Maahariduse päästab tugev põhikool

Selle asemel, et lasta ühel koolil enne lõplikku kinnipanekut pikalt kiratseda, tuleks laste huvides kool sulgeda, panustades suurematele ja tugevamatele põhikoolidele, arvab Peeter Kreitzberg.

Sel reedel kell 10.30 kogunevad valitsuse, riigikogu, maakondade, valdade, koolide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad Järvamaale Kareda valda Peetri põhikooli, et arutada meie praeguse hariduskorralduse üht kõige valusamat probleemistikku, mis seondub koolivõrgu ja hariduse kättesaadavusega.

Ka väikekooli puhul leiab eeliseid

Kui esimeste koolide sulgemine laste vähesuse tõttu tundus vägivallana hariduse vastu, oleme nüüd harjunud, et aastas suletakse 10 – 15 kooli. Vaatame pealt, kuidas hea haridus koondub linnadesse, ega oska midagi ette võtta.

Koolide vahel valla päästetud võistlus ei nõuagi mingit strateegiat. Vallad võitlevad kooli allesjäämise eest, sest mis vald see enam on, kui kooli pole.

Koolid võistlevad üksteisega õppivate peade pärast, sest selle taga on pearaha. Mida vähem on koolis õppijaid, seda raskem on pearahaga toime tulla.

Koolid on ennekõike selleks, et lapsed head haridust saaksid, mitte selleks, et lapsed oma kohalolekuga kooli elus hoiaksid.

Pidada väikest kooli normaalsel tasemel on kordi kallim kui suurt kooli käigus hoida. Suures koolis on õpilastele võimalik pakkuda rohkem valikuid.

Suurde kooli on ehk kergem saada õpetajaid, sest noor õpetaja ei pea tundma muret kooli kinnipaneku ja töökoha kaotamise pärast.

Samas on väike kool kinkinud paljudele rahuliku ja toreda lapsepõlve, sisendanud austust teiste vastu, pakkunud aega ja võimalusi unistada ja iseseisvalt mõtiskleda.

Kuidas suure ja väikese eelised optimaalsel viisil ühendada, see on meie hariduskorralduse üks tähtsamaid probleeme. On omamoodi paradoksaalne, et koole on liiga palju ja õpetajaid liiga vähe.

Üsna hästi on juurdunud seisukoht, et saagu mis saab, aga algkool peab asuma kodu lähedal. Samas on tekkinud tõsiseid kahtlusi, kui elujõuline on iseseisev väike algkool, kuivõrd soosivad teda lastevanemad.

2006. aasta sügisel astus meie algkoolide I klassi  kõigest 5% kooliminevatest lastest, põhikoolide I klassi astus 21% ja keskkoolide/gümnaasiumide I klassi 74% lastest.

Samas on vähe keskkoole/gümnaasiume, mille I klassi astub alla kümne õpilase. Paljud lastevanemad üritavad paigutada lapse kohe kooli, kus on ka järgnevad kooliastmed.

Küsime: millises koolis on I klassi astujale parim õpikeskkond: kas 20 – 50 õpilasega algkoolis, 100 – 300 õpilasega põhikoolis või 1000 õpilasega gümnaasiumis?

Arvan, et 100 – 300 õpilasega põhikoolis.

Meil on üle 70 põhikooli, kus on vähem kui 80 õpilast, paarikümnes põhikoolis napilt 50 õpilast. Kas ei juhtu nii, et püüdes säilitada kõiki pisikesi koole, laastame maakoolid täielikult ära, sest vanemad hakkavad massiliselt liikuma elujõulisematesse koolidesse.

Seda ärgitab oluliselt praegu toimiv koolide järjestamine riigieksamite tulemuste põhjal, mis on jaburavõitu ja annab ühiskonnale vale signaali.

