Nurmsi lennuvälja töökad päevad kestavad edasi

SPIRIT OF ST. LOUIS. Foto: Andrus Eesmaa

Nurmsi lennuväljale on maandunud sõjalennukid, pommilennukid, purilennukid, mudellennukid, väikelennukid ja langevarjurid. Peale selle on seal karjatatud lehmi ja ehitatud koopia ilmakuulsast Charles Lindberghi lennumasinast.

Teise maailmasõja lõpuaastail asusid Koigi lähedal Nurmsi külas toimetama nõukogude sõdurid. Kogu elu Prandi külas elanud Evi Trillo mäletab siiani üsna hästi, kuidas sõdurid riigile kuulunud Huuksi metskonna metsa saed sisse lõid ja ehitustöödega alustasid. «Mets võeti maha, pind lükati siledaks ja nii see lennuväli sinna tehtigi,» meenutas Trillo.

1945. aastal maandus lennuväljale ja lahkus sealt raskes lastis lennukeid. Hiljem muutus sõjaväelaste tegevus vaiksemaks ning prandilased ei pannud lennuvälja suurt enam tähelegi.

Viimati käis Evi Trillo lennuväljal 15 aastat tagasi, kui viimane sõjaväelane seal asju pakkis. «Tal oli ilus kaheksakuune hundikoer nimega Karu, tahtis kutsika ära hävitada,» meenutas Trillo. «Meil mehega oli ilusast koerast kahju ja küsisime ta endale, on praegugi veel tubli majavalvur.»

Major pidas lennuväljal lehma

Viimast Nurmsi lennuväljal elanud nõukogude majorit mäletab hästi ka Henn Sokk, kes 1991. aastal, kui lennuväli maavalitsuse omandisse läks, maavanema astetäitjana töötas. «Oli tore mees, kuidagi ei tahtnud ära minna,» ütles Sokk. «Pidas seal lennuväljal sigu ja lehmi ning lootis, et ehk saab valvurina tööle edasi jääda.»

Kui Evi Trillo ütlust mööda ei seganud lennuväli teda enne ega sega nüüd, siis Tamsi külas üles kasvanud koigilane Elle Saks mäletab, kui põnev oli lapsena suuri mürisevaid lennumasinaid üle lendamas näha. «Mõnikord sõitsid nad maandudes nii madalalt, et mu väikeõde viskas ennast suure hirmuga pikali, kartes, et lennuk kukub otse pähe,» kirjeldas Saks.

Saksi mäletamist mööda oli lennuväljal aasta ringi elanud sõduritega Koigi koolil hea läbisaamine. Vahel külastasid sõdurid kooli ja õpilased esinesid neile. «Ei tea, kui palju nad sellest aru said, aga nad olid väga lahked ja plaksutasid alati rõõmsalt,» tähendas Saks.

Koigi kooli õpilasena on 70ndate keskel sõduritele laulmas käinud ka praegune Koigi vallavanem Jüri Randmäe. «Õppisime ühe venekeelse laulu ära ja käisime seda lennuväljal esitamas,» sõnas ta.

Henn Soku teada kuulus lennuväli mereväele ja allus Riiale. Aasta ringi elas kohapeal mõnikümmend meest, kuigi kaks kasarmut mahutanuks vajadusel ka tuhatkond sõdurit.

«Paar korda aastas olid neil suured õppused, siis oli rohkem mehi ja maandus ka rohkem lennukeid,» meenutas Sokk.

Otse Tallinna–Tartu maantee kõrval asuv lennuväli hõlmab ligi 80 hektarit lagedat välja ja koos metsaga ulatub praegu kaitseliidu käsutuses olev territoorium 200 hektarini.

Kaitseliidu Järva maleva pealiku major Arvi Niglase selgitusel on maa siiani kuulunud kaitseministeeriumile, see on hoidnud kaisteliitu oma tegemistes tagasihoidlikuna. «Sel aastal peaksime saama Nurmsi lennuvälja ning selle juurde kuuluva maa endale,» sõnas Niglas. Ta lisas, et kaitseliidul on erinevaid mõtteid, kuidas lennuvälja edaspidi arendada saaks.

Praegu toimetab lennuväljal kõige agaramalt sõjaväe langevarjuklubi (SLK), kes soojal ajal pea igal nädalavahetusel Nurmsis hüppeid teeb. Langevarjurid hoiavad kaitseliitlastega kahasse territooriumil silma peal ja päris omapäi kontvõõrad maa–alal kaua toimetada ei saa.

Sile lennuväli paistab heinamaana

SLK juhatuse liikme leitnant Mihkel Haugi ütlust mööda sobib Nurmsi langevarjuritele hästi eeskätt asukoha poolest – kõigil üle Eesti on siia üks tee tulla.

Kevadel panid SLK inimesed lennuväljale üles kaks kõrget neoonpunast tuulelippu ja need on langevarjureid kaema meelitanud ka täiesti võõrast rahvast. «Tulevad ja küsivad, mis me siin teeme, ei teadnudki varem, et siin mingi lennuväli on,» muigas Haug. «Mõned jälle tulevad ja meenutavad aega, mil siin nõukogude sõjavägi tegutses ja suured lennukid maandusid.»

Nüüd on nõukogude armeele kuulunud ehitused lootusetult lagunenud. Rauakorjajad on minema vedanud kõik, mis vähegi võimalik ning osanud maast isegi kaablid välja kiskuda.

Põõsaste vahelt paistab lagunev lennujuhtimispunkt ning kahest pikast lennurajast on praegu kasutuskõlblik vaid üks.

