Homme on 26. Paide – Türi rahvajooks. Tulemuste, ilmaolude ja jooksutahte üle arutlevad inimesed, kes on peaaegu iga kord rivis olnud: jooksu algataja Andres Taimla, naiste parim Tiina Idavain ja tõeline veteran Tambet Juhanson.
Paide – Türi veteranjooksjad hindavad seltskonda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Taimla võib tulemustega uhkustada
Andres Taimlat võib pidada sügisjooksude algatajaks, sest just tema pakkus mõtte mitukümmend aastat tagasi välja. Spordiühingu Jõud tollane esimees Heino Poska soovitas teha teatejooksuvõistlust Türilt Paide, Taimla pooldas rahvajooksu.
Kui rahvajooksud käima läksid, kasvas Taimla ütlust mööda põlvkond, kes ei kartnud osaleda ja tuli jooksma bussidega maaltki.
Taimla on sügisjooksul käinud veerandsada aastat. «Esimest aastaarvu ei mäleta, aga jooksin distantsi päev hiljem, sest olin peakohtunik ja õigel päeval ei saanud,» meenutas Taimla. «See oli nii hirmus kogemus, tellisin auto järele.»
Pärast esimest hirmutavat jooksu on Taimla end alati ette valmistanud. Kui jooks oli oma rütmi leidnud, tekkis ka temal võimalus koos teistega joosta. «Viiendal–kuuendal jooksul olin teistega rivis, koos on alati kergem, aga kui on 3000 jooksjat, on eriti mõnus,» lausus ta.
Taimla tunnistas, et kipub viimastel aastatel keskmise rahvajooksu tempoga üksi jääma. Neid, kes aasta ringi harjutavad ja keskmiselt jooksevad, on väheseks jäänud. On kas väga kiired võidu nimel jooksjad või kõige aeglasemad.
Raskeim võistlus jääb Taimlal paarikümne aasta taha, kui ta oma võrkpalli treeningurühma noormeestega võidu jooksis. «Sain teada, et neil on plaan mulle ära teha, ja ma hakkasin salaja trenni tegema, et see läbi ei läheks,» selgitas ta.
Kui Taimla lõpuaeg on tavaliselt tund ja veerand, oli seekord tulemus alla tunni. «Eelviimasest poisist sain Türi vahel lahti ja viimasest spurtisin finišis mööda,» lisas ta.
Toona 15aastased poisid, kes nüüd liginevad 40–le, said treenerilt kaotuse, kuid sellise hinnaga, et too mitu päeva tõsise palavikuga maas lamas. «Aga ma siiamaani keksin võiduga poiste ees,» teatas Taimla uhkelt.
Ilmataat on rahvajookse aastate jooksul enamasti hoidnud. Kord jäi Taimla iga–aastase võistlusvormi, lühikeste dressidega sellele lootma, kuid hakkas lund ja lörtsi sadama. Kümmekond aastat tagasi nõudis niisugune külm ilm ka katkestajaid.
Samas kiidab Taimla eelmist jooksu, kui ilm oli soe ja tuul aitas tagant kaasa.
Tegelikult ei arva Taimla üldse, et tema organism on pikamaajooksuks heade eeldustega, pigem ikka sprindiks. «Lõpuks hakkasin iseendale jooksu tähtsustama ja siiani teen seda kaks korda nädalas,» ütles ta.
Kunagi lubas Taimla, et kui saab 50, mis oli tema meelest maagiline piir, jookseb ta veel viis aastat. «Nüüd olen 60 täis ja luban veel viis aastat joosta,» lisas ta.
Surmaga pooleks Taimla rohkem jooksma ei lähe, tund ja veerand on ka tänavu tema eesmärk.
Tiina Idavain jookseb alati lõpuni
Tiina Idavain on olnud naistest üldse kõige edukam ja viinud koju viis võidukarikat. Konkurentsi pakkuma on tal kavas minna ka tänavu. «Tervis on küll niru, aga kirjas olen juba varakult,» lisas ta.
Mitmes jooks tal tänavu on, ei osanud Idavain öelda, kuid pooltel jooksudel on ta kindlasti kohal olnud.
Jooksuks on Idavain küll valmistunud, kuid mitte väga usinalt. «Olen end lõdvaks lasknud, aga paar korda nädalas käin ikka jooksmas,» sõnas ta.
Oma esimest võistlust Idavain ei mäleta, sest kui kogu aeg joosta, lähevad need üsna segamini. Kunagi on ta jooksnud Türi vana kooli juurde ja pikka maad, 17–18 kilomeetrit, pärast mida kadus jooksuisu tükiks ajaks ära.
Raskeim jooks oligi Idavainul Türi kooli juurde, kus seis lubanuks kõrget kohta. «Türi–Allikul lõi pistma, ma isegi kõndisin mõne sammu, aga jooksin pärast ikka edasi,» meenutas ta.
