Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aravete keskkooli vilistlane ja Viimsi valla elanik Viljar Mäesepp sai üle–eelmisel nädalavahetusel Haapsalu ühe miili kiirendusvõistlusel kätte 311 kilomeetrit tunnis, mis on Eesti üks kiireimaid aegu.
Mäesepp on kiirendusspordiga tegelenud seitse aastat. Kihutamise kihk sai alguse lapsepõlvest, kui ta isa süles rooli keeras ja vaevu selle tagant välja paistis, rääkimata sellest, et jalad pedaalideni ei ulatunud.
Tehnikahuvi tekkis noorukieas, pärast keskkooli läks Mäesepp pealinna autoelektrikuks õppima ja jäigi sinna elama. Nüüd on ta olnud viis aastat abielus ning kahe ja poole aastase Reno isa.
Purunes aastaid kestnud rekord
Mäesepa auto on 1990. aasta Nissan 300 ZX. Praegu 510 – 610 kW, olenevalt, kas nitrot kasutada või mitte, ja 3,0–liitrise twinturbo mootoriga. «Enam pole originaalist suurt midagi järel, totaalne ümberehitus on tehtud,» ütles ta.
Mäesepa ütlust mööda kehtis ühe miili eelmine rekord 298 km/h, sõidetud kolm aastat tagasi ja üllatusena ületati see tänavu nii pikalt. «Venelane Zolotorjov sõitis 312 km/h ja oli minust ühe kilomeetri jagu tunnis kiirem, arvan, et need rekordid jäävad kauaks püsima,» lausus ta.
Mäesepp tunnistas, et on suutnud oma autoga kiireminigi sõita. «Miil on niivõrd lühike maa sellise kiiruse saavutamiseks, kui oled kilomeetriga saanud kätte juba 280 km/h, siis ülejäänud 600 meetrit üle 300 km/h sõites on vaid mõni silmapilk,» selgitas ta.
Niisuguse kiiruse juures liigub auto 90 meetrit sekundis.
Mäesepp tahab järgmisel kevadel autot veelgi ümber ehitada. «Kolmeliitrine twinturbo mootor allub hästi tuuningule ja hobujõude on lihtne välja meelitada,» põhjendas ta. «Praegu on auto võimsus nitroga 800 hobujõu kanti, kevadeks tahan seda suurendada vähemalt tuhandeni.»
Kiirendussport areneb kiiresti ja Mäesepa ütlust mööda konkurendid ei maga. Kevadeks võib autole kulutatud raha korraliku maamaja hinna välja anda. «Enamik raha on tulnud omast taskust, kahjuks ka pere arvelt,» tunnistas ta. «Õnneks on sponsorite abi aastatega suurenenud.»
Mäesepp lausus, et üks asi on, raha, aga teised asjad on hindamatud, nagu sõpradega veedetud magamata ööd garaažis ja tohutud töötunnid. «Tulemused ei tule niisama,» märkis ta.
Kõik asjad on autos Mäesepal tehtud sõprade abiga, ainult mõni keerulisem keevitustöö on lastud teha spetsialistil ja juhtaju seadistus Soome asjatundjatel.
Peale võistluste käib Mäesepp oma Nissaniga korra või kaks nädalas sõitmas, et auto rooste ei läheks.
Mäesepp ütles, et kui ta hakkaks praegu autot ehitama, läheks see poole vähem maksma. «Kolm aastat tagasi, kui auto soetasin, polnud info nii kättesaadav kui praegu ja sai vigu tehtud,» põhjendas ta.
Nissani eelistus tuli Mäesepal sellest, et ta töötas kunagi Fakto Autos. Järele mõelnud, leidis Mäesepp, et Nissan oligi sellal sportautode tipptootja. Pärast 1990ndate algust lasti tema hinnangul välja suhteliselt mõttetuid kesti.
Tänavu õnnestus Mäesepal võita Eesti meistritiitel Drag Racingu veerandmiili võistlustel, mille ta oli aasta algul ka eesmärgiks seadnud.
Kiirendus tekitab emotsioone
Et see nii raske on, ei osanud Mäesepp oodata. «Tiitel pole ainult minu, vaid kuulub kogu meie meeskonnale, kuhu kuuluvad Margus Pesur, Karol Kersna ja veel hulk toredaid toetajaid,» lisas ta.
