Lapsepõlv käib kaasas kogu elu

Pildistamise ajaks sätib Paavo Kivine end istuma oma Esna–kodu trepile, niimoodi ajasid maailma asju jutti ka tema raamatu kaks kangelast Vana Karu ja Piilu. Foto: Andrus Eesmaa

Rohkem teame seostada Paavo Kivise (67) nime spordiraamatutega, vähem Esna külaga Järvamaal – nüüd on ta oma lapsepõlvemaad ja –inimesed kirjutanud raamatusse «Kaks kavaleri».

Marika Rajamäe

«Kauplus oli alevi kõige uhkem maja – suur, kahekordne ja silikaadist. Tarbijate ühistu oli ta valmis saanud just kodanlise korra viimasel aastal. /…/

Lisaks kõigele muule täitis kauplus teadeteagentuuri rolli. Kogu kohaliku tähtsusega informatsioon jooksis siia kokku ning leidis vahetamist.

Ühel sini–sinise taevaga soojal keskhommikul ootabki Paavo Kivine meid kaupluse juures ja uurib sinna püsti pandud tahvlilt ümbruskonna kaarti. «Igal suvel sõidan siit läbi, venna, laste ja lastelastega – minu esivanemad ja vanemad on Peetri kalmistul,» lausub ta.

Kivine tunnistab, et temale pole Esnat enam pärast seda, kui ametimehed ja asutused siit läksid. «Kõige viimane oligi pood ja siis apteek,» ütleb ta. «Vahepeal tundus, et Esna on täiesti surnud, aga suvel kuulen ikka lapsi, eriti seal ülejõe osas.»

Siis selle poe trepil istusidki Kivise kaks kavaleri – külafilosoofid Vana Karu ja Piilu, mõtlen endamisi. «Poemees oli minu isa,» teatab ta. «Väike jupp oli toidupoodi suure aknani, ülejäänud tööstuskaubad.»

Müügil oli rikkalikus valikus laiatarbekaupu: sitsiriiet, kirsasaapaid, lehmakette, naiste patšokke, plekknõusid, grammofoniplaate Vana

Vuntsi kõnedega, langevarjuri–suitse, lõhnaõli Krasnaja Moskva, mootorrattaid, köit, traatämblikke, pannkoogipulbrit, õhupüstoleid, jalgrattaid Diamant ja Simson–Suhl.

Viimati mainitud kraam, alates seletamatutest ämblikest, oli reparatsioonikaup Saksamaalt. Püstolid lasksid hästi ja jalgrattad sõitsid veel paremini.

Eriti suure populaarsuse poiste seas omandas mudel Simson–Suhl, kuna sel (nende andmete eest ei või me vastutada) olid «Dürrkopp» dünamo, «Wittkopp» vändad ja «Putzkopp» pump.

Kivine näitab kätte ülemise korruse akna, mis oli nende magamistuba: redel läks üles, kui öösiti keegi koputas, ei viitsinud isa minna, tema läks.

Poemees oli alevis ülekaalukalt kõige informeeritum isik, ka usaldusisik. Et ta pidas suud asjades, mis suupidamist nõudsid, oli niisama kindel kui see, et hädaline sai talt ka südaööl oma hingerohu kätte.

Need lood ja pildid aleviku ja kooli elust jäävad poliitiliselt keerulistesse sõjajärgsetesse aastatesse, ometi pole võimalik neid lugeda naeru pugistamata. «Jutustuse juhtmotiiv võiks olla: oli siis eluolu, missugune tahes, inimesed elasid usus ja teadmises, et elada tuleb edasi, vaatamata kolhoosikorrale ja totrustele, mida nõukogude võim ette kirjutas,» selgitab Kivine. «Teisalt tundsid inimesed rõõmu kõigest loomulikust ja ilusast. Muide, isa oli mul paras naljamees.»

Kivine lisab, et raamat pole siiski dokumentaaljutustus. «Nimed on tegelike inimeste omad, aga teod ei pruugi olla – olen need segi ajanud,» lausub ta. «Palju asju on tegelikult juhtunud, mõne olen ka välja mõelnud.»

Kivine loodab, et siinsed inimesed teavad, mis on tõsi ja mis mitte. «Teavad vähesed elavad, minuealised poisid, kohalikud, aga võõrastel polegi tarvis teada,» mõtiskleb ta. «Raamat ongi mõeldud minuealistele ja vanematele, kes mõistavad nõukogude kõnepruuki.»

Kivine pihib, et kirjutas kõigepealt iseendale, et oleks meeles. Ja kui kohalik rahvas tunneb ühtteist ära, siis neile äratundmisrõõmuks.

