Külalugu: Jalgsema küla elab edasi luuletustes

Ivi Volter elab Pitkade kunagises kodutalus, millest enam suurt järel pole, üksnes vana, räsitud kuur olevat nende sõjakangelaste ajast püsti jäänud. Foto: Andrus Eesmaa

«On maantee ja maanteel on käänak ja käänaku kõrval on küla,» luuletas Hando Runnel lapsepõlvekodust. See paik on muust maailmast eemal, kurvide embuses, looritatud luulelisest õhkkonnast – Jalgsema.

Esimest korda mainis Läti Henrik Liivimaa kroonikas Järva–Jaani külje all asuvat Jalgsemat 1222. aastal, mis teeb temast Järva–Jaani valla vanima küla.

Küla kasvas ja õitses omasoodu, ehkki rikkuse mõttes suursugune pole ta kunagi olnud. Seda väljendasid Jalgsema alla kuulunud külad oma kummaliste nimedega.

Kitse–Eit ravis ja jutustas lugusid

Kördi–Kuusiku pakkus hulkurile körti, Sandiväsitaja talud asunud üksteisest nii kaugel, et väsitas näruse hulkursandi kerjamisretkel päris ära.

Närukülla ei tihanud see kerjus üldse minna ja Kassisabast ei räägitud midagi. Suurküla õitses ning hoidis oma hõlma all tulevasi sõjamehi ja kirjanikke.

Kõik nad kuulusid Jalgsemale, mis saanud oma nime maalapi väiksuse tõttu. Nii kündnud talumees ühe päevaga ära kogu maa, mida oli vaid üks jalg – nõnda väike see Jalgsema ongi.

Külad õitsesid, 1866. aastal sündis üks Jalgsema tuntumaid poegi – Peäro–August Pitka. Tema vend Johan Pitka tuli ilmale pere kuuenda lapsena.

Peäro kui kõige vanem poeg oli kõige rohkem armastatud. Väike Johan jäi tähelepanust ilma ja sai märgatavaks alles siis, kui ta oli paariaastaselt ajukasvaja tõttu surmale määratud.

Pisipoeg viidi salapärase vana naise juurde, kes oskas maarohtudega ravitseda. Kitse–Eideks kutsutu silitas poisi pead ja pereema lubanud tervenemise korral Kitse–Eide enda juurde elama võtta.

Kasvaja kaduski ja Kitse–Eit kolis Pitkade Ansomardi talu taha järve äärde onni elama.

Kitse–Eit jäi kogu lapsepõlveks vendade lapsehoidjaks ja põnevate lugude vestjaks. Ta oli tegelikult saunik Krõõt Nabbal, kelle nime pole tänini hingeregistritest leitud. Sellest, kas ja kuidas Kitse–Eit suri, ei räägi ükski vanem ürik.

Poisid kasvasid suuremaks ja tahtsid minna oma teed. Johan oli võlutud järvest koduaia heki taha. «Mind tõmbas tundmatu salajane jõud merele, kus mind näisid ootavat ülesanded, suuremad ja tähtsamad kõigest, millest kõneldi,» kirjutab ta mälestusteraamatus. «Seda tundsin mina üksinda ja nii, et ei olnud võimalik kõnelda teistele.»

Vanemad pidid palavalt armastatud talu maha müüma, et Johan võiks minna Käsmu merekooli õppima. Peäro läks oma teed sõjaväeteenistuses. Ta mattis sõjaväeraskused kirjutamisse, meenutades Kitse–Eide jutukesi. Peäro–August Pitka pani Järva–Jaani rahvalauludki kirja ja saatis need Jakob Hurdale.

Vendadel oli oluline osa Esimeses maailmasõjas, milles nad hukkusid kangelasena.

Samal ajal kui Peäro ja Johan eestlaste vabaduse nimel võitlesid, varjasid koduküla elanikud taludes end sõjakoleduste eest.

Küla jäi sõjast puutumata

Ansomardi talus elas koos vanematega Ivi Volter, kes praegugi istub samas köögilaua taga ja meenutab vanu aegu. Tema vanavanemad ostsidki Pitkade talu ära.

Palju aega tuli veeta põranda all pesuköögis juhuks, kui pommid maja kallale tikuvad. «Tegelikult siin polnudki suuri lahinguid,» ütleb Volter. «Ainult põgenevad vene lennukid viskasid pomme maha, mis kõrvaltalul lõid korstna pealt ja talu põles maha.»