Mäesepp ütles, et siiani pole sponsoritel olnud selle spordiala vastu erilist huvi, kuid arvata võib, et tulemuste paranedes hakkab ka alal suuremaid summasid liikuma. «Varem oli võistlustel pealtvaatajaid paarisaja ringis, kuid nüüd juba tuhandetes,» lisas ta.
Ka kiirendusvõistlusel käia on üsna kulukas, ühele üritusele kulub Mäesepal 3000 kuni 5000 krooni. Võistlusbensiin on tavalisest seitse korda kallim, millele lisandub gaas ja osalustasu. «Auhinnafond tundub küll teinekord totrana, sest peaauhind on olnud näiteks 2000 krooni,» lausus ta. «Kuid on olnud ka paremaid võite nagu 1000 EUR Race peavõit.»
Maanteel võtab tuunitud Nissan vähem kui kümme liitrit saja kilomeetri kohta, agressiivsema sõidustiili juures 25 kuni 30 liitrit, mis Mäesepa ütlust mööda on siiski veel vähe, kui arvestada hobujõudusid. «Kahjuks pole Eestis häid radasid ega kohti, kus harjutada,» kurtis Mäesepp.
On loota, et ka Eestisse luuakse liimirada nagu Soomes. «Asfaldil pole korralikku pidamist, nii et hobujõud lähevad kaotsi,» lausus ta. «Liimirajal on totaalne pidamine, kust auto stardib täispööretel, sellal on kopsud lausa vastu selgroogu.»
Mäesepp lisas, et just selle tunde pärast ta kihutabki. «Adrenaliinitulv on nii suur, et seda tunnet tahaks iga päev tunda,» lisas ta.
Need inimesed, keda Mäesepp on sõidutanud, on mitmesuguseid reaktsioone näidanud. «Palju põnevaid juhtumeid on olnud: kes ei leia pärast ukselinki üles, kellel hakkab halb, mõni läheb näost valgeks või ei saa enam juttu suust,» täpsustas ta naerdes.
Mäesepp tunnistas, et päris maksimumi ta autost kaassõitjaga ei võta, sest muretseb tema turvalisuse pärast. «Kevadel pärast talve tundub endalegi kiirus metsik olevat, kuid mõnenädalase harjutamisega harjub tundega ära,» ütles ta.
Perekond suhtub mõistvalt
Illegaalsetel kiirendusvõistlustel Mäesepp ei käi. «Need üritused laidan maha, käisin ühe korra kaemas ja veendusin oma eelarvamustes,» lausus ta.
Mäesepale ei paku pinget mõttetu jooksmine ja politseihirm. Ametlikel võistlustel saab ta rahulikult oodata ning seejärel endast ja autost kõik anda. «Illegaalsed kiirendajad arvavad, et on nii mehed, kuid tegelikult sõidavad oma enesekindlusega vastu puud,» arutles ta.
Mäesepa meelest on kiirendamisel sõiduoskus väga oluline. «Pead tundma igat grammi, mida su tagumik teeb,» selgitas ta. «Autotunnetus on kõige tähtsam, kui taguots kahesajase tunnikiiruse juures kuskile keerab, pead suutma õigel ajal reageerida.»
Tavaliikluses püüab Mäesepp sõnakuulelik olla, mis on üsna raske, kui istumise all on niivõrd võimas auto. «Olen trahve saanud, aga hoopiski tavalise autoga, millega on isegi 110 kilomeetrit tunnis keeruline kätte saada,» tunnistas ta. «Valin hoolega kohta, kus kiirendada, sest luba on tal tarvis hoida hobi nimel.»
Mercedese keskusse tööle Maardusse ja koju sõidab Mäesepp hoopis 1996. aasta Opeliga, mis pole tuunitud ega isegi mitte alarmi all. «Arvan, et lapse lasteaeda viimiseks ja töölkäimiseks pole tarvis läikivaid velgi ja suurt võimsust,» põhjendas ta.
Ehkki poeg Reno oskab hommikuti juba isale näidata, millise autoga tema soovib minna. «Ainukene miinus mu hobi juures ongi, et perekond kannatab,» tunnistas Mäesepp.
Naine ja laps on Mäesepa suurimad fännid, kes võistlustel kaasas käivad. «Mul on superpere, hoiame väga kokku,» lausus ta. «Nad on mõistvad ja lepivad, kui pean enne võistlusi pingeliselt ettevalmistusi tegema ja vahel ka Soome seadistama minema.»
Mäesepp on märganud ka naise ja lapse silmis sära, kui võistlustel läheb hästi – seegi tähendab kiirendussportlasele palju.