Katkestanud pole Idavain kunagi – tähtis on lõpuni vastu pidada. Nii on tal tulnud joosta küll vihmaga, aga külma pole kunagi tunda saanud. «Joostes saab sooja,» lisas ta.
Idavainule on ilm tähtsaim asjaolu, mis teeb jooksu meeldivaks. Idavain usub, et olenemata heitlikest sügisilmadest, on just sügis rahvajooksu õige aeg. «Sügisel on väga hea, talvele mõeldes saab ühe pika otsa ära teha,» selgitas ta.
Paidesse jooksma tuleb Idavain seepärast, et kui juba Tallinnas ja mujal käid, kuidas siis kodus ei võistle. Samuti saab võrrelda erinevatel aastatel joostud aegu. «Olen üritanud ikka joosta alla tunni ja tahaks ka tänavu, aga ei tea, kuidas õnnestub,» sõnas ta.
Seepeale otsis Idavain välja eelmise aasta protokolli ja märkas, et aeg oli üle tunni. «1.00:28,7 lausa! No, kui eelmisel aastal ei tulnud alla tunni, siis iga aastaga tule mõni sekund ikka juurde,» naljatas ta.
Idavain lubas, et võidu peale enam jooksma ei lähe, ikka vaid endale. «Naisi on nüüd nooremaid, kes tahavad võitu,» lausus ta. «Tahan, et oleks hea joosta ja eelmise ajaga samal tasemel.»
Aega ei võta Idavain mitte kella, vaid tunde järgi, sest kellad häirivad.
Paide – Türi rahvajooksuga tõmbab Idavain jooksuhooajale põhimõttelise joone alla. Järgmisel nädalal ootab ta kõiki veel omanimelisele Järva–Jaani sügisjooksule. «Mulle meeldib, kui palju rahvast jookseb koos, siis punnin kellelegi järele. Kui on rahvajooks, olgu ikka suur seltskond,» ütles ta.
Tambet Juhanson jätab tänavu jooksu vahele
Tambet Juhanson on Paide – Türi rahvajookse vahele jätnud vaid kaks, tänavugi jääb ta kõrvale, sest tervis ei luba jooksma minna. «Eelmisel aastal anti võistlusnumbriks üks, siis polnud pääsu,» märkis ta.
Kõige kõrgem koht on JuhansoniI olnud oma vanuseklassi kolmas. Rohkem ta seda enda hinnangul saavutada ei suuda, sest peatselt kaheksakümneseks saavana peaks võistlema 55aastaste ja vanematega.
Parimad ajad jäävad Juhansonil alla tunni, möödunud aastal oli juba tund ja kakskümmend. «Väsimus on sees, aga nüüd kosun ja järgmisel aastal võtan jälle osa,» märkis ta.
Ega võit olegi tähtis, mistõttu ei mäleta Juhanson ühtegi rasket korda, kus ta oleks elu ja surma peale jooksnud. «Jooksen nii, et ei tee seda endale raskeks, valin paraja tempo ega hakka end lõhki ajama,» selgitas ta.
Eelmisel aastal aitas Juhansonil tempot teha pojatütar, kes vanaisa kiirustamast hoidis. Juhanson tunnistas, et ega lapselastega alati kerge joosta ole.
Kui ta kord oma 13aastase pojaga Viljandi järve jooksul võidu hakkas ajama, tundis, et enam järele ei jõua. «Kambas joostes tekib neid, kellega tempos püsida, viletsaid on küll ja küll,» naljatles ta. «Jooksen, sest jooks meeldib, ja mitmekesi on ikka teistmoodi kui üksipäini.»
Praegust ilma peab Juhanson jooksule ideaalseks ja üsnagi soojaks. Ainult siis, kui ta poja ja tütrega aastaid tagasi esimest korda jooksis, sadas vihma ja polnud kõige parem.
Rahvajooksu puhul on Juhansoni meelest tore seegi, et need, kellega eelmisel aastal koos jooksid, on samas tempos kõrval ka järgmisel korral.
Ega väsimus peata Juhansoni kepikõndi tegemast ja rattaga sõitmast, ainult joosta ei saa. Jooksu kavatseb ta vaatama minna, võtab tütretütre kaasa ja läheb rattaga poeg Indrekule pöialt hoidma. «Ta on nüüd trenni teinud ja tubli olnud, jookseb päris hästi,» märkis ta.
Tundub, et Tambet Juhanson on nakatanud spordipisikuga peaaegu kõiki pereliikmeid. «Pole ma kedagi sundinud ja käskinud, olen nad kaasa võtnud ja kõik on sellega päri olnud,» selgitas ta. «Kui kõik lapsed ja lapselapsed teevad, ju siis sport nakkab. Lihtsalt nii on läinud.»