Üks taim: Ojamõõl haagib end möödujale sappa

On teada, et taimede järglaskonna ja kestvuse kindlustavad viljad ja seemned. Ka on tarvis, et need satuksid emataimest kaugemale – kui kõik pudeneksid emataime juures mulda, ei jätkuks noortel taimedel kasvuruumi, toitu ega valgust.

Tänase taimetutvustuse liik sobibki hästi näitlikustama loodusõpetuse tundi teemal «Kuidas taimed levivad?».

Milliseid viise teie teate? Võimalusi on palju ja viljadel on mitmeid iseärasusi, mis soodustavad nende levikut kas siis tuulega, lindude ja loomade söödana, sipelgatega, veega või paiskab taim ise seemned endast eemale.

Endalegi märkamatult võite seemnete levitajaks olla ka teie või siis loomad, kelle karvkattesse vastavate haakeriistadega – kidakeste ja konksudega – varustatud taimeseemned end kinnitavad ja nii tasuta küüti saavad.

Sääraselt levib näiteks takjas, kolmisruse, aga ka pildil olev ojamõõl. Nii satuvadki need taimed kasvama inimeste elupaikade lähedusse, kuigi ojamõõla põhilised kasvukohad on niisketel niitudel ja metsades ning järve–, jõe– ja kraavikallastel.

Ojamõõl hakkab sageli õitsema juba maikuu lõpul. Tema pruunikaspunased õied ripuvad kui kellukad kaardunud varte küljes. Kui õiteaeg läbi on, tõusevad taime õieraod püsti ja nüüd moodustub omapärane vili: kerakujuline nutt, mis koosneb üksikutest väikestest viljadest.

Iga vili on varustatud väikese konksuga, mis asub peene «ridva» küljes ja ootab möödujat. Kui juhtute läbima rohustut, kus kasvab ojamõõlu, võitegi jääda oma püksisääri neist tugevasti haakunud seemnetest puhtaks nokkima.

Ojamõõl ei jää siiski lootma üksnes inimeste ja loomade peale. Ta on mitmeaastane taim ja talvel, kui maapealsed rohtsed osad on närtsinud, elab ta edasi maa–aluse risoomina, kus säilitab ka suvel kogutud varuained. Risoomi abil paljunemine ongi see varuvariant, mis võimaldab ojamõõlal oma arvukust suurendada.

Ojamõõla risoom aitab ka ihuhädade vastu. Rahvameditsiin kasutab seda kõhulahtisuse korral, tõmmisest või teest loodetakse aga abi südamehaiguste vastu.

Kuigi ojamõõla tuntakse hästi, kiputakse teda enamasti vale nimega kutsuma – karukellaks. Eestis kasvavast kahte liiki karukellast on tal tõesti suur sarnasus aas–karukellaga, seda siiski vaid pealiskaudsel pilgul.

Tollest sarnasusest on aga vaba meie teine mõõlaline, maamõõl. Too väikeste kollaste õitega taim on paljudele tundmatu.

Tagasi üles