Lendur Mati Sikk, kes SLK langevarjureid õhku lennutab, käis Nurmsis esimest korda 1991. aastal ning mäletab, et siis elasid kasarmutes veel sõdurid ja sööklast sai süüa. «See oli hea lennuväli ega ole praegugi oluliselt halvem, pole võsastunud nagu paljud veel 1990. aastal kasutuskõlblikud platsid,» sõnas Sikk, kes koos teiste Nõo reaalgümnaasiumi lennuklassi õpilastega Nurmsis harjutuslende käis tegemas.

Teistest sarnastest murukattega lennuväljadest on Nurmsi Siku teada natuke suurem.

Kuigi eemalt võib lennurada ka tavaliseks heinamaaks pidada, on pind tõesti sile, nii et autoga seal ligi 90kilomeetrise tunnikiiruse arendamine pole mingi mure. Siledat maalahmakat kasutas paari aasta eest ka Audi klubi, kes kutsus Nurmsisse kokku üle 400 masina, lootes Guinessi rekordit püstitada.

Mati Sikk ja Mihkel Haug oskasid heita valgust ka lennuvälja sileduse saladusele. «Esmalt kooriti pinnas paelt ära ja siis tambiti ja pressiti tagasi,» selgitas Haug. «Praegugi on pinnasesse täitsa võimatu auke teha: kaitseliitlased tahtsid kaablit vedada ja kasutasid lõpuks lõhkeainet, aga tulemus oli ikka ainult väike õnarus.»

Siku ja Haugi teada maandusid lennuväljale omal ajal päris rasked pommitajad. «Kui rada on kõva, pole murukate suurematele lennukitele mingi mure, natuke laiemate ratastega saab väga hästi hakkama,» ütles Sikk.

Hea paik ka mudellenduritele

Langevarjuklubi hüppab palju ka sõjaväe langevarjudega, mida ei saa juhtida. Kõrvalolevale Tallinna–Tartu maanteele keegi veel siiski maandunud pole. Hüppajate kinnitusel tuleb lihtsalt jälgida tuule suunda ning kiirust ja kõrgust.

Tuuleolusid teavad lausa peast ka mudellennu harrastajad, kes samuti meeleldi Nurmsi lennuvälja kasutavad. Mudellennu võistluste eestvedaja Ardo Pärna ütlust mööda sobib Nurmsi neile eelkõige kevadel ja sügisel, kui ümberkaudsed põllud on lagedad. «Mudellennuk peab õhus püsima vähemalt kolm minutit,» selgitas Pärna. «Viiemeetrise tuulega lendab ta selle ajaga kahe kilomeetri kaugusele, omanikul tuleb lennuk väljalt pärast ka ära tuua.»

Suvisel ajal, kui põllud on vilja ja heina all, mudellendurid nendele trampima ei lähe ja otsivad võistlusteks teisi kohti.

Järvalane Ly Menov avastas paiga enda jaoks eelmisel aastal. «Olen siinkandis elanud ja olnud, kuid ei teadnudki, et niisugune paik olemas on,» imestas ta. Nüüd on Menov teinud juba üle paarikümne langevarjuhüppe ning hoog ei näi raugevat. «Hüppamine on sõnulseletamatu, ma käin nüüd seal lennuväljal ka siis, kui hüppeid ei toimugi, lihtsalt kisub,» ütles ta.

SPIRIT OF ST. LOUIS

Nurmsi lennuväljal valmis aastail 1993–1997 Ryan Airlines`i jooniste järgi täpne koopia lennukist Spirit of St. Louis, millega Charles Lindbergh 1927. aastal tegi esimese soololennu üle Atlandi ookeani Ameerikast Prantsusmaale.

Lennuki koopia tellis Rootsi lendur Pierre Hollander Eesti aktsiaseltsilt Link & Co, ehituses lõid kaasa ka Nurmsi lennuklubi liikmed Kalju Käi ja Rauno Rääk.

Kahjuks kukkus lennuk 2003. aasta mais Inglismaal klassikaliste lennukite lennufestivalil alla ning piloot Hollander hukkus.

Ehitajad õnnetuses süüdi ei jäänud.

 

 

HÜPPAJA BLOGIst

Lennuväli (Nurmsi lennuväli – toim.) oli küll üsna kaugel vastutuult, aga edasi ma liikusin ja kõrgust oli kah veel 2 km. Nii et proovisin kõike, pöördeid, pidurdamist – toggled all läks umbes 4 –5 sekundit, enne kui hoog otsa sai ja varisema hakkas, nii et sellega on kõik timm. Siis keerutasin allapoole, kusjuures see oli väga šeff tunne – päris täpselt ei oska kirjeldada, umbes nii nagu tunneksin, mida vari teeb parajasti, varem pole sellist asja märganud.

Ja selle koha peal sattusin tugevasse õhuvoolu, liikusin vaevu–vaevu edasi lennuvälja poole. Ja minu all ja päris pikalt ees oli mets. Proovisin ennast nii väikseks teha kui võimalik, et tuuletakistust vähendada, aga ega sellest eriti kasu polnud. /.../ Siis sain ka vastutuulest välja ja hakkasin jälle üsna jõudsalt edasi liikuma – metsa kohalt ära, põllule ja siis peaaegu põllu serva välja – pidurid poole peale, hõljusin natuke maapinna kohal (vari tõstab väga hästi) ja siis päris põhja – jalad maha ja hetk hiljem ka põlved maha, ilmselt keha ootas märksa tugevamat maandumist. Igatahes kena :) /.../

Ilus hüpe – selliste nimel tasub elada :)

http://masendav.com/page/2/