Teised eestlased, kes ei tea Esnatki, võtku nii, nagu on. «Kõik minu kangelased on juba lahkunud, nende elud ja teod on avatud, selles mõttes pole ma kellelegi liiga teinud,» lisab ta.

Jalutame mööda Esna teid. Poest paremale jääb punane raudteejaam ja kaubaait. Kivise teada jaamaülema tütred selles suviti ikka kõpitsevad midagi.

Alles on lapike munakivisillutist, ka poe ümber. «Munakivisillutis tuli koos jaamaga,» teab Kivine öelda. «Kui vihma sadas, oli poe ees pool meetrit vett, väga madal koht.»

Kõigepealt oli raudtee. Raudtee oli kitsarööpmeline. Susla startis rajoonilinnast, tossutas poolsada kilomeetrit ühtpidi, keeras lõppu jõudnult otsa ringi, ähkis veidi ning hakkas tuldud teed tagasi logistama. /.../

Tegelikult võis alevirahvas väga vabalt ära elada ka kellata ning need, kel kella veel polnud, ei hakanud teda muretsemagi: mis tühja peale raha raisata, kui rongid ajavad niisama hästi asja ära?

Igaüks teadis, et Vana Vunts oli mingi viguriga – noh, hirmuga ikka! – raudteeasjanduse nii trimmi ajanud, et rongid käisid kui kellavärk, minutipealt. /.../

Rongi pidi juba seepärast armastama, et veel verisel tsaarirežiimi ajal oli alev siia ilma tänu rongile tekkinudki.

Kõigepealt oli jaam. Alles hiljem ilmusid sellised objektid nagu kauplus, veski, apteek, postkontor ja haigla, siginesid poodnikud, kingsepad, rätsepad, pagarid ja juuksurid, ning kõige lõpuks, juba tänu töörahva võimule, tekkisid teemaja ja täitevkomitee. Alev oli sõna otseses mõttes raudruuna sünnitatud.

Poest üle tee oligi veski ja saekaater. «Veskis oli elekter, lõhnas jahu järele, kogu aeg elu kees, nii ööd kui päevad, seal võis ringi käia – Esna kohta vägev värk,» selgitab Kivine.

Tähtis maja oli apteek. «Apteegi riiulitel olid uhked vanaaegsed portselannõud, ladinakeelsed sildid peal,» meenutab Kivine. «Siit käisime poistega õhupalle ostmas!» (mugistab naerda)

Alles on teemaja; maja, kus elas raamatu järgi alevi venelane Doktor, kes oskas teha kõike, isegi hambaid parandada; haigla. Üle jõe osast mäletab Kivine juuksurit, kes lõikas poistele tutte pähe, ja isa rajatud jalgpalliväljakut.

Mõnetise kurbusega vaatab Kivine jõge, mille asemel haigutab kuivus. «Meie aeg kuivas jõgi paar korda ära, püüdsime lompidest lutse ja hauge, nüüd on veerežiimid muutunud,» lausub ta. «Allikas tuli välja Esna mõisa lauda alt, käisime alati sealt vett võtmas, kui vanemad Türil elasid – oma allika vesi!»  

Alevi allakäik on Kivise meelest seotud eeskätt sellega, et raudtee lõpetas 1967, rööpadki võeti üles. Elukeskus läks Peetrisse, mis ehitati veneaegseid majakarpe täis, ja Roosna–Allikule.

Nii kurdab ta «Kahes kavaleriski»: Kes oskas aimata, et kunagi võtab ajalugu teistpidi tuurid peale ja siis ühel päeval kaob esimesena raudruun ise, ta kapjadealunegi kistakse üles, pärast seda aga haihtuvad üksteise järel olematusse veski, kauplus, apteek, postkontor, haigla, kaovad kingsepad, rätsepad, pagarid, juuksurid, sigineb üha enam tühje aknaauke, küntakse üles jalgpalliväljak, ja keset võrkpalliplatsi hakkab kasvama kuusk, ning ainult punane raudteehoone seisab küll juba luitunult, kuid endise väärikusega, sihtides oma pimedate silmadega mõlemas suunas, nagu ootaks ikka veel ei tea mida.

Alevi ainukese toimiva asutuse leiame endise täitevkomitee majast: sidejaoskonna. «Post peab olema,» täheldab

Kivine. «Kummaline küll, inimesed võivad kaduda, aga majad on ikka püsti – kuigi ega ma tea ju, kas on inimesi neis!»

Kivise lohutuseks olgu öeldud: on küll. Juba mõnda aega rabeleb poehoones perele kodu ja töökodasid ehitada noor mees Tallinnast.

Esimest aastat on poeomaniku teada keegi ka veski juures tegutsemas. Kahju vaid, et maailmas hinnatud Inglise firma 300hobujõuline aurumasin, hoorattad – kogu veskikompleks on jõutud enne vanarauaks viia.

Ka küla kooskäimiskohas on õhtuti noori aega veetmas, küllap nad ujuksid Kivise isa Aarne omal ajal rajatud basseiniski, kui ainult sinna vett jätkuks.

«Minu lapsepõlv oli õnnelik: meil polnud televiisorit, siis ei olnud veel ka arvutit ja mänguasjapoode – mis on tänapäeva laste tõeline nuhtlus,» arutleb ta.

Siis oli vabadus. «Suvi oli tõeline vabadus, keegi ei keelanud kuskile minemast,» lausub ta. «Kui poiss pole haige, on ta rõõmus ja tegus igal ajal.»

Et aeg oli Kivisele tõesti õnnelik, on tunda jutustuste tundlikust kirjutamislaadist, helgest õhustikust. «Oli kerge ja rõõmus kirjutada, lood kirjutasid enda ise, minu vaev oli arvutiklahve klõbistada,» ütleb ta.

Rõõmu– ja soojuskiiri märkan Paavo Kivise silmis praegugi.

Üks hirm kandunud lastesse siiski: äraviimise hirm. «Isa ostis mulle õhupüstoli, mingil ajal magasin, püstol padja all – äkki tullakse öösel,» tunnistab ta. «Aga kui metsavennad kaupluses käisid, polnud mingit hirmu, nemad toimetasid omi asju, meie vaatasime kardinate vahelt.»

Kivine märgib, et oli siis ju pealt kümnene, millestki sai nagu aru, aga kõik eluraskused liikusid temast siiski mööda. «Ja jumal tänatud ka meie perest,» lisab ta.

Kivise meelest oli ta üsna tavaline maapoiss, mitte äge, talle meeldis raamatuid lugeda, aga meeldis ka kõik füüsiline – mäng ja sport muidugi, mitte aiamaa kaevamine, kuigi tuli sedagi ette. «Lapsepõlves oli mul kaks asja: pall ja raamat,» ütleb ta.

(Paidelane Ain Liivik – Paavo Kivine on tema onunaise õepoeg – mäletab, et Paavo ehk Paps oli sõnakuulelik poiss, suitsu ei teinud, tüdrukuid patsist ei tirinud ega kakelnud, aga polnud ka nohik.)

Alevis tegid kõik poisid sporti: jalgpall oli paraadala, sündmus, võrkpall üldrahvalik mäng, isad–emad mängisid ees. «Natuke tegime kergejõustikku, aga see oli rohkem jooksmine,» ütleb Kivine. «Harilikult jooksime palja jalu õues, tundus, et kogu aeg jooksimegi, üldse ei käinud – see oli ajaraiskamine.»

Niisugusest edasi–tagasi ringijooksmisest tõusis kasugi. «Rajooni koolinoorte spartakiaadidel läks hästi, Paide koolis tegin igasuguseid alasid, aga tõsiselt hakkasin sportima alles ülikoolis, kuigi sport oli tähtis kogu aeg, sest vanematele oli tähtis,» lausub Kivine.

Heameelt tunneb Kivine tagantjärele veel selle üle, et sportlane oli tollal au sees. «Inimestele oli tähtis teha ja teistele tähtis vaadata, praegu peetakse rohkem püüne peal käijaist, nagu Tanel Padar on,» ütleb ta.

Kivise poisipõlve lugemislaualt käisid läbi kõik raamatud, mida kodus leidus. Ka alevi raamatukogus oli eestiaegset kraami, enne kui ära korjati. «Lemmikraamat oli «Ulenspiegel ja Lamme Goedzale», kõige õudsem raamat oli «Tulipunane lilleke» – selles oli koletise pilt, mille alati kiiresti edasi keerasin,» meenutab ta.

Kuidas temast kirjamees tuli – Kivise meelest rohkem nagu sunniga. Tal pole erilist mälestust, et kooliajal oleks kirjandeid ette loetud, kuigi läks Tartu Ülikooli ajakirjandust ja eesti keelt õppima. «Praktika ajal kutsuti ajalehte Edasi ja läkski sedasi,» ütleb ta.

Kivine pole enda meelest olnud kirglik ja auahne kirjutaja, kuigi spordis tundis sellest rõõmu. «Pigem olin sunnitud kirjutama, et perel majanduslikult paremini läheks,» selgitab ta. «Ega ma seepärast halturtšik olnud, et kirjutan ükskõik millest raha pärast, kirjutasin sellest, mis meeldis – see oli seesama sport.»

