UNUSTATUD MÕIS: Seidla mõis ärkab elule tasa ja targu

Marika Rajamäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seidla mõisa omaniku Mati Raali meelest on praegune Eesti mõisakultuuri teine tulek, kuid juba sünteesis eesti kultuuriga.
Seidla mõisa omaniku Mati Raali meelest on praegune Eesti mõisakultuuri teine tulek, kuid juba sünteesis eesti kultuuriga. Foto: Andrus Eesmaa

Seidla mõisa omanik Mati Raal ei näe põhjust ennistustöödega ülemäära kiirustada, pigem tahab ta rahulikult mõtiskleda ja uurida, kuidas miljööväärtust säilitada ja nähtavale seada.

Mai viimasel suvesoojal pühapäeval on Mati Raal mõisa endise iluaia poolel töörõivis askeldamas. «Mulle meeldib siin toimetada,» tunnistab ta. «Olen uksel ka valgetes pükstes ja valge kaabuga seisnud, näiteks eelmisel suvel Schillingeid vastu võttes, aga iga päev ei ole vaja.»

Mõisakultuur kadus koos sakslastega

Raali meelest polegi praegused omanikud ju mõisnikud. «Ei ole meil enam aadlikke, vonne ega krahve,» arutleb ta. «Ma ei oska seda nimetust öelda, aga kui keegi pöördub minu kui mõisniku poole – las olla.»

Raali meelest kadus tegelik mõisakultuur 1919. aastal, kui baltisakslased olid sunnitud Eestist ära minema. «Siis oli mõis elamispaik, nüüd rohkem turismiatraktsioon,» lausub ta. «Praegune on Eesti mõisakultuuri teine tulek, kuid juba sünteesis eesti kultuuriga.»

Pereettevõte Tsunftijänes, mille juhatuse esimees Mati Raal on, sõlmis Albu vallavalitsusega Seidla mõisa ostu–müügilepingu 25. juulil 1996.

Mõisa juurde kuulub 6,7 ha keskmise liigirikkusega inglise stiilis parki, mille peapuuliik on pärn, esineb hulgaliselt põlispuid.

Albu vallavalitsuse valulaps oli mõis siis olnud pikemat aega. 1993 rentis selle aktsiaselts Krahv von Kavinder, kes lubas sama aasta lõpul avada seal restorani, kuid ei suutnud.

1994. aasta 8. juulil lõpetas vallavalitsus rendilepingu. Mõisahoone oli selle aja jooksul edasi lagunenud.

Sama aasta augusti Järva Teatajas võrdleb Raal mõisa seisu reanimatsiooniga, kuid loodab, et Seidla kuulub siiski nende mõisate hulka, mida on võimalik uuesti elule äratada.

Mõisahoonete eelnevat elukulgu on Raal arhiividest põhjalikult uurinud.

Algul oli Seidla (Seydell) küla Albu ordulossi maade hulgas, siis mõnda aega Mäo mõisa all. Iseseisev mõis oli Seidla juba 1639. aastal, omanikuna on kirjas Ann Schrapler.

Mõni aasta hiljem päris mõisa tema poeg, kelle abikaasa kaudu läheb varandus Nierothide suguvõsa kätte. Wilhelm von Nierothile kuulusid veel Albu, Kaalepi, Vaida, Kukevere ja Vainastvere mõis. Ta suri 1740 ja on maetud Niguliste kirikusse.

Siis sai mõisa omanikuks teine suguvõsa – Mohrenschildid. Johann Heinrich von Mohrenschild elas Seidlas 40 aastat. Just tema ajal omandas mõis oma põhilise jõukuse, kujunes välja esinduslik mõisasüda ja valmis uhke härrastemaja, mille ehitusaastaks on omaaegne tuntud mõisate uurija H. Üprus pakkunud 1785.

1826. aastal abiellus mõisapreili Pauline von Mohrenschild Palmse mõisast pärit paruni Carl Hans Frommhold von Vietinghofiga ja Seidlas algas Vietinghoffide aeg.

Viimased parunitest omanikud olid Schillingid Kuksema mõisast. Nendele müüdi Seidla koos Orgmetsa karjamõisaga 1884. Et uus omanik elas edasi Kuksemal, juhtis töid Seidlas mõisavalitseja August Neumeister.