Jalgsema jäi suurtest teedest kaugemale, mistõttu kõik sõjakoledused väikesse külla ei jõudnud. Saksa tankid küll veeresid siit üle, aga ei puutunud midagi.

Kõige hullemalt räsiti Jalgsemat 1949. aasta märtsis, kui mitu peret küüditamisega lõhki kisti. «Auto tuli meie õue peale, isa oli ennast valmis pannud ja oli kindel, et on minek,» meenutab Volter. «Isa ütles, et tuleb see, mis tulema peab. Nutsin veel, et vanaema jääb maha.»

Õnneliku juhuse tõttu jäi pere kokku, kuid okupatsioonist algas Jalgsemal uus aeg. Tema käänuliste teede kõrval oli juba sündinud uus kirjanik Hando Runnel.

Volteri meelest oli Runnel juba siis üks paras boheemlane ja kanatalitaja. «Kui pärast kino oli pidu, kõhistas ta niisama uksepiida najal naerda,» märgib ta.

Lehmaga naisel enam lehma pole

Külarahvas pidas küll pidu, kuid hinged olid sõjaraskustest valusad. Pitkad kuulutati rahvavaenlasteks, kellest ei tohtinud midagi rääkida, nende raamatudki pidi ära põletama.

Tulid kolhoosid ja kunagi võimsalt õitsenud küla hakkas tasapisi välja surema, ainult järved veel jäid. Suur järv Pitkade maja taga solvus legendi järgi pärast seda, kui Leedu naine oli oma lapse mähkmeid vees pesnud.

Seepeale võtnud järv jalad alla ja läinud ära Tallinna. Kunagine suur järv on praegu kuivanud, sealsel karjamaal söövad juba lehmad.

Jalgsema on suur karstiala, kus maa–alused veed peaksid jõudma Järva–Jaani. Räägitakse, et sealt liiguvad need maa all Roosna–Allikuni, kus on Pärnu jõe algus. Nii peavad jalgsemalased Pärnu jõe alguseks Jalgsema maa–aluseid allikaid.

Praegu elab Jalgsemal mõnikümmend inimest, kes on rahul vaikse elujärjega. Pärast seda, kui 15 aastat tagasi pandi Ansomardi talu õuele püsti mälestusmärk vendade Pitkade auks, hakkas sinna rohkem rahvast voorima. «Siis hakkas kõik uus peale ja ekskursioonid tulid siia käima,» sõnab Ivi Volter.

Pitkade mälestust üritavad alles hoida ka Aime Kallandi ja Maret Paabo. «Peäro–Augusti «Jalgsemaa Kitse–Eide muinasjutud» oli mu lapsepõlve lemmikraamat,» ütleb Kallandi. «Kui hiljem Järva–Jaani kolisin ja teada sain, et ta siit pärit on, hakkasin tegutsema selle nimel, et Pitkasid veel mäletataks.»

Kallandi haaras ettevõtmisse Maret Paabo, kes mängib Kitse–Eite. «Aime ütles, et olen tore väike mutt, kes sobib hästi Kitse–Eideks,» märgib Paabo.

Koos korraldavad need kaks särtsakat naist nüüd Pitkade mälestusüritusi ja –etendusi.

Mitu kilomeetrit eemale jääb Hando Runneli sünnikoht, mille majast on järele vaid katkised palgid. Põrandast kasvab välja punaste marjadega puu ja kuldsed vahtralehed raamivad nukrat mahajäetust.

Üle tee uudistab üks naabrinaine võõraid. Selgub, et see proua on juba mõnelegi enese teadmata tuttavaks saanud.

Väidetavalt on Runnel Aime Luntsi vaadates kirjutanud luuletuse «Üks naine lehmaga läks üle mäe». «Ei saa öelda, et see just minust on kirjutatud, aga nii nad räägivad,» sõnab Aime tagasihoidlikult.

Suvel abikaasa kaotanud Aime ootab hingevärinal esimest talve üksi. Lehmi pole ta üle mäe tarinud juba aastaid, sest pühendab rohkem maja ja aia korrashoiule. «Suuri raskusi pole, sest poeg Järva–Jaanist aitab ka,» lisab ta.

Sama rahulikult ja lootusrikkalt hingab kogu Jalgsema küla – eemal suurtest teedest, käänakute embuses ja ikka looritatud luulelisest õhkkonnast.

Loo allikad: Aime Kallandi, Maret Paabo, Ivi Volter, Peäro–August ja Johan Pitka mälestused.