Esiteks pole haridus mitte ainult riigieksamite tulemused, mis saadakse sageli drillimise teel ning teiseks võlgnevad kõrgel kohal olevad koolid enamasti teistele koolidele ja piirkondadele, kust nad on saanud oma hea õpilaskontingendi.

Lapsevanem eelistab elujõulist kooli

Lõpetame koolide järjestamise mängud ära.

Aga midagi pole teha: kool, kus on head õpetajad, korralik õpikeskkond, võimla, staadion, õpilaskodu, huviringid, on parem kui väike kool, kus kõike seda pole.

Meie võistlusele ja linnakoolide eelistamisele rajatud rahastamissüsteem on viinud koolivõrgu kujunemise isevooluteed.

Lisaks pearaha alusel rahastamisele laastab maapiirkonna alg– ja põhikoole nn tasaarveldus, mille vastu on korduvalt sõna võetud, riigikogu menetlusse tasaarveldust kaotav eelnõu esitatud, kuid tulutult.

Kui laps lahkub kodukoha koolist teise omavalitsuse kooli, peab vald praegu korra järgi hakkama oma raha eest kütma ja valgustama teises vallas, sageli linnas täidetud koolikohta.

Mis sest, et omal ei vähene õpilase lahkumise pärast ei kütte– ega valgustuskulud. Mis sest, et allesjäävate õpilaste haridusvõimalused selle jagu kahanevad.

Mis sest, et õpilase lisandumisega teise omavalitsuse kooli tolle haldamiskulud ei suurene. Pole siis ime, et käib võitlus iga õppiva pea eest.

Niimoodi jäävad meil lõpuks alles vaid maakonnakeskuste koolid. Koolivõrgu kujunemist võistluse hoolde jätta oleks lühinägelik.

Meie esimesel iseseisvusajal võttis riik üldharidusliku koolivõrgu kujunemise eest kaasvastutuse, praegu on see omavalitsuste kanda.

Tasaarveldus laastab maakoole

Haridussüsteemi aluseks peab kujunema tugev põhikool. Selle asemel, et lasta ühel koolil enne lõplikku kinnipanekut pikalt kiratseda ja sallida aastaid viletsaid haridusvõimalusi, tuleks laste huvides kool sulgeda, panustades suurematele ja tugevamatele põhikoolidele.

Kui tahame kujundada tugevat põhikoolivõrku, peaks iga laps õppima üldjuhul oma teeninduspiirkonna koolis. Siis teame, kuhu kooli raha investeerida ja muid kulutusi teha.

Muidugi ei saa see kehtida gümnaasiumiastme kohta, sest gümnaasiumid on eriilmelised ja normaalne on, kui gümnaasiumides ei jätkaks üle poole põhikoolilõpetajatest.

Ülejäänud siirduksid kutsekoolidesse, kus oleks nelja aasta jooksul võimalik omandada ka korralik üldharidus ja saada hea ettevalmistus, et pürgida kõrgkooli.

Kaua arutatud kaval, mille järgi linnades võiksid kujuneda ainult gümnaasiumiastet omavad koolid, on mõte sees.

Samas on tähtis, et korralikku keskharidust oleks võimalik omandada kõigis Eesti piirkondades. Koolivõrku saab otstarbekalt kujundada vaid maakonnas, mitte valdades, kel pahatihti napib õpilasi ja raha, et pidada ülal head kooli.

Parem minna kohe tugevate põhikoolide kujundamise teed ja säilitada kõikides Eesti piirkondades kvaliteetse hariduse saamise võimalused kui lasta suurt hulka koole pikalt vireleda, jättes suure osa lastest ilma korraliku hariduseta.

Tasaarvelduse kaotamine jätaks paljudele põhikoolidele suuremad võimalused anda lastele korralik haridus.

Koolivõrgu temaatikaga on seotud koolibussi, õpilaskodu ja ka internaatide teema. Eesti koolivõrk nõuab praegusega võrreldes oluliselt erinevat lähenemist.