Majandustegevus oli Seidlas vilgas. Mõisale kuulus kaks küla, kaks karjamõisat koos talupoegadega (188 meest ja 187 naist). Tulu tõi kolm kõrtsi: Orgmetsa, Aravete ja Aru. Viinavabrik varustas neid joogipoolisega, tuuleveski andis sakusmenti.

Arhiiviallikad märgivad, et üks tuluallikas oli lubjapõletus ja tooraine lubjakivi saadi kohapealt. Mõisas oli suur kasvuhoone, eeskujulik lille– ja puuviljaaed. Märkimisväärset tulu andis puukool.

Omaaegsest hiilgusest on järel lisaks peahoonele ait. Samasugune hoone oli mõisaesise vastasküljel tõllakuur, millest on püsti müüriköndid. Huvitava lahendusega ja päris hästi on säilinud jääkelder.

Aastatega on kinni kasvanud teisel pool mõisa ees olev suur ringtee. Kinni kasvanud ja hooldamata on ka tiigid. Ammu on töö lõpetanud endises viinavabrikus tegutsenud tärklisevabrik.

Kolhoosiaja lõpuaastatel ehitas kohalik kolhoos üles aida ja pani härrastemajale uue, leedu kivi katuse.

Seidla algkooli viimane direktor (1957 – 1973) Helge Õunapuu (Maarend) on omal ajal hoolega kooli kroonikat kirjutanud.

Sellest on lugeda, et 6klassiline kool töötas Seidla mõisas 1921. aastast. Kooliarst märkis kontrollaktides mitu aastat, et ruumid vajavad tingimata remonti, tuleb teha uued põrandad, endised on muutunud auklikuks, seintel on tapeedid katki. Esineb isegi prussakaid ja lutikaid. Teise korruse saali parkettpõrand on nii lagunenud, et võib olla ohtlik.

Pargi puud läksid ahjukütteks

Koolijuhataja Tammusel oli teisel korrusel suur korter, kõik paremad ruumid, see–eest osa klassiruume olid kitsad ja niisked.

Mõisaajast oli säilinud vana õunaaed, Tammus rajas kooliaia, juuris vanad kännud välja ja istutas uusi puid. Tegi kõnniteid ja lillepeenraid, parki tõi täiendust, pani kõigile nimesildid külge. Õpilasi oli 130.

1932 tehti saalile uus põrand, kuid klassiruumid jäid remondita. 1938 määrati kooli juhatama loodusteadlane Teet Lunts, kes pühendus kooliaiale, mis oli maakonnas kauneim. Pärast Luntsi aed ja park rohtusid, külm võttis palju puid ja põõsaid ära.

1944 sügisel muudeti kool 7klassiliseks ja nimetati mittetäielikuks keskkooliks. Majandusolukord oli raske, klassid olid talvel kütmata, hädaga võeti pargis puid maha.

1954 suvel oli kapitaalremont, tehti uued põrandad ja seintele puupaneelid. Välja lõhuti kõik muinsuskaitse all olnud ahjud ja kaminad, mis asendati hallist nn plisseerplekist ahjudega. Helge Õunapuu teada müüsid töömehed glasuurpotid eraisikutele maha, osa viidi Tapa kanti. 1961. aasta kevadel toodi Mäe puukoolist aeda 18 õunapuud, neist 16 läks kasvama. Järgmisel suvel oli lõpuks kapitaalremont, kõige ulatuslikum töö oli katuse parandus.

Pool kivikatust lõhuti maha ja asendati pemiitkatusega. «Vana katus jooksis läbi ainult kohati, aga ära võeti rohkem, töömehed müüsid kivid maha, töö oli lohakas,» teab Õunapuu öelda.

Katuse läbijooks tõi kulusid juurde

Juhtus olema vihmane sügis, katus hakkas kohe läbi jooksma, pööningutoad, saal, kantselei, klassiruumid olid hommikuks vett täis.

Kõige rohkem räsisid mõisa katust 1966. aasta tormid märtsis ja augustis. 6. augusti hommikuks polnud hoone ühel pool enam üldse midagi peal, vähemalt üks kolmandik pargist oli laastatud, aias polnud ühtegi lille.