Tollal oli Paavo Kivine tegevkergejõustiklane, Eesti rekordiomanik kaugushüppes ja teatejooksudes, ajakirjanduses ja raadios hinnatud publitsist. «1970. aastast olin Eesti Raamatus sporditoimetaja, kui vabadustuuled lehvima hakkasid, oli võimalus alustada iseseisvat ettevõtlust, tegin spordikirjastuse Olympia – nii see läks,» lausub ta.

Nüüd  on kirjatuse nimistus üle 40 raamatu: olümpiaraamatud, sportlaste elulood, lasteraamatud, nende hulgas «Karupoeg Puhhi» täielik väljaanne. «Olime abikaasa Teaga kahekesi, minul oli kirjutamise rõõm ja temal levitamise mure,» lisab ta.

Kivine tunnistab, et viimasel ajal on ta kirjastanud–kirjutanud harvem. «2001 kuni 2005 ei teinud me midagi, siis mõtlesin, pagan, Erkist (Erki Nool, tütar Kadri elukaaslane – toim) peaks raamatu tegema, kes see siis ikka – ja läks hästi,» selgitab ta. «1987 olin hüüdnud välja, et teen Palusalust raamatu, mõtlesin jälle, pagan, mulle ju meeldib lubadusi pidada – ja tuli ka hästi välja.»

Selgub, et Esnast on Kivine kirjutanud juba 2001. aastal, kuid siis Bartholomew Bergi nime all. «Terve elu olen kirjutanud spordist, dramaatiliselt ja pateetiliselt, arvasin, et lugejad panevad seda pahaks, võtan parem varjunime,» selgitab ta. «Mitte keegi ei märganud ega ostnud, täielik läbikukkumine! Nüüd kirjutasin kooliloo ette ja oma nime all, loodan, et ostetakse ka.»

Enne kui Paavo Kivine asutab ennast Peetri poole teele, on raamatu Poemehe mõjul tahtmine teada, milliseid isa õpetussõnu ta elus kaasas kannab.

Kivine ütleb, et ega isad tollal poegadele dotseerivaid kõnesid pidanud, vähemalt tema isa mitte. «Isa oli mees, kõva töömees, olnud Venemaal sõjaväes, kaks korda haavata saanud, rahvuslane,» lausub ta. «Ära usu venelast, ära semu kommudega, katsu valida elukutse, kus oled sõltumatu – need olid tema õpetussõnad, mul on õnnestunud neist kinni pidada.» 

*********************

«Tere, Paavo! Mina olen

Urmas!» hüüab mees Žigulist järelkäruga, kui jääb poe juures meie kohal seisma.

Selgub, et Neetar. «Isa on kodus, ema haiglas, õde linnas,» vastab ta Paavo pärimisele.

«Kas sa raamatut oled lugenud?» küsib Paavo. «Peetris astu Lea poodi sisse, jätsin sinna ümberkaudsetele jagada.»

«Urmas on venna aegne, Mait on minust üheksa aastat noorem,» selgitab Kivine hiljem. «Tema isa Elmar oli telefonimees, sõitis külgkorviga mootorrattaga ringi, ema Ilse oli postkontori juhataja – minu Esna inimesed.»

PAAVO KIVINE

Sündinud 19. novembril 1939 Paides.

1947 – 54 Öötla 7klassiline kool.

1954 – 58 Paide keskkool.

1958 – 63 TRÜ ajalooteaduskonna keeleteaduskonna žurnalistikaosakond.

1960 – 68 tegevkergejõustiklane.

1963 – 66 Eesti rekordiomanik kaugushüppes.

1964 – 67 ajalehe Edasi korrespondent.

1968 – 70 Eesti Raamatu turismi– ja sporditoimetuse juhataja.

1982 – Juhan Smuuli publitsistikaauhind.

1989 – kirjastuse Olympia juhataja.

Kirjutanud või koostanud üle 30 spordialase originaalteose.

Abikaasa Tea, poeg Märt ja tütar Kadri. 

 

TEISED «KAHEST KAVALERIST»

Atko Remmel, 8. juuni Eesti Ekspress: «Omal moel kõlbaks see teos suisa keskkoolile ajalooõpikukõrvaseks lugemiseks soovitada – humoorikas ja piisavalt lühike.» 

Leelo Tungal, 15. juuni Sirp: «Kivise raamat on kõike muud kui tõsine – hukkamõistmise jätab ta lugeja hooleks. «Kahes kavaleris» pilatakse nõukogulikku paatost vaimuka irooniaga, mis mõjub värskelt just seetõttu, et autor on detailitäpne ega lase emotsioonidel endast võitu saada.»