset teisipäeval – toim) Kroonikas hindama!

Mulle meeldis soomlaste laul, selline rokilugu.

Mulle Gruusia.

Panin Gruusia teiseks. Kolmandaks panin Venemaa, nende lool on lahe produktsioon.

Parim mulje jäigi tegelikult Gruusiast, uued tulijad on alati head. Panin nad teiseks selle pärast, et soomlaste lugu on Eurovisiooni mõttes võib–olla õigem. Gruusia lugu on selle ürituse tarvis natuke liiga hea.

Ja Ungari lugu meeldis, sakslastele panin normaalsed punktid, ehkki lugu väga ei meeldinud, kuigi on hästi teostatud.

Oli ikka kohutavaid laule ka, nagu alati.

SVEN LÕHMUS

Sündinud 13. juulil 1972.

1990 Türi gümnaasium.

1994 Tallinna pedagoogiline instituut (praegu Tallinna Ülikool).

1994 – 1995 välisministeeriumi infoatašee.

1995 – 1997 Hansa Kindlustuse projektijuht.

Alates 1997. aastast vabakutseline diskor, helilooja ja muusik, osalenud raadio– ja teleprojektides. Praegu tegev plaadifirmas Moonwalk, kirjutab laule ja produtseerib artiste, nagu Laura, Mari–Leen, Mr Happyman.