Haridusosakond andis raha ja kolhoosi töömehed tegid katuse enne kooli algust korda. 1971. aastal jooksis katus jälle kohati läbi, üldse vajas hoone kapitaalremonti, aga seda ei tahetud kuidagi teha.

1973. aastal kolis kool välja, mõneks ajaks jäi veel raamatukogu ja mõni elanik.

Helge Õunapuu mäletab, et tema ajal olid mõisast alles ilusad nikerdatud uksed ja valged aknaluugid ning saali ja endise söögitoa vaheline lükanduks. «Saalist rõdule viiva ukse ees olid samuti kahe poolega puust uksed, mis sai kokku lükata,» lisab ta. «Algkooli ajal käis keegi muinsuskaitsest neid uksi imetlemas.»

2000. aasta suvel on Mati Raal Järva Teatajale öelnud, et kõige vastikum osa tööst on tehtud: hoone konserveeritud. Edasi tuleb temale lõbusam, aga paraku rahanõudvam pool. Siis lootis ta, et seitse aastat veel ja peahoone on valmis.

Paraku nii pole läinud. «Saatus mängis meie firmale Tsunftijänes kätte Viimsi mõisa endise hobusetalli, neli aastat korrastasime, restaureerisime, viis miljonit selle maja küljest läks sinna,» selgitab Raal. «Viimsit oli meile eluliselt tarvis, seal on firma mööbli restaureerimise töökojad, kust raha tuleb.»

Probleem oli ka vahelagedega. «Uue katuse panek oli hiljaks jäänud, mistõttu osutus töömaht suuremaks, kui oli arvata,» selgitab ta.

Raali meelest on praegusajal mõisat pidada–ennistada kaks teed. Võtta peale pangalaenud, võõras firma kribinal–krabinal ehitama ning lasta pidustusi ja pulmi teha, st pidada äriettevõtet.

Teine moodus on ehitada vähem ja arukalt. «Saatus on see, et pean valima teise tee, aeglasema,» ütleb Raal. «Tahan tunda endist stiili, uurida, missugused on olnud ahjud, (kahjuks on need kõik ära lõhutud, aga olen üksikuid tükke siit–sealt leidnud), mis värve on kasutatud.»

Eesti kunstiakadeemia restaureerimisosakonna õppejõuna peab Raal Seidlat nii oma hobiks, elustiiliks kui ka heaks õppeväljaks, kus valmivad kursuse– ja diplomitööd.

Eelmisel suvel töötasid siin Rootsi ja Eesti üliõpilased. «Leidsime vestibüülist tsementpõranda alt punasest kivist põranda, mis pole just tavaline, kui arvestada, et hoone on väliselt suursugune,» selgitab ta.

Samamoodi on Raal Schillingitelt saadud fotode koopiatelt näinud, et tubades on olnud tapeedid, mis seletab, miks mõisast pole maalinguid leitud. «Ju Mohrenschild ei pööranud sellele tähelepanu või lõppes jaks ja raha, et tellida luksuslikke põrandaid ja maalinguid,» arutleb ta.

Juulis nädal enne seitsmendat Seidla vanavaralaata tuleb Raal üliõpilastega nädalaks aknaid ennistama. «Kuulutan selle välja kõikidele huvilistele, siin on ju riistad, oskused ja inimesed käepärast võtta,» lubas ta.

Seidla mõisa miljööväärtuseks peab Raal rikkumata ümbrust. «Kogu ala on suurepäraselt säilinud, on põlispuud, pole korrusmaju ehitatud, selliseid on Eestis vähe,» lausub ta. «Jalutad aasale, oled kaugel kärast, mõis paistab kui valge luik eemalt – see rahustab.»

Raal märgib, et tema mõte on eeskätt teha mõisakultuur nähtavaks koos mööblikollektsiooniga, mida ennistatud ruumides huvilistele näidata. «Majal on hea aura, siin on nii ilus, ju pole kurja tehtud – see on ka üks hea asi,» ütleb ta.

Mati Raal on üritanud PRIAlt maakütte ehituseks toetust saada, otsus on tema teada tehtud. «Kui majal on katus peal ja küte sees, on aega mõelda, kuidas edasi,» ütleb ta. «Et vana substantsi säilitada ja korrastada, nõuab mõtlemist, mitte kiireid otsuseid.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles